„Ma tõusin kui Iisraeli ema”

DEBOORA mõõtis pilguga Taabori mäele kogunenud sõdureid. See oli südantsoojendav vaatepilt. Hommik oli just koitnud. Deboora mõtiskles sõjameeste vapruse ja nende väejuhi Baaraki tugeva usu üle. Mehi oli kokku 10 000 ning nende usk ja julgus pidi tol päeval tõsisele proovile pandama. Iisraellaste vastas seisis raevukas vaenlane, nemad aga olid arvulises vähemuses ja kehvasti relvastatud. Sellegipoolest pidid nad minema, peamiselt sellepärast, et tema, Deboora, oli neid selleks õhutanud.

Kujutle Deboorat seismas Baaraki kõrval, riided tuules kahisemas. Nad silmitsevad ees laiuvat lõputuna näivat tasandikku. Taabori mägi on oma kujult suure tömbiotsalise koonuse sarnane. Selle lamedast tipust avaneb vaade rohkem kui 400 meetrit madalamal asuvale Jisreeli tasandikule, mis ulatub kaugele edelasse. Läbi tasandiku lookleb Kiisoni jõgi ja suubub Karmeli mäe lähistel Suurde merre. Tol hommikul võis jõesäng olla kuiv, kuid lagedal väljal helkles midagi muud. Liginemas oli Siisera sõjavägi, päikesekiired relvaraudadel välgatamas. Sealt need tulid — Siisera vägede au ja uhkus — umbes 900 sõjavankrit, mille rattatelgedele võisid olla kinnitatud raudvikatid. Siisera plaan oli kehvas varustuses iisraellased maha niita nagu lõikusküpse odrapõllu.

Deboora teadis, et Baarak oma meestega on jäänud ootama tema sõna, mingit märguannet temalt. Kas Deboora oli mäel ainuke naisterahvas? Mis tunne oli tal sellises olukorras olla ja nii suurt vastutust kanda? Kas ta imestas, mida ta seal teeb? Kindlasti mitte. Jehoova, tema Jumal, oli käskinud tal seda sõda alustada ja samuti öelnud, et kavatseb selle ühe naise käe läbi ka lõpetada. (Kohtumõistjate 4:9.) Mida me võime Debooralt ja neilt vapratelt sõjameestelt usu kohta õppida?

Kui Piibel Deboorat esimest korda mainib, nimetab ta teda naisprohvetiks. Kuigi ta polnud ainus naisprohvet, ei kasutata Piiblis seda nimetust just sageli.a Debooral oli veel teinegi ülesanne — ilmselt lahendas ta tüliküsimusi ning edastas vaidluspooltele Jehoovalt saadud vastuseid. (Kohtumõistjate 4:4, 5.)

Deboora elas Efraimi mägismaal, Peeteli ja Raama linna vahel. Ta istus ühe palmipuu all ja teenis Jehoova juhatusel tema rahvast. Tema ülesanne oli kahtlemata paljunõudev, kuid Deboora ei lasknud end heidutada. Tema töö oli väga vajalik. Inspireeritud laulus, mille komponeerimisel ka Deboora kaasa lõi, olid truudusetute iisraellaste kohta sõnad „Nad valisid uued jumalad; siis oli väravais sõda”. (Kohtumõistjate 5:8.) Kuna iisraellased hülgasid Jehoova ja hakkasid teenima teisi jumalaid, jättis Jehoova nad vaenlaste kätte. Seetõttu valitses nende üle Kaanani kuningas Jaabin, kelle paremaks käeks oli võimas väepealik Siisera.

Siisera! Ainuüksi tema nime kuulmine külvas iisraellaste keskel hirmu ja õudu. Kaananlaste jõhkrate usutavade ja kultuuri juurde kuulus laste ohverdamine ja templiprostitutsioon. Kuidas mõjutas rahvast see, et nende üle valitses kaananlasest väepealik koos oma sõjaväega? Deboora laulust ilmneb, et reisimine ühest paigast teise oli peaaegu et võimatu ning külad olid välja surnud. (Kohtumõistjate 5:6, 7.) Võib vaid ette kujutada, kuidas inimesed varjasid end metsas ja mägedel, ei julgenud põldu harida ega elada kindlustamata külades ning hoidusid reisimast mööda avalikke teid kartuses, et neid rünnatakse, nende lapsed röövitakse või naised vägistatakse.b

Niisugune hirmuvalitsus kestis ligi 20 aastat, kuni Jehoova nägi tõendeid selle kohta, et tema kangekaelne rahvas oli valmis muudatusi tegema, ehk — nagu Deboora ja Baaraki laulus on kirjas — „kuni tõusin mina, Deboora, kuni ma tõusin kui Iisraeli ema”. Me ei tea, kas Deboora, Lappidoti naine, ka tegelikult ema oli, kuid see kõnekujund andis edasi mõtte, et Jehoova oli teinud Deboorale ülesandeks pakkuda tema rahvale emalikku kaitset. Jehoova ütles Deboorale, et see kutsuks tubli usumehe, kohtumõistja Baaraki, ja annaks talle käsu Siiserale vastu astuda. (Kohtumõistjate 4:3, 6, 7; 5:7.)

„Mine Taabori mäele,” käskis Jehoova Deboora vahendusel. Baarakil tuli kahest Iisraeli suguharust kokku kutsuda 10 000 meest. Deboora andis talle teada Jumala tõotuse, et nad saavutavad võidu võimsa Siisera ja selle 900 sõjavankri üle. Kindlasti hämmastas selline tõotus Baarakit. Iisraellastel polnud kutselist sõjaväge ega peaaegu mingit relvastust. Sellegipoolest oli Baarak nõus lahingusse minema, aga seda vaid siis, kui Deboora ise samuti Taabori mäele tuleb. (Kohtumõistjate 4:6—8; 5:6—8.)

On neid, kes arvavad, et Baarakil polnud piisavalt usku, kui ta sellise tingimuse seadis, aga see ei vasta tõele. Ta ei küsinud Jumalalt juurde sõjariistu. Selle asemel mõistis tugeva usuga Baarak, et nii temale kui ka tema meestele oleks julgustav, kui mäel oleks koos nendega Jehoova esindaja. (Heebrealastele 11:32, 33.) Jehoova oli sellega nõus. Ta lubas Debooral teha, mida Baarak palus. Samas inspireeris ta Deboorat kuulutama, et au lahingus saavutatud võidu eest ei lange osaks mehele. (Kohtumõistjate 4:9.) Jumal oli otsustanud, et mõrtsukaliku Siisera hukkab naine.

Praegusel ajal kannatavad paljud naised ebaõigluse, vägivalla ja väärkohtlemise all. Harva koheldakse neid sellise väärikusega, nagu Jumal seda sooviks. Jumal aga peab naisi ja mehi ühtmoodi väärtuslikuks ning kõigil on võimalik olla tema soosingus. (Roomlastele 2:11; Galaatlastele 3:28.) Deboora lugu aitab meil meeles pidada, et Jehoova jagab ka naistele tähtsaid ülesandeid ning annab märku sellest, et ta usaldab ja hindab neid. On ülimalt tähtis, et me ei võtaks kunagi omaks praegusel ajal nii levinud eelarvamuslikku suhtumist naistesse.

Baarak läks sõjaväge kokku kutsuma. Ta kogus 10 000 meest, kes olid vapralt valmis Siisera hirmuäratavate jõududega rinda pistma. Koos oma meestega Taabori mäe poole liikudes oli Baarakil hea meel, et saab nende meelekindlust millegagi tugevdada. Nimelt on Piiblis kirjas: „Ka Deboora läks üles koos temaga.” (Kohtumõistjate 4:10.) Võib vaid kujutleda, kui julgustav oli sõjameestel näha seda vaprat naist sammumas koos nendega Taabori mäe suunas, valmis oma elu kaalule panema, sest ta usaldas Jumal Jehoovat.

Niipea kui Siisera sai teada, et Iisrael on söandanud tema vastu sõjaväe koguda, hakkas ta kiiresti tegutsema. Hulk Kaanani kuningaid liitis oma väed kuningas Jaabini omadega, kes oli nende hulgast ilmselt kõige võimsam. Seejärel voorisid Siisera vankriüksused maa müdisedes rivikorras üle tasandiku. Kaananlased olid kindlad, et teevad haletsusväärsele Iisraeli sõjaväele kiiresti lõpu peale. (Kohtumõistjate 4:12, 13; 5:19.)

Mida tegid Baarak ja Deboora, nähes vaenlast liginemas? Kui nad oleksid jäänud Taabori mäe nõlvadele, oleks neil olnud eelis pealetungiva Kaanani sõjaväe ees, sest selle vankrid vajasid lahingu pidamiseks tasast lagendikku. Baarak aga kavatses sõda pidada Jehoova juhtnööride järgi, seepärast ootas ta Deboora märguannet. Viimaks oligi otsustav hetk käes. Deboora ütles: „Tõuse, sest täna on see päev, kui Jehoova annab Siisera sinu kätte! Eks ole Jehoova ise sinu ees välja läinud?” Siis läks Baarak Taabori mäelt alla, 10 000 meest tema järel. (Kohtumõistjate 4:14.)c

Iisraeli väehulgad tormasid mäest alla, otse lagedal väljal olevate koletute sõjamasinate poole. Kas Jehoova oli nende ees välja läinud, nagu Deboora oli lubanud? Vastus saabus õige pea. „Siis vappus maa ja nõretas taevas,” ütleb Piibel. Siisera toretsevad väehulgad sattusid segadusse. Taevast paiskusid veejoad, nii et maapind oli peagi kui soolaugas. Rasked raudvankrid polnud enam eeliseks, vaid takistuseks. Need jäid lootusetult mutta kinni. (Kohtumõistjate 4:14, 15; 5:4.)

Baarak meestega ei lasknud end tormist häirida. Nad teadsid, kust see tuleb. Nad jooksid otse Kaanani sõjaväe poole. Jumala kohtuotsuse täideviijatena hävitasid iisraellased viimseni kõik Siisera sõjamehed. Kiisoni jõe vahutavad vood uhtusid kaananlaste laibad allavoolu, Suure mere poole. (Kohtumõistjate 4:16; 5:21.)

Tänapäeval ei saada Jehoova enam oma teenijaid sõna otseses mõttes sõtta. Selle asemel ergutab ta oma rahvast vaimses mõttes sõda pidama. (Matteuse 26:52; 2. Korintlastele 10:4.) Kui me teeme pingutusi, et praeguses maailmas Jumalale kuuletuda, näitame, kelle poolel me selles vaimses sõjas oleme. Selleks läheb vaja vaprust, sest kõik, kes asuvad Jumala poolele, võivad kohata raevukat vastupanu. Jehoova pole aga muutunud. Ta tuleb praegugi appi neile, kes Deboora, Baaraki ja vanaaja kartmatute Iisraeli sõjameeste sarnaselt on otsustanud teda usaldada.

Üks suuremaid vaenlasi kaananlaste hulgast pääses põgenema. Jumala rahva rõhuja Siisera pages lahinguväljalt jalgsi. Ta jättis oma sõjamehed mülgastesse surema, lipsas mööda Iisraeli vägedest ning põgenes kuiva maad mööda lähimate liitlaste poole, kes talle meenusid. Siisera tormas üle laiuva välja, ise hirmul, et Iisraeli sõjamehed teda märkavad. Ta ruttas keenlase Heberi telkide suunas, kes oli lõuna pool asuvast nomaadirahvast eraldi elama asunud ning sõlminud kuningas Jaabiniga mingit laadi lepingu. (Kohtumõistjate 4:11, 17.)

Surmväsinuna jõudis Siisera Heberi laagriplatsile. Ta nägi, et Heberit ei ole kodus. Kohal oli aga Heberi naine Jael. Ilmselt arvas Siisera, et Jael peab kinni lepingust, mis kehtib tema abikaasa ja kuningas Jaabini vahel. Võib-olla ei tulnud talle mõttessegi, et naine võiks tegutseda või isegi mõelda teisiti kui tema abikaasa. Ilmselgelt ei tundnud Siisera Jaeli. Kindlasti oli see naine näinud, millise jõhkrusega kaananlased maa rahvast rõhusid, ja küllap mõistis ta, et tema ees seisab nüüd valik. Ta kas abistab seda mõrtsukalikku meest või hoiab Jehoova poole ja aitab hävitada tema rahva vaenlast. Kuidas aga seda teha? Kuidas saaks üks naine vastu astuda sellisele tugevale, lahinguis karastunud sõjamehele?

Jael pidi kiiresti mõtlema. Ta kutsus Siisera sisse, et see võiks puhata. Siisera palus, et kui mõni mees teda otsima tuleb, ei annaks Jael tema sealolekust teada. Siisera heitis pikali ja Jael pani talle teki peale. Kui mees palus vett juua, andis naine talle rammusat piima. Peagi vajus Siisera sügavasse unne. Siis võttis Jael telgivaia ja vasara — tööriistad, mida telkides elavad naised oma majapidamises sagedasti ja oskuslikult kasutasid. Siisera pea kohale kummardudes ootas teda ees hirmutav ülesanne tegutseda Jehoova kohtuotsuse täideviijana. Juba hetkeline ebakindlus või kõhklus oleks võinud saada talle saatuslikuks. Kas ta mõtles Jumala rahva peale ning sellele, kuidas see jõhker mees oli aastakümneid nende kallal toorutsenud? Või kas mõtles ta, et on auasi võtta seisukoht Jehoova poolel? Sellest jutustuses ei räägita. Teame vaid, et ta tuli oma ülesandega kiiresti toime. Siisera suri. (Kohtumõistjate 4:18—21; 5:24—27.)

Hiljem jõudis põgenikku otsides kohale Baarak. Kui Jael näitas talle laipa, kelle oimudest oli läbi löödud telgivai, mõistis Baarak, et Deboora ennustus on täide läinud. Naine oli tapnud sõjasangar Siisera! Tänapäeva kriitikud ja skeptikud on andnud Jaelile igasuguseid põlastavaid tiitleid, kuid Baarak ja Deboora teadsid, kuidas oli asi tegelikult. Jumala inspireeritud laulus ülistasid nad Jaeli tema julge teo pärast sõnadega: „Ülimalt õnnistatud olgu naiste seast Jael.” (Kohtumõistjate 4:22; 5:24.) Pane tähele, kui suuremeelne oli Deboora. Ta ei tundnud kadedust Jaeli ülistades. Talle oli oluline vaid see, et Jehoova sõnad läksid täide.

Ilma Siiserata oli kuningas Jaabini võimul kriips peal. Kaananlaste hirmuvalitsus sai lõpuks läbi ja maal oli rahu 40 aastat. (Kohtumõistjate 4:24; 5:31.) Deboorale, Baarakile ja Jaelile oli suureks õnnistuseks see, et nad usaldasid Jehoovat. Kui meie võtame eeskuju Deboora usust, asume kindlalt Jehoova poolele ja ergutame ka teisi seda tegema, õnnistab Jehoova meidki võitude ja igavesti kestva rahuga.