Sellegipoolest oli see nii Jeftale kui ka tema tütrele emotsionaalselt väga raske olukord. Neil mõlemal tuli olla ohvrimeelne. Kui Jefta oma tütart nägi, „rebis ta oma riided lõhki” ja ütles, et ta süda on murtud. Tütar nuttis selle pärast, et pidi neitsiks jääma. Jeftal polnud poega, tal oli vaid üksainus tütar, kel polnud enam võimalik abielluda ja talle lapselapsi sünnitada. Jefta soole pidi tulema lõpp.

(Kohtum. 11:35–39.)