Looduse pisarad

KÄES on varahommik ning ilm on jahe ja tuulevaikne. Säravad veepiisad panevad iga lehe ja rohukõrre esimeste valguskiirte käes sädelema. On tunne, nagu valaks kogu taimestik päikesetõusu tervitades rõõmupisaraid. Pole siis sugugi üllatav, et kaste on inspireerinud nii luuletajaid kui ka fotograafe.

Kuid kaste teeb enamat kui vaid kosutab inimese meelt. See kogu planeedile, välja arvatud polaarpiirkondadele omane ilmastikunähtus kujutab endast eluandvat niiskuskatet. Jehoova Jumal on loonud õhu selliselt, et kui see öö jooksul teatud tingimuste juures jaheneb, jõuab see niinimetatud kastepunktini. See on temperatuur, mille juures õhk ei suuda enam endas sisalduvat niiskust hoida ning see sadeneb välja pindadele, mis on ümbritsevast õhust jahedamad. On teada, et janused taimed imevad lehtede kaudu endasse oma massiga võrdses koguses kastepiisku, millest nad suurema osa juurte kaudu pinnasesse tagavaraks panevad.

Piiblimaades, kus kuivaperiood kestab kaua, võib kaste olla teinekord taimedele peaaegu et ainus viis vett saada. Seega on Piiblis kaste sageli seotud saagikusega, kaste puudumine aga näljaga.

Kaste võib tähendada ka midagi hulga isiklikumat. Oma lahkumislaulus Jumala rahvale kirjutas Mooses: „Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena, nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmatilgad!” (5. Moosese 32:2) Mooses kõneles sõnadega, mis olid otsekui eluandev kaste. Kuna ta oli alandlikum kõigist inimestest, oli tal kindlasti kombeks ka oma kõnes lahke olla ning teistega arvestada. (4. Moosese 12:3) Justkui kaste või vihmasagar, andsid ka tema sõnad hingele kosutust, tegemata mingit kahju.

Kui sa järgmine kord hommikukaste — looduse pisarate — õrna ilu imetled, soovid ehk sinagi mõtiskleda kaste Looja aukartustäratava tarkuse üle.