Kas sa otsid pelgupaika Jehoova juurest?

 1. Mida paljud ustavad jumalateenijad oma patususe tõttu tunnevad?

„KÜLL ma olen armetu inimene!” ütles Paulus. (Rooml. 7:24.) Paljud ustavad jumalateenijad on tundnud sedasama. Me kõik oleme sünnist saati patused. Ehkki me soovime Jehoovale heameelt valmistada, ei õnnestu see meil alati ja seepärast võime tunda end armetuna. Mõned kristlased, kes on teinud ränga patu, on koguni tundnud, et Jumal ei andesta neile iial.

 2. a) Kuidas näitab Laul 34:22, et jumalateenijad ei pea süütunde käes vaevlema? b) Mida selles artiklis arutatakse? (Vaata kasti „Õpetus või sümboolne tähendus?”.)

² Pühakiri siiski kinnitab, et need, kes otsivad pelgupaika Jehoova juurest, ei pea süütunde käes vaevlema. (Loe Laul 34:22.) Mida tähendab Jehoova juurest pelgupaika otsida? Mida on vaja teha, et Jehoova meile halastaks ja andestaks? Me saame neile küsimustele vastused, kui uurime pelgulinnade korraldust muistses Iisraelis. Moosese seadus, mille järgi pelgulinnade süsteem sisse seati, kaotas küll kehtivuse nädalatepühal aastal 33, kuid tasub meeles pidada, et Moosese seadus pärines Jehoovalt. Seega võime pelgulinnade korraldust uurides paremini mõista, kuidas Jehoova suhtub pattu, patustanusse ja kahetsusse. Esmalt teeme aga ülevaate sellest, mis oli pelgulinnade eesmärk ja kuidas need toimisid.

 3. Kuidas toimiti muistses Iisraelis mõrva korral?

³ Jehoova suhtus igasugusesse verevalamisse muistses Iisraelis täie tõsidusega. Kui keegi ettekavatsetult tapeti, siis ohvri lähim meessugulane ehk veritasunõudja surmas mõrvari. (4. Moos. 35:19.) See oli lepitus süütu vere eest. Kiire tegutsemine hoidis tõotatud maad rüvetumast. Oli ju Jehoova öelnud: „Te ei tohi rüvetada maad, kus te elate, sest veri [inimvere valamine] rüvetab maad.” (4. Moos. 35:33, 34.)

 4. Kuidas toimiti siis, kui mõni iisraellane tappis teise inimese kogemata?

⁴ Kuidas toimiti siis, kui mõni iisraellane tappis kellegi kogemata? Ehkki tema tegu oli tahtmatu, oli ta süütu vere valamises ikkagi süüdi. (1. Moos. 9:5.) Jehoova lubas aga halastavalt sellisel inimesel põgeneda veritasunõudja eest ühte kuuest pelgulinnast. Seal võis ta leida kaitset. Ta pidi jääma pelgulinna kuni ülempreestri surmani. (4. Moos. 35:15, 28.)

 5. Miks võib öelda, et pelgulinnade korraldus aitab meil paremini Jehoovat mõista?

⁵ Pelgulinnad polnud mõne inimese idee. Jehoova ise käskis Joosuat: „Ütle iisraellastele: „Valige endale pelgulinnad.”” Neile linnadele anti „püha linna staatus”. (Joosua 20:1, 2, 7, 8.) Kuna Jehoova oli see, kes eraldas need linnad erilise eesmärgi jaoks, on hea mõelda paarile küsimusele. Kuidas aitab see korraldus meil paremini mõista Jehoova halastust? Mida me võime õppida selle kohta, kuidas meie tänapäeval võime tema juurest pelgupaika otsida?

6., 7. a) Milline oli vanemate roll õigusemõistmisel tahtmatu inimesetapja üle? (Vaata pilti artikli alguses.) b) Miks oli põgenikul tark vanemate poole pöörduda?

⁶ Kui mõni iisraellane tappis kellegi tahtmatult, pidi ta põgenema pelgulinna ja rääkima linnavärava juures oma loo selle linna vanematele. Vanemad pidid ta lahkelt vastu võtma. (Joosua 20:4.) Mingi aja pärast saadeti ta tagasi piirkonda, kus tapmine oli toimunud, ning sealse linna vanemad mõistsid tema üle kohut. (Loe 4. Moosese 35:24, 25.) Kui vanemad leidsid, et tema tegu oli tõesti tahtmatu, saadeti ta tagasi pelgulinna.

⁷ Miks pidid vanemad selle asjaga tegelema? Neil tuli hoida Iisraeli kogudust puhtana ja aidata inimesel, kes oli kogemata verd valanud, saada Jehoova halastuse osaliseks. Üks piibliõpetlane on kirjutanud, et kui põgenik ei läinud vanemate jutule, riskis ta oma eluga. Kui ta maha löödi, „tuli tema veri ta enda peale, sest ta polnud kasutanud võimalust, mille Jumal oli andnud talle kaitse saamiseks”. Tapja võis saada abi, kuid ta pidi seda küsima ja selle vastu võtma. Kui ta ei otsinud varju pelgulinnast, oli ohvri lähimal sugulasel õigus ta surmata.

8., 9. Miks peaks kristlane, kes on rängalt patustanud, otsima kogudusevanemate abi?

⁸ Kui tänapäeval on mõni kristlane rängalt patustanud, on tal tarvis otsida kogudusevanemate abi. Miks on see nii tähtis? Esiteks, nagu pühakiri näitab, on Jehoova korraldanud nii, et selliseid juhtumeid käsitlevad kogudusevanemad. (Jaak. 5:14–16.) Teiseks, kogudusevanemad aitavad kahetseval patustanul taastada Jumalaga head suhted ja vältida patu kordamist. (Gal. 6:1; Heebr. 12:11.) Kolmandaks, vanemaid on õpetatud kahetsevat patustanut lohutama ning leevendama tema valu ja süütunnet. Jehoova on öelnud, et niisugused vanemad „on otsekui varjupaik tuule eest, justkui ulualune vihmavalingu ajal”. (Jes. 32:1, 2.) Kas kõiges selles ei väljendu mitte Jumala halastus?

⁹ Paljud jumalateenijad on tundnud kergendust, mida toob kogudusevanemate poole pöördumine ja neilt abi saamine. Näiteks Daniel pani toime ränga patu, kuid ta ei julgenud mitu kuud vanematega rääkima minna. Ta tunnistab: „Kuna möödas oli nii palju aega, mõtlesin, et kogudusevanemad ei saa mind enam kuidagi aidata. Siiski kartsin, et mu tegu võib iga hetk päevavalgele tulla. Jehoova poole palvetades tundsin, et pean alati alustama vabandusega.” Viimaks läks Daniel ikkagi kogudusevanemate juurde. Ta meenutab: „Loomulikult oli hirmus nendega rääkima minna. Kuid pärast tundsin, nagu mu õlgadelt oleks võetud tohutu koorem. Nüüd tunnen, et võin Jehoova poole palvetada, ilma et miski oleks tõkkeks ees.” Praegu on Danieli südametunnistus puhas ja hiljaaegu määrati ta koguduseabiliseks.

10. Mida pidi tahtmatu inimesetapja ette võtma, et talle halastust osutataks?

¹⁰ Inimesetapja, kelle tegu oli tahtmatu, pidi midagi ette võtma, et talle osutataks halastust. Ta pidi põgenema lähimasse pelgulinna. (Loe Joosua 20:4.) Põgenik ei saanud olla ükskõikne. Tema elu sõltus sellest, kas ta põgenes võimalikult kiiresti pelgulinna ja jäi sinna või mitte. Tal oli vaja tuua ohvreid. Ta pidi loobuma senisest tööst, hubasest kodust ja võimalusest vabalt ringi rännata, ning seda kuni ülempreestri surmani.a (4. Moos. 35:25.) Säärased ebamugavused olid aga väärt oma hinda. Põgeniku lahkumine pelgulinnast oleks näidanud tema hooletut suhtumist sellesse, et ta oli verd valanud, ning ka tema enda elu oleks sattunud ohtu.

11. Kuidas saab kahetsev kristlane näidata, et ta ei pea Jumala halastust enesestmõistetavaks?

¹¹ Et tänapäeval võiks kahetsev patustanu saada Jumala halastuse osaliseks, peab ta samuti midagi ette võtma. Me peame patutee täielikult hülgama ning põgenema mitte ainult tõsise patu eest, vaid ka väiksemate pattude eest, mis viivad tihti suurema üleastumiseni. Paulus kirjeldas, milles ilmnes Korintose kristlaste kahetsus, öeldes: „Vaadake, millise suure agaruse on teis esile kutsunud see, et te kurvastusite Jumalale meelepäraselt, millise soovi end puhastada, millise meelepaha, millise kartuse, millise tegutsemisiha, millise innukuse, millise õiguse jaluleseadmise!” (2. Kor. 7:10, 11.) Kui teeme patutee hülgamiseks kõik, mis meie võimuses, siis tõendame, et me pole oma tegude suhtes ükskõiksed ega arva, et Jehoova meile niikuinii halastab.

12. Millest võib meil olla tarvis loobuda, et olla Jumala halastuse vääriline?

¹² Millest võib kristlasel olla tarvis loobuda, et olla edaspidigi Jumala halastuse vääriline? Ta peab olema valmis loobuma isegi sellest, mis on talle kallis, juhul kui see ahvatleks teda patuteele. (Matt. 18:8, 9.) Kui su sõbrad ärgitavad sind tegema midagi, mis on Jehoovale vastumeelne, siis kas lõpetad nendega läbikäimise? Kui sul on alkoholi tarbimisel raske piiri pidada, siis kas hoidud olukordadest, mis võiksid viia liigjoomiseni? Kui võitled kõlvatute ihadega, siis kas väldid filme, veebisaite ja muud, mis võiks kutsuda esile ebapuhtaid mõtteid? Pea meeles: kõik ohvrid, mis on toodud selleks, et jääda Jehoova ees laitmatuks, on väärt oma hinda. Mitte miski ei torka südamesse nii valusalt nagu tunne, et Jehoova on meid hüljanud. Ja mitte miski ei valmista meile nii suurt rõõmu kui Jehoova igavene truu armastus. (Jes. 54:7, 8.)

13. Miks võis põgenik tunda end pelgulinnas turvaliselt ja õnnelikuna?

¹³ Pääsenud pelgulinna, oli põgenik kaitstud. Jehoova ütles: „Need linnad olgu teile pelgupaigaks.” (Joosua 20:2, 3.) Jehoova ei nõudnud, et tapja üle mõistetaks uuesti sama asja eest kohut. Samuti ei lubatud veritasunõudjal minna sellesse linna ja võtta põgenikult elu. Põgenik ei pidanud eales kättemaksu kartma. Pelgulinnas viibides oli ta Jehoova kaitse all ning võis tunda end turvaliselt. Ta polnud vang. Tal oli linnas võimalus tööd teha, aidata teisi ja teenida Jehoovat rahus. Niisiis võis põgenik elada õnnelikku ja rahuldust pakkuvat elu.

14. Milles võib kahetsev kristlane kindel olla?

¹⁴ Mõned jumalateenijad, kes on sooritanud raske patu ja seda kahetsenud, tunnevad siiski, et on justkui süükoorma all vangis. Nad võivad isegi tunda, et on Jehoova silmis igaveseks määritud. Kui sindki valdavad sellised tunded, siis tea, et kui Jehoova sulle andestab, teeb ta seda täielikult. Varem mainitud Daniel mõistis seda. Kui kogudusevanemad olid asja käsitlenud ja aidanud tal saada tagasi puhta südametunnistuse, oli tulemuseks suur kergendus. Ta ütleb: „Tundsin, et saan jälle hingata. Pärast seda, kui asja ettenähtud viisil käsitleti, ei tundnud ma end enam süüdi. Kui patt on andestatud, on see igaveseks andestatud. Just nagu Jehoova on lubanud, ta võtab sinu koorma ja viib selle kaugele ära. Sa ei pea seda enam kunagi nägema.” Pelgulinnas viibiv põgenik ei pidanud üle õla vaatama ega kartma, et veritasunõudja tuleb talle kätte maksma. Samamoodi, kui Jehoova on andestanud meie patu, ei pea me kartma, et ta seda meile kunagi tulevikus nina alla hõõrub või seetõttu meie üle kohut mõistab. (Loe Laul 103:8–12.)

15., 16. Kuidas tugevdab sinu usku Jumala halastusse see, et Jeesus on meie lunastaja ja ülempreester?

¹⁵ Võrreldes iisraellastega on meil veelgi suurem põhjus olla kindel Jehoova halastuses. Kirjeldanud, kui armetuna ta tunneb end seetõttu, et ei suuda Jehoovale täielikult kuuletuda, hüüatas Paulus: „Tänu olgu Jumalale meie isanda Jeesus Kristuse kaudu!” (Rooml. 7:25.) Kuigi Paulus võitles patuste soovide vastu ja ta oli minevikus teinud palju vigu, mida ta oli kahetsenud, oli ta siiski kindel, et Jumal on talle Jeesuse kaudu andestanud. Lunastajana puhastab Jeesus meie südametunnistuse ja annab meile sisemise rahu. (Heebr. 9:13, 14.) Ülempreestrina „suudab ta tuua ülima pääste neile, kes tema kaudu Jumala juurde tulevad, sest ta on alati elus, et nende eest kosta”. (Heebr. 7:24, 25.) Ülempreestriamet tuletas iisraellastele meelde, et nende patud antakse andeks. Kui palju enam peaks siis ülempreester Jeesuse teenistus kinnitama, et Jumal halastab meile ja osutab oma armu, pakkudes meile abi õigel ajal. (Heebr. 4:15, 16.)

¹⁶ Seega, et leida Jehoova juurest pelgupaika, peab sul olema usk Jeesuse lunastusohvrisse. Ära piirdu mõttega, et lunastus katab paljude inimeste patud. Ole veendunud, et lunastus aitab just sind. (Gal. 2:20, 21.) Ole veendunud, et lunastusohvri alusel andestatakse sinu patud. Ole veendunud, et lunastus annab sinule igavese elu väljavaate. Jeesuse ohver on Jehoova kingitus sinule.

17. Miks tahad sina Jehoova juurest pelgupaika otsida?

¹⁷ Pelgulinnades peegeldus Jehoova halastus. Selle korraldusega Jehoova mitte üksnes ei toonitanud elu pühadust, vaid ka näitas, kuidas kogudusevanemad meid aitavad, mida tõeline kahetsus tähendab ja miks me võime olla täiesti veendunud Jehoova andestuses. Kas sina otsid Jehoova juurest pelgupaika? Pole turvalisemat kohta, kus olla! (Laul 91:1, 2.) Järgmises artiklis arutame, kuidas pelgulinnade korraldus aitab olla Jehoova eeskujul õiglane ja halastav.