„Kuidas ma armastan sinu käsuõpetust!”

„Kuidas ma armastan sinu käsuõpetust! Iga päev mõlgutan ma mõttes seda!” (LAUL 119:97)

1., 2. a) Milline olukord tabas Jumalast inspireeritud Laulu 119 kirjutajat? b) Kuidas ta olukorrale reageeris ja miks?

LAULU 119 kirjutajat tabasid rängad katsumused. Ülbed vaenlased, kes Jumala seadust mikski ei pannud, mõnitasid teda ja levitasid ta kohta laimujuttu. Vürstid pidasid nõu tema vastu ja kiusasid teda taga. Õelad ümbritsesid teda ning ohus oli koguni tema elu. Kõige selle tõttu ’valas ta hing pisaraid meelehärmist’ (Laul 119:9, 23, 28, 51, 61, 69, 85, 87, 161). Sellisest katselepanevast olukorrast hoolimata luuletas laulik: „Kuidas ma armastan sinu käsuõpetust! Iga päev mõlgutan ma mõttes seda!” (Laul 119:97).

² Hea oleks endalt küsida: „Mil moel sai Jumala käsuõpetus olla laulikule troostiks?” Ta ammutas tuge kindlast lootusest, et Jehoova on temast huvitatud ning annab talle jõudu. Olles tuttav käsuõpetusega, mille Jumal armastavalt oli andnud, võis laulik olla õnnelik vastaste põhjustatud raskustest hoolimata. Ta mõistis, et Jehoova on olnud tema vastu helde. Veelgi enam, see, et laulik Jumala käsuõpetusest juhindus, tegi teda targemaks ta vaenlastest ning aitas tal ka ellu jääda. Käsuõpetusele kuuletumine tõi talle rahu ja puhta südametunnistuse (Laul 119:1, 9, 65, 93, 98, 165).

 3. Miks on kristlastel tänapäeval raske elada Jumala mõõdupuude kohaselt?

³ Ka tänapäeval saavad mõningatele Jumala teenijatele osaks rängad usukatsed. Me ehk ei sattu lauliku kombel eluohtlikku kriisiolukorda, ent me elame tõeliselt „rasketel aegadel”. Paljudel inimestel, kellega me igapäevaselt kokku puutume, puudub igasugune armastus vaimsete väärtuste vastu – nende sihid on enesekesksed ja materialistlikud, nende hoiak kõrk ja lugupidamatu (2. Timoteosele 3:1–5). Noorte kristlaste kõlbeline laitmatus on pidevalt ohus. Sellises õhkkonnas võib meil olla raske hoida alal armastust Jehoova vastu ja selle vastu, mis on õige. Kuidas end kaitsta?

 4. Kuidas ilmutas laulik tänumeelt Jumala käsuõpetuse vastu ning kas sedasama peaksid tegema ka kristlased?

⁴ Laulikul aitas talle osaks saanud survetele vastu seista see, et ta pühendas aega selleks, et Jumala käsuõpetuse üle tänumeeles juurelda. Nõnda toimides hakkas ta seda armastama. Võib tõesti öelda, et peaaegu iga salm Laulus 119 tuletab meelde mingit tahku Jehoova käsuõpetusest.a Tänapäeva kristlased pole Moosese käsuseaduse all, mille Jumal muistsele Iisraeli rahvale andis (Koloslastele 2:14). Ent selles kajastuvad põhimõtted ei aegu. Nii, nagu need olid laulikule trööstiks, saavad need trööstida ka nüüdisaja eluraskustega maadlevaid jumalateenijaid.

 5. Milliseid Moosese käsuõpetuse tahke me asume käsitlema?

⁵ Vaadelgem, kuidas võivad meile olla toeks juba ainuüksi kolm Moosese käsuõpetuse tahku: hingamispäeva korraldus, järelnoppimise määrus ja himustamise keeld. Kõigil neil juhtudel võime näha, et praeguse aja raskustega maadeldes on meil väga tähtis mõista neis seadustes kätkevaid põhimõtteid.

Vaimsete vajaduste rahuldamine

 6. Millised on kõigi inimeste põhivajadused?

⁶ Inimsugu loodi mitmesuguste vajadustega. Selleks, et inimene püsiks hea tervise juures, on toit, jook ja peavari vältimatud. Ent tal tuleb hoolitseda ka oma vaimsete vajaduste eest. Kui ta seda ei tee, ei saa ta olla tõeliselt õnnelik (Matteuse 5:3, UM). Jehoova pidas selle loomupärase vajaduse rahuldamist sedavõrd möödapääsmatuks, et ta käskis oma rahval katkestada iga nädal terveks päevaks argipäevatoimetused, et koondada tähelepanu vaimsetele asjadele.

7., 8. a) Mil moel eristas Jumal hingamispäeva muudest päevadest? b) Mis oli hingamispäeva eesmärk?

⁷ Hingamispäeva korraldusega rõhutati vaimsete püüdluste olulisust. Esimest korda esineb Piiblis sõna „hingamispäev” ühenduses kõrbes mannaga varustamisega. Iisraellastel kästi koguda seda imeleiba kuus päeva. Kuuendal päeval kästi neil koguda „kahe päeva leib”, sest seitsmendal päeval seda ei antud. Seitsmes päev pidi olema „Jehoova püha hingamispäev”, mil igaüks pidi jääma paigale (2. Moosese 16:13–30). Üks kümnest käsust keelas igasugu töötegemise hingamispäeval. See päev oli püha. Selle pidamata jätmise karistuseks oli surm (2. Moosese 20:8–11; 4. Moosese 15:32–36).

⁸ Hingamispäeva seadus osutas sellele, et Jehoova on huvitatud nii oma rahva füüsilisest kui ka vaimsest heaolust. „Hingamispäev on tehtud inimese pärast,” ütles Jeesus (Markuse 2:27). Lisaks sellele, et iisraellased said puhata, võimaldas see neil Loojaga lähedasemaks saada ja talle armastust osutada (5. Moosese 5:12). See päev oli pühendatud üksnes vaimsete huvide edendamisele, mille hulka kuulus perekondlik jumalateenistus, palvetamine ja Jumala käsuõpetuse üle mõtisklemine. See korraldus oli iisraellastele kaitseks, et nad ei kasutaks kogu oma aega ja energiat materiaalseteks taotlusteks. Hingamispäev tuletas neile meelde, et suhted Jehoovaga on tähtsaim asi nende elus. Jeesus kordas seda vääramatut printsiipi ikka ja jälle: „Kirjutatud on: inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!” (Matteuse 4:4).

 9. Mida on kristlastel hingamispäeva korraldusest õppida?

⁹ Jumala rahvalt ei nõuta enam sõnasõnalise 24-tunnise hingamispäeva pidamist, kuid sellega seonduv on midagi palju enamat kui vaid huvitav ajalooline seik (Koloslastele 2:16). Kas mitte ei tuleta see meile meelde, et ka meil peab vaimne tegevus esikohal seisma? Jumalateenimist ei tohi kaaluda üles materialistlikud taotlused või vabaajaüritused (Heebrealastele 4:9, 10). Seega oleks hea endalt küsida: „Mis on mu elus esikohal? Kas ma pean esmatähtsaks uurimist, palvetamist, kristlikel koosolekutel käimist ja Kuningriigi hea sõnumi kuulutamist? Või kas kipuvad muud huvid selliseid ettevõtmisi välja tõrjuma?” Jehoova kinnitab, et kui me seame vaimsed asjad esikohale oma elus, ei tule meil tunda puudust eluks vajalikust (Matteuse 6:24–33).

10. Mil moel tuleb meile kasuks see, et pühendame aega vaimsetele asjadele?

¹⁰ Tänu sellele, et me pühendame aega Piibli ja selleteemaliste väljaannete uurimisele, samuti põhjalikule järelemõtlemisele neis sisalduva sõnumi üle, saame Jehoovaga lähedasemaks (Jakoobuse 4:8). Susan, kes 40 aastat tagasi hakkas võtma aega Piibli korrapäraseks uurimiseks, tunnistab, et algul ei läinud see sugugi libedalt, vaid tundus tüütu kohustusena. Ent mida rohkem ta luges, seda enam see talle meeldima hakkas. Nüüd aga tunneb ta omal käel uurimisest tõelist puudust, juhul kui see tal mingil põhjusel peaks vahele jääma. „Uurimise kaudu on Jehoova saanud mulle tõesti Isaks,” sõnab ta. „Ma võin teda usaldada, temale loota ning igal ajal tema poole palves pöörduda. On tõepoolest imeline näha, kui väga Jehoova oma teenijaid armastab, kuidas ta minu eest isiklikult hoolt kannab ning mulle toeks on.” Millist suurt rõõmu võib küll tuua ka meile see, kui hoolitseme korrapäraselt oma vaimsete vajaduste eest!

Jumala antud järelnoppimise seadus

11. Mida kujutas endast järelnoppimise korraldus?

¹¹ Teine Moosese käsuõpetuse aspekt, milles peegeldus Jumala hool oma rahva heakäekäigu eest, oli järelnoppimise õigus. Jehoova sätestas, et kui iisraellasest põllumees oma põllult saaki koristas, pidi hädalistel olema luba koguda kokku see, mis saagikoristajatest maha jäi. Põllumehed ei tohtinud vilja põlluservadest täielikult ära koristada, samuti ei võinud nad mahajäänud viinamarju või oliive ära korjata. Kogemata põllule jäänud viljavihkusid ei tohtinud sealt ära tuua. See oli armastav abi vaestele, võõramaalastele, orbudele ja leskedele. Teadagi nõudis järelnoppimine neilt hoolsat tööd, ent tänu sellele ei pidanud nad kerjama (3. Moosese 19:9, 10; 5. Moosese 24:19–22; Laul 37:25).

12. Millise võimaluse lõi järelnoppimise korraldus põllumeestele?

¹² Järelnoppimise seaduses polnud täpselt sätestatud, kui palju saaki põllumehed pidid hädalistele jätma. Oli nende endi otsustada, kas koristamata vilja ribad põlluservades on laiad või kitsad. Sel kombel õpetas see korraldus heldekäelisust. See andis põllumeestele võimaluse väljendada oma lugupidamist Saagiandja vastu, sest „kes halastab vaese peale, austab [Loojat]” (Õpetussõnad 14:31). Boas oli mees, kes tegi just nõnda. Ta hoolitses lahkelt selle eest, et tema põldudel järelnoppimist tegev lesk Rutt saaks koguda rohkesti vilja. Jehoova tasus Boasele tema heldekäelisuse eest rikkalikult (Rutt 2:15, 16; 4:21, 22; Õpetussõnad 19:17).

13. Mida me võime muistsest järelnoppimise seadusest õppida?

¹³ Järelnoppimise seaduses kätkev põhimõte pole muutunud. Jehoova ootab oma teenijatelt heldekäelisust, seda eriti hädasolijate vastu. Mida heldemad me oleme, seda enam meid õnnistatakse. „Andke, siis antakse ka teile,” sõnas Jeesus. „Hea, tuubitud ja raputatud ja kuhjaga mõõt antakse teie rüppe; sest sama mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse ka teile” (Luuka 6:38).

14., 15. Kuidas me saame osutada heldekäelisust ja millist kasu see võib tuua nii meile endile kui ka abistatavatele?

¹⁴ Apostel Paulus soovitab meil teha „head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele” (Galaatlastele 6:10). Niisiis tuleks meil kindlasti kanda hoolt selle eest, et kaaskristlased saaksid vaimset abi, kui neid tabavad usukatsed. Kas ehk vajavad nad ka praktilist abi, näiteks kuningriigisaali tulemiseks või toiduostmiseks? Kas meie koguduses on eakaid, haigeid või kodu külge aheldatud inimesi, kes hindaksid vaimu ergutavat külaskäiku või abistavat kätt? Kui oleme selliseid vajadusi hoolsad märkama, saab Jehoova meid hädasolijate palvetele vastamisel kasutada. Samas kui üksteise eest hoolitsemine on kristlik kohus, tuleb see ka abistajale endale kasuks. Osutada kaasteenijate vastu ehtsat armastust on suure rõõmu ja sügava rahuldustunde allikas, mis valmistab Jehoovale heameelt (Õpetussõnad 15:29).

¹⁵ Teine tähtis moodus, kuidas kristlased saavad näidata enda isetut meelelaadi, on kasutada oma aega ja energiat Jumala eesmärkidest kõnelemiseks (Matteuse 28:19, 20). Igaüks, kel on olnud õnn aidata inimesel jõuda selleni, et ta pühendab oma elu Jehoovale, on kogenud Jeesuse sõnade paikapidavust: „Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35).

Olgem valvsad himustamise suhtes

16., 17. Mille kümnes käsk keelustas ja miks?

¹⁶ Kolmas nüüd vaadeldav aspekt käsuõpetuses, mille Jumal Iisraelile andis, väljendub kümnendas käsus, mis keelab himustamise. See käsk kõlab: „Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega ümmardajat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!” (2. Moosese 20:17). Kuna mitte keegi ei või näha teise inimese südamesse, pole inimestel võimalik sellist käsku välja anda. Selle käsuga tõusis käsuõpetus niisiis kõrgemale tasemele kui inimeste õigussüsteem. See tegi iga iisraellase teadlikuks sellest, et tal tuleb anda aru otse Jehoovale, kes näeb tema südame kalduvusi (1. Saamueli 16:7). Lisaks osutab see käsk paljude keelatud tegude peapõhjusele (Jakoobuse 1:14).

¹⁷ Himustamist keelustav käsk aitas Jumala rahval hoiduda materialismist, saamahimust ning nurisemisest oma eluolu üle. Ka kaitses see neid kiusatuse eest varastada või elada ebamoraalselt. Alati on neid, kelle materiaalset omandit me imetleme või kes paistavad olevat mingis vallas edukamad kui meie. Kui me oma mõtteviisi sellistes olukordades ei ohjelda, võime hakata end õnnetuna tundma ning teisi kadestama. Piibel nimetab himustamist „kõlbmatu mõtteviisi” ilminguks. Ilma selleta on meie elu palju rikkam (Roomlastele 1:28–30, P 1997).

18. Milline vaim iseloomustab seda maailma tänapäeval ja millised negatiivsed tagajärjed sel võivad olla?

¹⁸ Tänapäeva maailmas valitsev vaim õhutab materialismi ja võistlusvaimu. Kaubandus äratab reklaaminduse vahendusel meis soovi uute toodete järele ning propageerib tihtilugu ideed, et kui me neid endale ei hangi, ei saa me olla õnnelikud. Just sellise vaimu mõistab Jehoova käsuõpetus hukka. Selle vaimuga seostub ka soov iga hinna eest elus edasi jõuda ja rikkust koguda. Apostel Paulus hoiatab: „Kes tahavad rikkaks saada, need langevad kiusatusse ja võrku ja paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis suruvad inimesed alla hukatusse ja hävitusse. Sest rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur; raha ihaldades on mitmed ära eksinud usust ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu” (1. Timoteosele 6:9, 10).

19., 20. a) Mis on neile, kes armastavad Jehoovat, tõeliselt väärtuslik? b) Mis on järgneva artikli teema?

¹⁹ Need, kes armastavad Jumala seadust, mõistavad materialistliku vaimu ohte ning leiavad selle vastu kaitset. Laulik näiteks palus Jehoovat: „Kääna mu süda oma tunnistuste poole, aga mitte ahnuse poole! Käsuõpetus su huultelt on mulle kallim kui tuhanded kulda ja hõbedat!” (Laul 119:36, 72). Olles nende sõnade tõesuses veendunud, saame säilitada vajaliku tasakaalukuse, et vältida materialismi, saamahimu ja oma eluga rahulolematuse püünist. Suurima võimaliku tulu allikaks pole mitte varandus, vaid „jumalakartus” (1. Timoteosele 6:6).

²⁰ Põhimõtted, mis kätkevad käsuõpetuses, mille Jehoova andis muistsele Iisraeli rahvale, on meie raskel ajal sama väärtuslikud kui ajal, mil Jehoova selle käsuõpetuse Moosesele teatavaks tegi. Mida enam me neid põhimõtteid ellu rakendame, seda paremini me neid hindame, seda rohkem me neid armastame ja seda õnnelikumad me oleme. Käsuõpetuses leidub meile hulgaliselt väärtuslikke õppetunde, mille kallihinnalisust kinnitavad ilmekalt piiblitegelaste elud ja kogemused. Mõningaid neist käsitletakse järgnevas artiklis.

[Allmärkus]

Kuidas sa vastaksid?

• Miks armastas Laulu 119 kirjutaja Jehoova käsuõpetust?

• Mida võivad kristlased hingamispäeva korraldusest õppida?

• Milline püsiväärtus on Jumala antud järelnoppimiskäsul?

• Kuidas on meile kaitseks himustamist keelustav käsk?

[Pilt lk 21]

Mida rõhutas hingamispäeva käsk?

[Pilt lk 23]

Mida me võime õppida järelnoppimiskäsust?