Eehud — julge usumees

SELLEST ajast, kui iisraellased esmakordselt Tõotatud Maa pinnale astusid, oli juba palju aastaid möödunud. Mooses ja tema järelkäija Joosua olid ammu surnud. Taoliste usumeeste puudumisel kahanes puhta kummardamise hindamine tunduvalt. Iisraellased hakkasid kummardama isegi baale ja asheraid.a Selle tagajärjel andis Jehoova oma rahva kaheksaks aastaks süürlaste kätte. Siis hüüdsid iisraellased Jumalat appi. Halastavalt võttis ta neid kuulda. Jehoova tõstis oma rahvast vabastama kohtumõistja Otnieli (Kohtumõistjate 3:7—11).

Need sündmused pidid õpetama iisraellastele üht põhitõde: Jehoovale kuuletumine toob õnnistusi, ent sõnakuulmatuse tagajärjeks on needused (5. Moosese 11:26—28). Iisraeli rahvas ei võtnud aga sellest õppust. Pärast 40-aastast rahuaega hülgas rahvas puhta kummardamise jällegi (Kohtumõistjate 3:12).

Iisrael moabiitide käes

Sel korral lasi Jehoova oma rahva Moabi kuninga Egloni kätte langeda. Piibel kirjeldab teda kui „väga paksu meest”. Ammonlaste ja amalekkide abiga ründas Eglon Iisraeli ja püstitas oma palee „Palmidelinna” Jeerikosse. Irooniline küll, et just see kaananlaste linn, mille Iisrael esimesena vallutas, sai nüüd valejumal Kemose kummardaja elukohaks!b (Kohtumõistjate 3:12, 13, 17.)

Eglon rõhus iisraellasi järgnevad 18 aastat, nõudes neilt nähtavasti koormavaid makse. Neilt perioodiliselt ande nõudes tugevdas Moab oma majanduslikku positsiooni, samal ajal kui Iisraeli varud kuivasid vähehaaval kokku. Muidugi mõista anus Jumala rahvas vabastamist ja Jehoova võttis neid taas kord kuulda. Ta tõstis neile teise päästja — seekord benjaminlase Eehudi. Eehud kavandas Egloni türanniale Iisraeli üle lõppu teha järgmisel andide toomise päeval (Kohtumõistjate 3:14, 15).

Selleks julgeks manöövriks valmistudes meisterdas Eehud küünrapikkuse kahe teraga mõõga. Lühikese küünra puhul oli see relv umbes 38 sentimeetri pikkune. Mõnede arvates võis see olla ka pistoda. Ilmselt polnud sellel teramiku ja käepideme vahel kaitserauda. Seepärast võis Eehud varjata seda väikest mõõka oma rüü hõlma all. Peale selle, kuna Eehud oli vasakukäeline, sai ta panna mõõga oma paremale küljele, mis pole relva jaoks just tavaline koht (Kohtumõistjate 3:15, 16).

Eehudi strateegia oli üpris riskantne. Mis saab näiteks siis, kui kuninga teenrid Eehudi läbi otsivad, et näha, ega tal relva ei ole? Ja isegi kui nad seda ei tee, ei jäta nad kindlasti oma kuningat iisraellasega üksi! Kui nad aga jätavadki ja Eglon peaks tapetama, siis kuidas saaks Eehud põgeneda? Kui kaugele jõuaks ta joosta, enne kui Egloni teenrid juhtunu avastavad?

Kahtlemata kaalus Eehud kõiki neid külgi, vahest isegi kõikvõimalikke hukatuslikke tagajärgi ette kujutades. Sellest hoolimata jätkas ta oma plaani teostamist, ilmutades julgust ja näidates üles usku Jehoovasse.

Eehud kohtab Eglonit

Saabus järgmine andide üleandmise päev. Eehud koos oma meestega sisenes kuninga paleesse. Peatselt seisid nad kuningas Egloni enda ees. Kuid veel polnud Eehudile saabunud sobiv aeg teda rünnata. Pärast andide üleandmist saatis Eehud andide kandjad ära (Kohtumõistjate 3:17, 18).

Miks viivitas Eehud Egloni mahalöömisega? Kas valdas teda hirm? Mitte mingil juhul! Oma plaani teostamiseks pidi ta pääsema kuninga eravastuvõtule — selles poldud aga nende esmakohtumisel kokku lepitud. Peale selle pidi Eehudil olema võimalus kiirelt pageda. Ühel inimesel on kindlasti palju kergem põgeneda kui kogu andide kandjatest saatjaskonnal. Seega ootas Eehud sobivat aega. Lühivisiit Egloni juurde võimaldas tal tutvuda paleega ja kindlaks teha, kui tugev on kuninga kaitse.

Pärast seda, kui nad olid jõudnud „Gilgalis olevate jumalakujude [„kivimurdude”, UM] juurde”, lahkus Eehud oma meestest ja reisis tagasi Egloni paleesse. Umbes kahe kilomeetri pikkusel teekonnal oli Eehudil veidi aega oma missioonile mõelda ja sellele Jehoova õnnistust paluda (Kohtumõistjate 3:19).

Eehud taas kuninga ees

Eehud võeti palees ilmselt hästi vastu. Eglon võis olla heas meeleolus nende rikkalike andide tõttu, mis talle enne toodi. Olgugi et esmavisiit võis olla lühike, andis see Eehudile hea võimaluse kuningaga kontakti loomiseks. Ükskõik kuidas see ka juhtus, aga Eehud oli tagasi Egloni juures.

„Kuningas, mul on sulle saladus rääkida!” ütles Eehud. Tõik, et ta oli niikaugele jõudnud, oli märgiks, et Jehoova teda juhib. Kuid oli ka üks raskus. Eehudi „saladust” ei saanud rääkida kuninga teenrite juuresolekul. Kui Jehoova pidi sekkuma, siis vajas Eehud tema abi koheselt. Kuningas käskis: „Tasa!” Kuna Eglon ei tahtnud, et seda „saladust” pealt kuuldaks, saatis ta oma saatjaskonna minema. Kujutle Eehudi kergendust! (Kohtumõistjate 3:19.)

Eglon istus oma ülakambris, kui Eehud tema juurde tuli ja ütles: „Mul on sinu jaoks Jumala sõna!” Kas Eehud viitas „Jumalat” mainides Kemosele? Eglon võis nii arvata. Uudishimus vinnas ta oma raske keha troonilt püsti ja jäi ootavalt seisma. Eehud tuli talle lähemale, püüdes liikuda ilmselt nii, et kuningal rünnaku osas mingeid kahtlusi ei tekiks. Ja siis, ühe kärme liigutusega „Eehud sirutas oma vasaku käe, võttis mõõga oma paremalt puusalt ja torkas [Eglonile] kõhtu, nõnda et pidegi läks tera järel sisse ja rasv embas tera, sest ta ei tõmmanud mõõka tema kõhust välja” (Kohtumõistjate 3:20—22).

Kuninga teenrid olid läheduses, kuid ei seganud. Eehud oli aga siiski ohus. Iga minut võisid Egloni sulased sisse tormata ja avastada nende mahakukkunud kuninga surnukeha. Eehud pidi kärmelt pagema! Pärast uste lukustamist põgenes ta läbi ülakambri õhuava (Kohtumõistjate 3:23, 24a, UM).

Tapatöö tuleb avalikuks ja Moab alistatakse

Peagi muutusid Egloni sulased uudishimulikuks. Kuid siiski ei söandanud nad riskeerida sellega, et tõmbavad enda peale kuninga meelepaha, segades tema erakokkusaamist. Siis avastasid nad, et ülakambri uksed on lukus. „Küllap ta toimetab vilus kambris oma asju,” arvasid nad. Aja möödudes asendus aga pelk uudishimu ärevuslainega. Egloni teenrid ei saanud kauem oodata. „Siis tõid nad võtme ja avasid [ülakambri uksed], ja vaata, nende isand lamas surnuna maas!” (Kohtumõistjate 3:24b, 25).

Eehud oli vahepeal põgenenud. Ta möödus Gilgali kivimurdudest ja jõudis lõpuks Seirasse, paika Efraimi mäestikus. Eehud kutsus kokku Iisraeli mehed ja juhtis nad ühinenult moabiite ründama. Jutustuses teatatakse, et „nad lõid maha moabiite ligi kümme tuhat meest, kõik tublid ja tugevad mehed, ja ainustki ei pääsenud”. Pärast Moabi alistamist oli Iisraelimaal rahu 80 aastat (Kohtumõistjate 3:26—30).

Õppigem Eehudi eeskujust

Eehudi ajendiks oli usk Jumalasse. Heebrealastele kirjutatud kirja 11. peatükis ei mainita teda küll nende seas, kes „usu läbi võitsid ära kuningriigid, .. said vägevaks sõjas, ajasid pakku võõraste sõjahulgad” (Heebrealastele 11:33, 34). Sellest hoolimata toetas Jehoova Eehudit, kui too usu läbi tegutses ja Iisraeli rahva kuningas Egloni türanliku võimu alt vabastas.

Julgus oli üks Eehudi omadusi. Ta pidi olema julge, et sõnasõnalist mõõka tõhusalt kasutada. Jumala tänapäevaste sulastena ei kasuta me sellist mõõka (Jesaja 2:4; Matteuse 26:52). Kuid me kasutame „vaimumõõka”, Jumala Sõna (Efeslastele 6:17). Eehud kasutas oma relva vilunult. Samuti peame meie oskuslikult kasutama Jumala Sõna, kui kuulutame head sõnumit Kuningriigist (Matteuse 24:14). Kui uurime isiklikult Piiblit, käime korrapäraselt kristlikel koosolekutel, osaleme innukalt teenistuses ja pöördume palves meie taevase Isa poole, aitab see kõik meil jäljendada omadusi, mis olid sel tõeliselt julgel usumehel Eehudil.

[Allmärkused]

[Pilt lk 31]

Eehud koos oma meestega kuningas Eglonile ande andmas

[Allikaviide]

Reprodutseeritud väljaandest Illustrirte Pracht-Bibel/Heilige Schrift des Alten und Neuen Testaments, nach der deutschen Uebersetzung D. Martin Luther’s