Elu päästmine vere läbi — kuidas?
„Vali nüüd elu, . . . kuulates [Jumala] häält . . . Sest see [„tema”, NW] on su elu ja su päevade pikkus.” — 5. MOOSESE 30:19, 20.
1. Kuidas on kristlased elu austamises ainulaadsed?
PALJUD inimesed ütlevad, et nad austavad elu, tuues tõestuseks oma vaate surmanuhtlusele, abordile või jahipidamisele. Kuid on üks eriline võimalus, kuidas tõelised kristlased näitavad austust elu vastu. Laul 36:10 ütleb: „Sinu [Jumala] juures on eluallikas.” Kuna elu on Jumala kingitus, võtavad kristlased omaks tema vaate eluverele.
2, 3. Miks peaksime arvestama Jumala seisukohaga vere küsimuses? (Apostlite teod 17:25, 28)
2 Meie elu sõltub verest, mis kannab kogu kehasse hapnikku, eemaldab süsihappegaasi, laseb meil kohaneda temperatuurimuutustega ja aitab võidelda haigustega. Tema, kes andis meile elu, kavandas ja andis ka imepärase elusäilitava koevedeliku, mida kutsutakse vereks. See peegeldab ta jätkuvat huvi inimelu säilitamise vastu. — 1. Moosese 45:5; 5. Moosese 28:66; 30:15, 16.
3 Nii kristlased kui ka inimesed üldse võivad endilt küsida: „Kas veri võib päästa mu elu vaid selle loomulike funktsioonide läbi või võib veri päästa elu veelgi sügavamas mõttes?” Kuigi enamik inimesi tunnustab seost elu ja vere loomuliku funktsioneerimise vahel, on tegelikult asjaga seotud palju enam. Kõik kristlaste, muhameedlaste ja juutide eetilised põhimõtted koonduvad Eluandjale, kes elu ja vere suhtes ennast avaldas. Jah, meie Loojal on palju vere kohta öelda.
Jumala kindel seisukoht vere suhtes
4. Mida ütles Jumal inimajaloo alguses vere kohta?
4 Piiblis, Jumala Sõnas, on verd üle 400 korra mainitud. Kõige varasemate seas on Jehoova määrus: „Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks; . . . Kummatigi ei tohi te süüa liha, millel on eluverd sees.” Ta lisas: „Tõepoolest, ma nõuan aru teie eluvere eest.” (1. Moosese 9:3—5, New International Version) Jehoova ütles seda Noale, inimpere esiisale. Seega anti kogu inimkonnale teada, et Looja vaatab verele kui elu alalhoidjale. Igaüks, kes väidab, et tunnustab Jumalat kui Eluandjat, peaks seega tunnustama, et Temal on eluvere kasutamise suhtes kindel seisukoht.
5. Mis oli peamine põhjus, miks iisraellased verd ei söönud?
5 Jumal mainis uuesti verd, kui andis Iisraelile Seaduste kogu. Kolmas Moosese 17:10, 11 ütleb: „Kui keegi Iisraeli soost ja nende keskel asuvaist võõraist sööb mingisugust verd, siis ma pööran oma palge selle veresööja vastu ja hävitan tema ta rahva seast. Sest liha hing on veres.” See seadus võis olla kasulik tervisele, kuid sellega oli seotud palju enam. Suhtudes veresse kui millessegi erilisse, pidid iisraellased näitama, et nende elu sõltub Jumalast. (5. Moosese 30:19, 20) Jah, peapõhjus, miks nad pidid hoiduma vere tarvitamisest, ei olnud selle võimalik halb mõju tervisele, vaid see, et Jumala silmis oli verel eriline tähendus.
6. Miks me võime kindlad olla, et Jeesus pidas kinni Jumala seisukohast vere suhtes?
6 Milline on kristluse seisukoht elu päästmise suhtes vere läbi? Jeesus teadis, mida ta Isa vere kasutamise kohta ütles. Jeesus ’ei teinud pattu ja tema suust ei leitud pettust’. See tähendab, et ta täitis täiuslikult Seadust, kaasa arvatud ka vere kohta käivat seadust. (1. Peetruse 2:22) Seega seadis ta oma järelkäijatele eeskuju, kaasa arvatud ka elust ja verest lugupidamise eeskuju.
7, 8. Kuidas sai selgeks, et Jumala seadus verest käib ka kristlaste kohta?
7 Ajalugu näitab meile, mis juhtus hiljem, kui kristliku juhtiva kogu istung otsustas, kas kristlased pidid kõiki Iisraeli seadusi pidama. Jumala juhtimise all ütlesid nad, et kristlased ei ole kohustatud järgima Moosese seadusekogu, kuid on ’väga tarviline’ „hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu [verd täis liha] ja porduelu eest”. (Apostlite teod 15:22—29) Seega tegid nad selgeks, et verest hoidumine on moraalselt sama tähtis, kui ebajumalakummardamisest ja jämedast ebamoraalsusest hoidumine.a
8 Esimesed kristlased hoidsid sellest Jumala keeluseadusest kinni. Kommenteerides seda, ütles briti õpetlane Joseph Benson: „Seda veresöömise keeldu, mis anti Noale ja kõigile ta järeltulijatele ning mida korrati iisraellastele . . . ei ole mitte kunagi tühistatud, vaid vastupidi, seda on kinnitatud Uues Testamendis, Apostlite teod XV; ja seega tehtud püsivaks kohustuseks.” Kuid kas see, mida Piibel räägib vere seadusest, jätab välja kaasaegsed meditsiinilised menetlused, nagu vereülekanded, mida ilmselt ei Noa päevil ega apostlite ajal ei kasutatud?
Veri ravimis või ravimina
9. Kuidas tarvitati kontrastina kristlaste seisukohale vanal ajal verd raviks?
9 Vere tarvitamine raviks pole mitte mingil juhul omane vaid tänapäevale. Reay Tannahilli raamat Flesh and Blood rõhutab, et Egiptuses ja mujal peaaegu 2000 aastat „peeti verd ülima mõjukusega pidalitõve ravivahendiks”. Roomlased uskusid, et epilepsiat saab ravida inimvere sissevõtmisega. Tertullianus kirjutas selle „meditsiinilise” vere tarvitamise kohta: „Mõtelge nendele, kes ahnes janus areenietenduse ajal kriminaalkurjategijate värsket verd võtavad . . . ja selle endi epilepsia ravimiseks ära viivad.” See oli terav kontrast kristlaste teguviisile: „Meie toidulaual pole isegi loomade verd . . . Kristlaste kohtuprotsessidel te pakute neile veretäidisega vorste. Muidugi te olete veendunud, et see on neile seadusevastane.” Mõtle, mis sellega seotud oli: selle asemel, et tarvitada verd, mis kujutas elu, riskisid esimesed kristlased tahtlikult surmaga. — Võrdle 2. Saamueli 23:15—17.
10, 11. Miks võib arvata, et Jumala mõõdupuu vere kohta välistab ülekandevere vastuvõtmise?
10 Muidugi ei tehtud siis vereülekandeid, sest eksperimendid ülekannetega algasid alles 16. sajandi paiku. Ometigi protesteeris Kopenhaageni Ülikooli anatoomiaprofessor 17. sajandil: „Need, kes haiguste seespidiseks raviks on hakanud kasutama inimverd, näitavad, et nad tarvitavad seda vääralt ja teevad tõsist pattu. Inimsööjad mõistetakse hukka. Miks me ei jälesta neid, kes oma kurku inimverega määrivad? Samaväärne on ka kas suu või vereülekande vahenditega võõra vere võtmine läbilõigatud veenist. Jumala seadus paneb selliselt tegutsejad needuse alla.”
11 Jah, isegi sajandeid tagasi nägid inimesed, et Jumala seadus välistas nii veeni kui ka suu kaudu vere sissevõtmise. Selle mõistmine aitab tänapäeva inimestel aru saada Jehoova tunnistajate seisukohast, mis on kooskõlas Jumala seisukohaga. Hinnates kõrgelt elu ja tunnustades meditsiinilist ravi, peavad tõelised kristlased lugu elust kui Looja kingitusest, ega püüa vere tarvitamisega elu säilitada. — 1. Saamueli 25:29.
Kas arstiteaduses elupäästev?
12. Mida võiksid mõtlevad inimesed põhjendatult kaalutleda seoses vereülekannetega?
12 Aastaid on eksperdid väitnud, et veri päästab elu. Arstid võivad rääkida, et kellelegi, kel oli suur verekaotus, tehti vereülekanne ja ta paranes. Niisiis võivad inimesed arutleda: „Kui tark või arutu on kristlik seisukoht meditsiinilisest küljest?” Enne kui kaalutleda mingit tõsist meditsiinilist protseduuri, peaks mõtlev inimene välja selgitama nii võimaliku kasu kui ka potentsiaalsed riskid. Kuidas on lugu vereülekannetega? Tegelikkus näitab, et vereülekannetega kaasneb palju riskitegureid. Need võivad olla isegi hukatuslikud.
13, 14. a) Kuidas on vereülekanded riskantseteks osutunud? b) Kuidas illustreeris paavsti kogemus verega kaasnevaid ohte tervisele?
13 Hiljuti märkisid dr. L. T. Goodnough ja dr. J. M. Shuck: „Meditsiiniringkonnad on olnud ammu teadlikud, et kuigi verevarud on nii ohutud kui meie poolt võimalik, toob vereülekanne alati kaasa riski. Kõige sagedasem vereülekandele järgnev komplikatsioon on non-A, non-B hepatiit (NANBH); teised võimalikud komplikatsioonid hõlmavad hepatiit B-d, alloimmunisatsiooni, vereülekande reaktsiooni, immunosupressiooni ja liigset rauasisaldust.” Hinnates „tagasihoidlikult” vaid üht neist tõsistest ohtudest, lisas ettekanne: „Oodatakse, et ligikaudu 40000 inimesel [ainuüksi Ühendriikides] areneb igal aastal NANBH ja neist kuni 10%-l areneb tsirroos ning/või hepatoma [maksavähk].” — The American Journal of Surgery, juuni 1990.
14 Kuna ülekantud verega kaasnevatesse haigustesse haigestumise risk on laialdasemalt tuntuks saanud, hindavad inimesed ümber oma vaateid vereülekandele. Näiteks, peale seda, kui paavsti 1981. aastal tulistati, sai ta haiglaravi ja lasti koju. Hiljem pidi ta kaheks kuuks tagasi pöörduma ja ta seisund oli nii tõsine, et paistis, et ta peab invaliidina pensionile jääma. Miks? Ta sai talle antud verest tsütomegalo viirusnakkuse. Mõned võivad imestada: „Kui isegi paavstile antud veri pole ohutu, kuidas siis on lugu vereülekannetega, mida tavalistele inimestele tehakse?”
15, 16. Miks pole vereülekanded ohutud isegi siis, kui veri on haiguste suhtes kontrollitud?
15 „Aga kas verd ei saaks haiguste suhtes kontrollida,” võidakse küsida. Hästi, vaadelgem näiteks hepatiit B kontrollimist. Patient Care (28. veebruar 1990) ütles: „Vere kõikehõlmava kontrollimise tõttu hepatiidi suhtes vähenes vereülekandele järgnevasse hepatiiti haigestumine, kuid hepatiit B põhjustab ikkagi 5—10% vereülekandele järgnevast hepatiidist.”
16 Taolise testimise ekslikkust võib näha ka teise verest põhjustatud riski — AIDS-i puhul. AIDS-i pandeemia on ootamatult suurel määral teinud inimesed teadlikuks nakatatud vere ohtlikkusest. Peab möönma, et praegu on olemas testid vere kontrollimiseks, et teha kindlaks viiruse olemasolu. Kuid veri pole kõigis paigus kontrollitud ja paistab, et inimesed võivad aastaid AIDS-i viirust veres kanda, ilma et see oleks avastatav käibelolevate testide abil. Seega võivad patsiendid saada — ja on saanud — AIDS-i verest, mis oli kontrollitud ja kõlblikuks tunnistatud!
17. Kuidas võib vereülekanne tuua kahju, mis ei ilmne koheselt?
17 Ka dr. Goodnough ja dr. Shuck viitasid „immunosupressioonile”. Jah, kuhjub tõendeid, et isegi täielikult vastav veri võib kahjustada patsiendi immuunsüsteemi, avades ukse vähile ja surmale. Nõnda näitas Kanada uurimus „patsientide pea- ja kaelavähist, et need, kellele kasvaja eemaldamise ajal vereülekanne tehti, kannatasid hiljem märkimisväärsel määral immuunsuse vähenemise all”. (The Medical Post, 10. juuli 1990) Lõuna-Kalifornia Ülikooli arstid teatasid: „Kõrivähi kordumissagedus oli 14% neil, kes verd ei saanud, ja 65% neil, kes said. Suuõõne-, neelu- ja nina- või kõrvakoobaste vähi kordumissagedus oli 31% ilma vereülekandeta ja 71% vereülekandega.” (Annals of Otology, Rhinology & Laryngology, märts 1989) Supressiivne immuunsus paistab rõhutavat fakti, et neil, kellele ravi käigus anti verd, arenevad tõenäolisemalt nakkushaigused. — Vaata kasti leheküljel 10.
Kas verele on alternatiivi?
18. a) Mille poole on pöördunud arstid vereülekannetega seotud riski tõttu? b) Millist teavet alternatiivide kohta võiksid oma arstiga jagada?
18 Mõni võib küsida: „Vereülekanded on riskantsed, aga kas neile on alternatiivi?” Kindlasti soovime saada kõrgetasemelist, efektiivset arstiabi, kuid kas on olemas seaduslikke ja efektiivseid võimalusi tõsiste meditsiiniliste probleemidega toimetulemiseks verd kasutamata? Õnneks on. The New England Journal of Medicine (7. juuni 1990) teatas: „Arstid, olles üha enam teadlikud riskist vereülekandega üle kanda [AIDS-i] ja teisi nakkusi, kaaluvad uuesti vereülekannete riski ja kasu ning pöörduvad alternatiivide poole, kaasa arvatud vereülekannetest hoidumine üleüldse.”b
19. Miks võid olla kindel, et võid keelduda verest ja ikkagi edukat arstiabi saada?
19 Jehoova tunnistajad on kaua vereülekannetest keeldunud mitte peamiselt ohtlikkuse tõttu tervisele, vaid kuulekusest vere kohta käiva Jumala seaduse vastu. (Apostlite teod 15:28, 29) Ent vilunud arstid on tunnistajaist patsiente edukalt ravinud, kasutamata verd, millega kaasneb risk. Vaid ühe näitena paljudest, millest teatab meditsiiniline kirjandus, arutletakse väljaandes Archives of Surgery (november 1990) südame siirdamist tunnistajatest patsientidele, kelle südametunnistus lubas seda protseduuri ilma verd kasutamata. Ettekanne teatas: „Enam kui 25-aastane kogemus Jehoova tunnistajate südamekirurgia alal on toonud tulemuseks eduka südamesiirdamise ilma vereprodukte kasutamata . . . Ei esinenud ühtki operatsioonijärgset surmajuhtumit ja varajased järeluuringud on näidanud, et need patsiendid pole enamkalduvad kõrgemale vastureaktsioonile siirdatud organi suhtes.”
Kõige hinnalisem veri
20, 21. Miks peavad kristlased olema ettevaatlikud, et nad ei arendaks seisukohta „Veri on halb ravim”?
20 Kuid on olemas hinge läbiuuriv küsimus, millele igaühel meist vastata tuleb. „Kui olen otsustanud vereülekannetest keelduda, siis miks? Mis on, ausalt öeldes, minu esmane, põhiline põhjus?”
21 Märkisime juba, et verele on olemas efektiivseid alternatiive, millega ei kaasne üht või mitut ohtu, mis on seotud vereülekannetega. Taolised ohud nagu hepatiit ja AIDS on ajendanud paljusid keelduma verest isegi mittereligioossetel põhjustel. Mõned on selles suhtes üsna häälekad, otsekui marsiksid nad loosungi all „Veri on halb ravim”. Võimalik, et ka kristlast võidakse haarata sellesse marssi kaasa. Kuid see on marssimine mööda tupikteed. Kuidas nii?
22. Millise realistliku seisukoha elu ja surma kohta peame omandama? (Koguja 7:2)
22 Tõelised kristlased mõistavad, et isegi parima arstiabi puhul kõige paremates haiglates teatud juhul inimesed surevad. Kas vereülekannetega või ilma, kuid inimesed surevad. Võib öelda, et see pole saatus. See on reaalsus. Surm on tänapäeva elu tõsiasi. Inimestele, kes hülgavad Jumala seaduse vere kohta, saab tihti osaks vahetu või hilisem kahju, mis tuleneb verest. Mõned isegi surevad ülekantud vere tõttu. Siiski kõik me peame mõistma, et need, kes vereülekanded üle elavad, pole saanud igavest elu, seega pole veri osutunud nende püsivaks elupäästjaks. Teisest küljest, enamik nendest, kes religioossetel ja/või meditsiinilistel põhjustel verest keelduvad, kuid alternatiivse ravi vastu võtavad, toimivad meditsiinilisest seisukohast väga hästi. Sellega võivad nad oma elu mitmeid aastaid pikendada — kuid mitte lõputult.
23. Kuidas on Jumala seadused vere kohta seotud sellega, et oleme patused ja vajame lunastust?
23 See, et kõik inimesed tänapäeval on ebatäiuslikud ja järjest surevad, juhib meid tähtsaima punktini, selleni, mida Piibel vere kohta ütleb. Jumal keelas kogu inimkonnal vere söömise. Miks? Sest see kujutab elu. (1. Moosese 9:3—6) Seadustekogus andis ta välja seadused, mis osutavad faktile, et kõik inimesed on patused. Jumal ütles iisraellastele, et loomohvrite ohverdamisega saavad nad näidata, et nende patud vajavad kinnikatmist. (3. Moosese 4:4—7, 13—18, 22—30) Kuigi ta seda meil tänapäeval teha ei käsi, on sellel praegu tähtsus. Jumala eesmärk oli tuua ohver, mis kõigi usklike patud täielikult lepitab — lunastus. (Matteuse 20:28) Seepärast on vajalik, et meil oleks Jumala vaade verele.
24. a) Miks suhtumine seoses verega terviseriski kui tähelepanu keskpunkti on viga? b) Mis peaks tegelikult olema tooniandjaks meie vaates vere kasutamisele?
24 Oleks viga koondada põhiline tähelepanu verest tulenevale terviseriskile, sest see polnud Jumala tähelepanu keskpunkt. Iisraellased võisid saada teatud kasu tervisele, kui nad verd ei söönud, samuti nagu nad võisid saada kasu sealiha või raipesööjate loomade liha mittesöömisest. (5. Moosese 12:15, 16; 14:7, 8, 11, 12) Kuid pea meeles, et kui Jumal andis Noale õiguse liha süüa, ei keelanud ta taoliste loomade liha söömist. Kuid ta andis seaduse, et inimesed ei tohi verd süüa. Jumal ei koondanud oma tähelepanu põhiliselt vaid võimalikule terviseriskile. See ei olnud tema vereseaduse kõige tähtsam punkt. Tema kummardajatel keelati säilitada elu vere kaudu mitte peamiselt sellepärast, et oleks ebatervislik taoliselt toimida, vaid sellepärast, et see on ebapüha. Nad keeldusid verest mitte sellepärast, et see on saastatud, vaid sellepärast, et see on kallihinnaline. Ainult vere ohverdamise läbi võisid nad andeksanni saada.
25. Kuidas võib veri kestvalt elu päästa?
25 Sama on õige ka meie suhtes. Apostel Paulus selgitas Efeslastele 1:7: „Kelles [Kristuses] meil on lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust [„ärateenimata headust”, NW] mööda.” Kui Jumal kellelegi patud andestab ja vaatab tema kui õiglase peale, on sel isikul väljavaade igavesele elule. Seega on Jeesuse lunastusveri võimeline elu päästma — seda kestvalt, tegelikult, igavesti.
[Allmärkused]
a Määrus lõppes: „Kui te nendest hoidute, teete hästi. Jääge Jumalaga [„Head tervist teile”, NW]!” (Apostlite teod 15:29) Märkus „Head tervist teile” polnud lubadus tulemusega: „Kui te hoidute verest ja ebamoraalsusest, on teil parem tervis.” See oli lihtsalt kirja lõpetamine, nagu näiteks: „Head aega!”
b Paljusid efektiivseid alternatiive vereülekandele vaadeldakse brošüüris How Can Blood Save Your Life? (Kuidas veri võib päästa su elu?), välja antud 1990. aastal New Yorgi Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu poolt.
Kas suudad selgitada?
◻ Mis on esmane põhjus, miks Jehoova tunnistajad vereülekannetest keelduvad?
◻ Millised tõendid kinnitavad, et Piibli seisukoht vere küsimuses on meditsiiniliselt põhjendatud?
◻ Kuidas on lunastus seotud Piibli seadusega vere kohta?
◻ Milline on ainus viis, mil veri võib püsivalt elu päästa?
[Kast lk 10]
VEREÜLEKANNE JA NAKKUS
Dr Neil Blumberg tegi peale laialdast ülevaadet selle kohta, kas vereülekanded võivad patsienti nakkusele vastuvõtlikumaks teha, järelduse: „[Sisuliselt] 12 haigusloost 10-l ilmnes uurimisel, et vereülekanne oli ilmselgelt ja sõltumatult seotud bakteriaalse nakkuse suurenenud riskiga . . . Lisaks, vereülekanne võib mõni aeg enne operatsiooni mõjutada patsiendi vastupanu nakkusele, kui vereülekande immunoloogiline mõju on nii pikaajaline, nagu mõned uurimused seda esitavad . . . Kui neid andmeid täiendatakse ja need muutuvad kindlamaks, ilmneb, et akuutsed operatsioonijärgsed nakkused võivad olla ainsa kõige levinuma mõjuka komplikatsioonina seotud homoloogilise vereülekandega.” — Transfusion Medicine Reviews, oktoober 1990.
[Pilt lk 8]
Suurendatud vere punalibled. „Iga mikroliiter (0,00003 untsi) verd sisaldab 4 kuni 6 miljonit vere punaliblet.” — „The World Book Encyclopedia”
[Allikaviide]
Kunkel-CNRI/PHOTOTAKE NYC