”Kui sool tuimub”

SELLE pärast on peetud sõdasid. Seda on kasutatud vahetusvahendina. Muistses Hiinas oli väärtuselt hinnalisem ainult kuld. Tõesti, sool on inimkonna jaoks pikka aega olnud kõrgelt hinnatud tarbekaup. Veel tänapäevalgi arvatakse sellel olevat raviv ja antiseptiline toime ning kogu maakeral kasutatakse seda maitse- ja säilitusainena.

Soola paljusid häid omadusi ja kasutusviise arvesse võttes ei ole sugugi üllatav, et sellest räägib piltlikult ka Piibel. Näiteks nõudis Moosese Seadus, et kõik, mis Jehoovale altaril ohverdati, pidi olema soolatud (3. Moosese 2:13). Seda ei tehtud ohvrite maitseomaduste parandamiseks, vaid tõenäoliselt seetõttu, et sool kujutas vabadust pahelisusest ehk rikutusest.

Oma kuulsas mäejutluses ütles Jeesus Kristus oma järelkäijatele: ”Teie olete maa sool” (Matteuse 5:13). Selle ütlusega andis Jeesus mõista, et kuulutades teistele Jumala Kuningriiki, võivad jüngrid oma kuulajatele säilitavat ehk elupäästvat mõju avaldada. Tõesti, need, kes rakendasid ellu Jeesuse sõnu, olid kaitstud moraalse ja vaimse allakäigu eest kogukondades, kus nad elasid ja teenisid (1. Peetruse 4:1—3).

Ent Jeesus jätkas hoiatusega: ”Aga kui sool tuimub, .. ei kõlba [ta] enam millekski kui välja visata ja inimeste tallata.” Seda kommenteerides ütles piibliõpetlane Albert Barnes, et sool, mida tundsid Jeesus ja tema apostlid, ”oli ebapuhas ning sisaldas taime- ja mullaosakesi”. Seega, kui sool kaotab oma soolasuse, võib jääda järele ”märkimisväärne kogus mulda”. Barnes märgib: ”Sellel ei olnud muud otstarvet kui .. panna jalgteedele, nii nagu tänapäeval kasutatakse kruusa.”

Järgides seda hoiatust, peavad kristlased olema hoolsad, et nad ei lõpetaks avalikku kuulutustegevust ega käituks jumalakartmatult. Vastasel juhul nõrgeneks nende vaimsus ja nad muutuksid kasututeks nagu sool, mis on tuimunud.