Ülbuse tagajärg on häbi

„Kas ülbus on tulnud? Siis tuleb ka häbi; ent tarkus on tagasihoidlikega.” (ÕPETUSSÕNAD 11:2, UM)

1., 2. Mis on ülbus ning kuidas on see toonud õnnetust?

KADE leviit juhib mässavat rahvahulka Jehoova poolt ametisse määratud isikute vastu. Auahne prints sepitseb salakavalat plaani, et asuda oma isa asemel troonile. Kärsitu kuningas ei hooli Jumala prohveti üksikasjalikest juhenditest. Neil kolmel iisraellasel on üks ühine omadus – ülbus.

² Ülbus on südame omadus, mis on väga ohtlik kõikidele (Laul 19:14). Ülbe inimene võtab endale häbematult õiguse omavoliliselt tegutseda. Tihti lõpeb see õnnetusega. Tegelikult on ülbus hävitanud kuningaid ja kukutanud impeeriume (Jeremija 50:29, 31, 32; Taaniel 5:20). See on meelitanud lõksu isegi mõned Jehoova teenijad ning toonud neile hukatuse.

 3. Kuidas me võime teada saada, kui ohtlik on ülbus?

³ Piibel ütleb seega igati põhjendatult: „Kas ülbus on tulnud? Siis tuleb ka häbi; ent tarkus on tagasihoidlikega” (Õpetussõnad 11:2, UM). Piiblis on näiteid, mis kinnitavad selle õpetussõna paikapidavust. Mõningate selliste näidete uurimine võib aidata meil mõista, kui ohtlik on lubatud piiridest üle astuda. Seepärast arutlegem järgnevalt, kuidas nende kolme eelmainitud mehe puhul pani kadedus, auahnus ja kärsitus neid ülbelt tegutsema, nii et nad lõpuks häbisse sattusid.

Kade mässaja Korah

 4. a) Kes oli Korah ja missugustes ajaloolistes sündmustes ta kahtlemata osales? b) Millise kurikuulsa teo eestvedajaks sai Korah hilisematel aastatel?

⁴ Korah oli leviit, kehatlane, ning Mooses ja Aaron olid tema nõod. Ilmselt oli ta aastakümneid Jehoovale lojaalne. Korahil oli eesõigus olla nende hulgas, kes pääsesid imeliselt läbi Punase mere, ning arvatavasti osales ta ka Jehoova kohtuotsuse täideviimisel vasikakummardajatest iisraellaste üle Siinai mäe juures (2. Moosese 32:26). Lõpuks sai Korahist siiski Moosese ja Aaroni vastu suunatud mässu eestvedaja. Vastuhakkajate seas olid ruubenlased Daatan, Abiram ja Oon koos 250 iisraeli vürstiga.a „Nüüd on küllalt!” ütlesid nad Moosesele ja Aaronile. „Sest terve kogudus – nad kõik on pühad ja Jehoova on nende keskel! Mispärast tõstate siis teie endid Jehoova koguduse üle?” (4. Moosese 16:1–3.)

5., 6. a) Miks Korah mässas Moosese ja Aaroni vastu? b) Miks võib öelda, et Korah ilmselt alahindas oma kohta Jumala korralduses?

⁵ Miks Korah hakkas mässama, oli ta ju aastaid olnud ustav? Kindlasti ei juhtinud Mooses Iisraeli rõhuvalt, sest ta oli „väga alandlik, alandlikum kõigist inimestest maa peal” (4. Moosese 12:3). Tundub siiski, et Korah kadestas Moosest ja Aaronit ning teda ärritas nende silmapaistev positsioon. Seetõttu arvas ta – valesti –, et nad on end omavoliliselt ja omakasupüüdlikult kogudusest kõrgemale tõstnud (Laul 106:16).

⁶ Osaliselt seisnes Korahi probleem tõenäoliselt selles, et ta ei pidanud kalliks oma eesõigusi Jumala korralduses. Tõsi küll, kehatlastest leviidid polnud preestrid, kuid nad olid Jumala Seaduse õpetajad. Nad kandsid ka kogudusetelgi sisustust ja selle riistu, kui neid oli vaja teise kohta viia. See polnud sugugi tähtsusetu ülesanne, sest pühi riistu võisid puudutada vaid need, kes olid religioosselt ja moraalselt puhtad (Jesaja 52:11). Kui siis Mooses seisis vastamisi Korahiga, küsis ta viimaselt sisuliselt midagi seesugust: „Kas sa pead oma ülesannet nii tühiseks, et nõuad nüüd ka preestriametit?” (4. Moosese 16:9, 10). Korah ei suutnud mõista, et suurim au on teenida Jehoovat ustavalt tema korralduste kohaselt, mitte aga saavutada mingi eriline seisund või positsioon (Laul 84:11).

 7. a) Millise ettepaneku tegi Mooses Korahile ja tema meestele? b) Milline kohutav lõpp oli Korahi mässul?

⁷ Mooses ütles Korahile ja tema meestele, et nad koguneksid järgmisel hommikul oma suitsutuspannide ja -rohuga kogudusetelgi juurde. Korah ja tema mehed ei tohtinud ohverdada suitsutusrohtu, sest nad polnud preestrid. Nende kohaletulek suitsutuspannide ja -rohuga näidanuks selgelt, et nad tunnevad endal ikka veel olevat õiguse preestritena tegutseda, kuigi neil oli võimalus terve öö jooksul olukorra üle järele mõelda. Kui nad siis järgmisel hommikul välja ilmusid, oli Jehoova õigustatult vihane. „Maa avas oma suu ja neelas [ruubenlased].” Ülejäänud, sealhulgas Korahi, põletas Jumala juurest väljunud tuli (5. Moosese 11:6; 4. Moosese 16:16–35; 26:10, UM). Korahi ülbuse tagajärjeks oli suurim häbi – Jumala hukkamõist!

Seisa vastu „kalduvusele kadestada”

 8. Kuidas võib kristlaste seas ilmneda „kalduvus kadestada”?

⁸ Korahiga juhtunu on meile hoiatuseks. Kuna „kalduvus kadestada” on ebatäiuslikele inimestele omane, siis võib seda esineda ka kristlikus koguduses (Jakoobuse 4:5, UM). Me võime näiteks inimeste positsioonile liialt suurt rõhku panna. Ehk me kadestame Korahi sarnaselt neid, kel on eesõigusi, mida me tahaksime endale. Samuti võime muutuda ühe esimese sajandi kristlase, Diotrefese sarnaseks. Ta suhtus väga kriitiliselt apostlite autoriteeti, sest ilmselt tahtis ta ise olla vastutaval positsioonil. Johannes kirjutaski, et Diotrefes „püüab olla ülem” (3. Johannese 9).

 9. a) Millist hoiakut me peaksime vältima seoses kohustustega koguduses? b) Kuidas oleks õige suhtuda oma kohta Jumala korralduses?

⁹ Loomulikult pole vale, kui kristlik mees püüab saada koguduses vastutust. Paulus isegi julgustas nii toimima (1. Timoteosele 3:1). Ent me ei peaks kunagi suhtuma teenistuseesõigustesse kui aumärkidesse, mis otsekui tähistaksid meie edu karjääriredelil. Tuleta meelde Jeesuse ütlust: „Kes iganes teie seast tahab suureks saada, see olgu teie teenija; ja kes teie seast tahab olla kõige esimene, see olgu teie ori” (Matteuse 20:26, 27). On selge, et oleks vale kadestada neid, kel on rohkem vastutust, justkui hindaks Jumal meid organisatsioonisisese „auastme” järgi. Jeesus ütles: „Teie kõik olete vennad” (Matteuse 23:8). Igaühel, kes teenib Jehoovat kogu südamest – olgu ta kuulutaja või pioneer, vastristitu või kauaaegne ustav teenija –, on hinnaline koht tema korralduses (Luuka 10:27; 12:6, 7; Galaatlastele 3:28; Heebrealastele 6:10). On tõesti õnnistus töötada õlg õla kõrval miljonite inimestega, kes püüavad ellu rakendada Piibli nõuannet: „Riietuge kõik alandlikkusega üksteise vastu” (1. Peetruse 5:5).

Auahne kasuotsija Absalom

10. Kes oli Absalom ning kuidas püüdis ta võita kuninga juurde kohtusse tulevate inimeste poolehoidu?

¹⁰ Kuningas Taaveti kolmanda poja Absalomi elukäik annab õppetunni auahnusest. See riukalik kasuotsija püüdis võita nende inimeste poolehoidu, kes tulid kuninga juurde kohtusse. Kõigepealt vihjas ta salakavalalt, et Taavet on nende hädade suhtes ükskõikne. Seejärel loobus ta kavalusest ning asus kohe asja juurde. „Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks,” ütles Absalom, „siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juurde ja mina mõistaksin temale õigust!” Absalomi kavalal poliitikal polnud piire. Piibel ütleb: „Kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud. Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga juurde kohtusse.” Milline oli tagajärg? „Nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed” (2. Saamueli 15:1–6).

11. Kuidas püüdis Absalom haarata endale Taaveti trooni?

¹¹ Absalom oli kindlalt otsustanud võtta oma isalt kuningavõim. Viis aastat varem oli ta tapnud Taaveti vanima poja Amnoni pealtnäha selleks, et kätte maksta oma õe Taamari vägistamise eest (2. Saamueli 13:28, 29). Kuid võimalik, et Absalom sihtis juba tollal kuningatrooni, mistõttu ta võis pidada Amnoni tapmist sobivaks viisiks rivaal kõrvaldada.b Oli siis sellega kuidas oli, aga kui aeg oli küps, asus Absalom tegutsema. Ta lasi kuulutada kogu maal oma kuningavõimu (2. Saamueli 15:10).

12. Selgita, kuidas Absalom sattus ülbuse pärast häbisse.

¹² Absalom oli mõnda aega edukas, sest „vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole”. Peagi pidi kuningas Taavet oma elu päästmiseks põgenema (2. Saamueli 15:12–17). Ent Absalomi karjäär lõppes varsti, sest Joab tappis ta, viskas kaevandisse ja kattis kividega. Kujutle vaid – sellele auahnele mehele, kes tahtis saada kuningaks, ei tehtud isegi korralikke matuseid!c Ülbuse pärast sattus Absalom tõepoolest häbisse (2. Saamueli 18:9–17).

Hoidu isekast auahnusest

13. Kuidas võib auahnus kristlase südames juurduda?

¹³ Absalomi võimuletõus ja pärastine langus on meile õppetunniks. Tänapäeva julmas maailmas on tavaline, et inimesed lipitsevad oma ülemuste ees ja proovivad nende poolehoidu võita. Nad kas tahavad lihtsalt muljet avaldada või siis saada mingit eesõigust või ametikõrgendust. Samal ajal võivad need inimesed suurustleda oma alluvate ees, lootes võita ka nende soosingut ja toetust. Kui me pole hoolikad, võib selline auahne meelelaad meiegi südames juurduda. Ilmselt juhtus niimoodi mõnedega esimesel sajandil ning apostlitel oli vaja kaasusklikke tõsiselt hoiatada selliste inimeste eest (Galaatlastele 4:17, EP 97; 3. Johannese 9, 10).

14. Miks peaksime hoiduma auahnest, ennastülistavast meelelaadist?

¹⁴ Jehoova organisatsioonis pole kohta ennastülistavatele salasepitsejatele, kes püüavad „otsida oma au” (Õpetussõnad 25:27, EP 97). Piibel hoiatab: „Hävitagu Jehoova kõik libedad huuled, keel, mis räägib kõrke asju” (Laul 12:4). Absalomi huuled olid libedad. Ta kõneles suureliselt nendega, kelle soosingut ta vajas – ainult selleks, et saavutada ihaldatud võimupositsioon. See-eest meie võime olla väga õnnelikud, et meil on vennaskond, kes järgib Pauluse nõuannet mitte teha „midagi riiu ega tühja au pärast, vaid [arvata] alanduses üksteist ülemaks kui iseennast” (Filiplastele 2:3).

Kärsitu kuningas Saul

15. Millest ilmneb, et Saul oli kunagi tagasihoidlik?

¹⁵ Saul, kellest hiljem sai Iisraeli kuningas, oli kunagi tagasihoidlik mees. Mõtle näiteks, mis juhtus tema noorusaastatel. Kui Jumala prohvet Saamuel kiitis teda, siis Saul vastas alandlikult: „Eks ma ole benjaminlane, Iisraeli vähimast suguharust, ja mu suguvõsa on kõige vähem tähtis kõigist Benjamini suguharu suguvõsadest? Miks sa räägid minuga nõnda?” (1. Saamueli 9:21).

16. Kuidas ilmutas Saul kärsitust?

¹⁶ Ent hiljem Sauli tagasihoidlikkus kadus. Vilistitega sõdides taandus ta Gilgalisse, kus tal oli tarvis oodata Saamueli, kes pidi esitama seal Jumalale palve ja tooma ohvreid. Kui Saamuel määratud ajal ei tulnud, ohverdas Saul jultunult ise põletusohvri. Niipea kui ta sellega lõpule oli jõudnud, saabus Saamuel. „Mis sa oled teinud?” küsis Saamuel. Saul vastas: „Ma nägin, et rahvas mu juurest laiali valgus ja sina ei tulnud määratud ajaks ... Siis ma söandasin ja ohverdasin põletusohvri!” (1. Saamueli 13:8–12).

17. a) Miks võib Sauli teguviis tunduda esmapilgul õigustatud? b) Miks karistas Jehoova Sauli selle kärsitu teo eest?

¹⁷ Esmapilgul võib tunduda, et Sauli teguviis oli õigustatud. Jumala rahval oli ju „kitsas käes”, ta oli „kimbatuses” ning tundis hirmuvärinat oma lootusetus olukorras (1. Saamueli 13:6, 7). Loomulikult pole vale ilmutada initsiatiivi, kui olukord seda nõuab.d Pidagem aga meeles, et Jehoova suudab mõista südant ja tajuda meie sisimaid motiive (1. Saamueli 16:7). Järelikult teadis ta Sauli kohta ka muid tegureid, mida pole Piiblisse otseselt kirja pandud. Näiteks võis Jehoova näha, et Sauli kärsituse põhjustas uhkus. Võib-olla oli Saul väga ärritatud, et tema – kogu Iisraeli kuningas – peab ootama mingisugust vana ja hilinevat prohvetit! Igal juhul tundis Saul, et Saamueli viivitus annab talle õiguse hakata ise tegutsema ning eirata talle antud täpseid juhiseid. Milline oli tagajärg? Saamuel ei kiitnud Sauli initsiatiivi eest. Otse vastupidi, ta määras Saulile karistuse, öeldes: „Su kuningriik ei jää püsima ..., sest sina ei ole pidanud, mis Jehoova sind on käskinud!” (1. Saamueli 13:13, 14). Jällegi oli ülbuse tagajärjeks häbi.

Väldi kärsitust

18., 19. a) Selgita, kuidas võib kärsitus panna tänapäeva jumalateenija ülbelt tegutsema. b) Mida me peaksime meeles pidama kristliku koguduse tegevuse kohta?

¹⁸ Sauli ülbe tegu on Jumala Sõnasse meie kasuks kirja pandud (1. Korintlastele 10:11). Nii kerge on saada pahaseks vendade puuduste pärast. Me võime nagu Saulgi muutuda kärsituks ning tunda, et asjade õigeks korraldamiseks peame need ise käsile võtma. Oletagem näiteks, et üks vend paistab silma organiseerimisoskuse poolest. Ta on koguduse asju ajades täpne ja õigeaegne, samuti on ta andekas kõneleja ning õpetaja. Samal ajal ta tunneb, et teised ei vasta tema ülitäpsetele mõõdupuudele, ning nad pole pooltki nii tõhusad, kui talle meeldiks. Kas see annab talle õiguse olla kärsitu? Kas ta tohiks vendi kritiseerida ning neile isegi ehk mõista anda, et ilma temata ei saaks midagi tehtud ja koguduse töö lonkaks? See oleks temast ülbe!

¹⁹ Mis hoiab kristlaste kogudust tegelikult koos? Kas juhtimisoskused, tõhusus ja põhjalikud teadmised? On tõsi, et see kõik aitab koguduse sujuvale tegevusele kaasa (1. Korintlastele 14:40; Filiplastele 3:16; 2. Peetruse 3:18). Kuid Jeesus ütles, et tema järelkäijaid iseloomustab eelkõige armastus (Johannese 13:35). Seepärast mõistavad hoolivad, kuid samas korra järgi tegutsevad kogudusevanemad, et kogudus pole mingi äriettevõte, mida peab rangelt juhtima, vaid kari, mis vajab hella hoolt (Jesaja 32:1, 2; 40:11). Ülbe hoolimatus selliste põhimõtete vastu lõpeb tihti riiuga. Jumaliku korra tulemuseks on seevastu rahu (1. Korintlastele 14:33; Galaatlastele 6:16).

20. Mida arutatakse järgmises artiklis?

²⁰ Piibli jutustused Korahist, Absalomist ja Saulist näitavad selgelt, et ülbuse tagajärg on häbi, nagu on kirjas Õpetussõnad 11:2. Ent samas piiblisalmis lisatakse: „Tarkus on tagasihoidlikega” (UM). Mis on tagasihoidlikkus? Millised Piibli eeskujud aitavad meil seda omadust mõista ning kuidas meie saame tänapäeval olla tagasihoidlikud? Neid küsimusi arutatakse järgmises artiklis.

[Allmärkused]

Kas sa mäletad?

• Mis on ülbus?

• Kuidas pani kadedus Korahi ülbelt käituma?

• Mida me võime õppida auahne Absalomi loost?

• Kuidas me saame vältida kärsitust, mida ilmutas Saul?

[Pilt lk 10]

Saul muutus kärsituks ja tegutses ülbelt