„Sa oled tubli naine”

RUTT põlvitas odravihkude kõrval, mis ta päeva jooksul oli korjanud. Õhtu oli laskunud üle Petlemma-lähedaste põldude ning paljud töölised vantsisid ülal mäeseljakul seisva linnakese poole. Ruti lihased andsid kahtlemata tunda, oli ju naine hommikust saati tööd rühmanud. Veelgi tegi ta tööd, pekstes kaika või koodiga viljapeadest terasid välja. Lõppkokkuvõttes oli tal olnud hea päev, palju parem, kui ta oli lootnud.

Kas lõpuks ometi oli elu hakanud noorele lesele naeratama? Rutt oli jäänud oma ämma Noomi juurde. Ta oli tõotanud Noomile, et ei jäta teda maha ning et Noomi Jumalast Jehoovast saab ka tema Jumal. Kahekesi olid need lesknaised tulnud Moabimaalt Petlemma, kus moablanna Rutt oli peagi teada saanud, et Jehoova seadus võimaldab Iisraelis elavatel vaestel ja võõramaalastel elatada end viisil, mis ei alanda nende väärikust.a Ja nüüd tõdes Rutt, et Jehoova seaduse all elava rahva seas on inimesi, kes tõesti armastavad Jehoovat, ning nende osutatud lahkus oli palsam Ruti hingele.

Üks neid inimesi oli Boas, rikas vanem mees, kelle põldudel Rutt oli järelnoppinud. Boas oli sel päeval talle isalikku tähelepanu osutanud. Ta oli Rutti heldelt kiitnud, et see hoolitseb eaka Noomi eest ja on tulnud varjule tõelise Jumala, Jehoova tiibade alla (Rutt 2:11—13). Boase sõnadele mõtlemine soojendas tahes-tahtmata Ruti südant.

Sellegipoolest võis Rutt mõtiskleda, mis tema elust edasi saab. Kuidas suudab tema, varatu võõras, kel pole ei meest ega last, elatada nii ennast kui ka Noomit? Kas järelnoppimisest piisab? Ja kes hoolitseb tema enda eest, kui ta kord vanaks jääb? On arusaadav, et sellised mõtted võisid Rutti vaevata. Praegusel majanduslikult keerulisel ajal on paljudel samasugused mured. Vaadelgem, kuidas aitas usk Rutil oma raskustes hakkama saada, ja mõelgem, kuidas me saame tema eeskuju järgida.

Kui Rutt oli viljapeksu lõpetanud ja terad kokku kogunud, nägi ta, et oli saanud „umbes eefa otri”, mis teeb tänapäevases mõõdus 22 liitrit. Selline kogus vilja võis kaaluda ligi 15 kilo. Rutt vinnas pambu selga — või ehk kandis seda pea peal — ja sammus üha tihenevas videvikus Petlemma poole (Rutt 2:17, UM).

Noomi juba ootas oma kallist miniat ja võib-olla lausa ahhetas, kui nägi Ruti rasket viljalaadungit. Rutt tõi kaasa ka ülejäägi lõunaeinest, mida Boas oli töölistele pakkunud, ning Rutt ja Noomi võtsid koos kehakinnitust. Noomi küsis: „Kus sa täna noppisid ja kus sa töötasid? Olgu õnnistatud see, kes sinust hoolis!” (Rutt 2:19). Noomi oli terane. Näinud Ruti suurt viljakogust, järeldas ta, et keegi hea inimene oli noort lesknaist märganud ja aidanud.

Rutt jutustas Noomile oma päevast ja sellest, kui lahke oli Boas tema vastu olnud. Kuuldust liigutatuna lausus Noomi: „Õnnistagu teda Jehoova, kes pole loobunud oma heldusest elavate ja surnute vastu!” (Rutt 2:19, 20). Noomi nägi Boase lahkuse taga Jehoovat, kes ajendab oma teenijaid olema helded ja tõotab nende heateod tasuda (Õpetussõnad 19:17).b

Noomi soovitas Rutil võtta vastu Boase ettepanek teha järelnoppimist tema põllul tema tüdrukute seltsis, et töömehed teda ei tülitaks. Rutt talitaski ämma soovituse järgi. Peale selle on jutustuses öeldud, et „ta elas oma ämma juures” (Rutt 2:22, 23). Nendest sõnadest ilmneb taas kord Ruti silmapaistev voorus — tema truu armastus. Ruti eeskujule mõeldes võiksime iseendid läbi uurida. Kas meie peame peresuhteid kalliks, toetame ustavalt oma lähedasi ja pakume neile abi, kui nad seda vajavad? Meie truu armastus ei jää Jehooval eales märkamata.

Kas Noomi ja Rutt olid ikka päris pere? Mõnes kultuuris ollakse seisukohal, et tõelisest perest saab rääkida ainult siis, kui seal on olemas kõik liikmed: mees, naine, lapsed, vanavanemad ja nii edasi. Noomi ja Ruti lugu aga näitab, et Jehoova teenijate seas võib tõelise pere moodustada ka kõige väiksem, kõige räsitum leibkond, kui selle liikmed avavad oma südame ning loovad kodus sooja, lahke ja armastava pereõhkkonna. Kas sina väärtustad oma peret, ükskõik kui suur või väike see ka poleks? Jeesus ütles, et ka need, kes on üksikud, võivad leida endale pere — kristliku koguduse (Markuse 10:29, 30).

Rutt töötas Boase põllul odralõikusest kuni nisukoristuseni, praeguse kalendri järgi umbkaudu aprillist juunini. Nädalad möödusid ja Noomi mõtles ilmselt üsna palju sellele, mida ta oma armsa minia heaks teha saaks. Moabimaal oli Noomi olnud kindel, et ta ei suuda iialgi aidata Rutil uut abikaasat leida (Rutt 1:11—13). Nüüd ta enam nii ei mõelnud. Ta lausus Rutile: „Mu tütar, kas ma ei peaks otsima sulle varjupaika, et su käsi võiks käia hästi?” (Rutt 3:1). Tol ajal oli tavaks, et vanemad otsisid lastele abikaasad, ning Rutt oli Noomile sama hästi kui tütar. Noomi ütles, et ta tahaks leida Rutile varjupaiga, mõeldes sellega kaitset ja turvatunnet, mida kodu ja mees võiksid talle pakkuda. Kuid mismoodi saaks Noomi seda teha?

Kui Rutt esimest korda Boase nime mainis, ütles Noomi: „See mees on meie lähem sugulane, ta on üks meie suguvõsa lunastajaid” (Rutt 2:20). Mida ta silmas pidas? Jumala seaduses olid sätted perede heaks, kes olid vaesuse või raske kaotuse tõttu kitsikusse sattunud. Kui naine jäi leseks, enne kui ta oli lapsi ilmale toonud, oli ta eriti õnnetus olukorras, sest ilma järeltulijata pidi tema mehe nimi tulevaste põlvede seast kaduma. Jumala seadus aga lubas surnud mehe vennal lesega abielluda, et viimane võiks sünnitada järeltulija, kes kannaks edasi kadunu nime ja hoolitseks perekonna omandi eest (5. Moosese 25:5—7).c

Noomi rääkis oma plaanist. Võime kujutleda, kuidas Rutt pärani silmi oma ämma kuulas. Iisraeli seadus oli Rutile ikka veel uus ja paljud kohalikud kombed tundusid talle tõenäoliselt võõrapärased. Ent ta pidas Noomist sügavalt lugu ja kuulas kikkiskõrvu igat tema sõna. See, mida Noomi teha soovitas, võis tunduda veider ja piinlik, see võis koguni panna ta alandavasse olukorda. Siiski oli Rutt nõus nõnda tegema. Ta ütles alandlikult: „Ma teen kõik, mis sa mulle ütled!” (Rutt 3:5).

Mõnikord on noortel raske eakamate ja kogenumate nõuandeid kuulda võtta. Neil võib kergesti tekkida tunne, et vanemad inimesed ei mõista noorte probleeme ja raskusi. Ruti eeskuju aga näitab, et kui me kuulame endast eakamaid, kes meid armastavad ja meile parimat soovivad, võivad tulemused olla väga head. Kuid mida Noomi Rutil õigupoolest teha soovitas ja kas Rutt tegi targalt, et tema nõuannet järgis?

Samal õhtul läks Rutt viljapeksukohta — kõvaks tallatud platsile, kus põllumehed käisid oma vilja peksmas ja tuulamas. Viljapeksuplats asus harilikult künka nõlval või harjal, kus pärastlõunal ja õhtu hakul puhus tugev tuul. Et aganaid ja kõrsi vilja hulgast eraldada, loopisid töölised hargi või viskekühvliga vilja õhku. Kerged aganad lendasid tuulega minema, terad aga kukkusid tagasi maha.

Rutt jälgis salamahti, kuidas töömelu rauges. Boas oli juhtinud odra tuulamist ning saanud õhtuks suure hunniku vilja. Siis sõi ta mehise õhtusöögi ja heitis viljakuhila kõrvale magama. See oli ilmselt üldine tava, mille eesmärk oli kaitsta kallihinnalist saaki varaste ja rüüstajate eest. Rutt nägi, kuidas Boas ennast puhkama asutas. Oli saabunud aeg hakata Noomi plaani ellu viima.

Süda rinnus puperdamas, hiilis Rutt lähemale. Oli näha, et mees magab sügavalt. Rutt läks tema jalutsisse, tõstis katte tema jalgadelt ja heitis sinnasamasse maha, täpselt nagu Noomi oli käskinud. Siis jäi ta ootama. See aeg võis tunduda talle terve igavik. Kesköö paiku Boas liigahtas. Külmavärin jooksis üle ta ihu ja ta tõusis istukile, ilmselt selleks, et jalgu katta. Järsku tajus ta, et ta pole üksi. „Vaata, naine magas ta jalgade juures!” öeldakse jutustuses (Rutt 3:8).

„Kes sa oled?” küsis mees. Rutt vastas, võimalik et värinaga hääles: „Mina olen Rutt, su ümmardaja! Laota hõlm oma ümmardaja peale, sest sina oled suguvõsa lunastaja!” (Rutt 3:9). Mõned nüüdisaja piiblitõlgendajad on väitnud, et Ruti tegudest ja sõnadest kumab läbi seksuaalne alatoon. Kuid nad eiravad kahte fakti. Esiteks järgis Rutt oma aja kombeid, ning paljusid noist ammustest tavadest ei pruugi meie mõista. Oleks vale tõlgendada Ruti tegusid läbi praegusaja mandunud moraali prisma. Teiseks näitab Boase vastus selgelt, et tema silmis oli Ruti käitumine kõigiti puhas ja laitmatu.

Boase leebe, lahke hääletoon kahtlemata rahustas Rutti. Mees ütles: „Õnnistagu sind Jehoova, mu tütar! Sa oled nüüd viimaks osutanud oma armastust paremini kui varem, et sa ei ole järele jooksnud noortele meestele, olgu nad vaesed või rikkad!” (Rutt 3:10). Öeldes „varem”, pidas Boas silmas truud armastust, mida Rutt oli osutanud, kui ta oli koos Noomiga Iisraelimaale tulnud ja tema eest hoolitsenud. „Viimaks” viitas käesolevale olukorrale. Boas märkis, et Ruti-taoline noor naine oleks võinud otsida endale abikaasat palju nooremate meeste hulgast, olgu need rikkad või vaesed. Rutt aga ei tahtnud teha head mitte ainult Noomile, vaid ka tema kadunud abikaasale, et surnud mehe nimi ei kaoks tema kodumaalt. On mõistetav, et selline omakasupüüdmatus avaldas Boasele sügavat muljet.

Boas jätkas: „Ja nüüd, mu tütar, ära karda; kõik, mida sa soovid, ma teen sulle, sest mu rahva väravas teab igaüks, et sa oled tubli naine!” (Rutt 3:11). Boasel oli väga hea meel väljavaate üle Rutiga abielluda. Võib-olla ei tulnud ettepanek saada Ruti lunastajaks Boasele täieliku üllatusena. Ent õilsa mehena ei tahtnud ta toimida lihtsalt nii, nagu talle endale meeldib. Ta ütles Rutile, et üks teine mees on Noomi surnud abikaasale veel lähem sugulane kui tema. Ta lubas minna ja pakkuda kõigepealt temale võimalust Rutt lunastada ja temaga abielluda.

Boas palus Rutil uuesti maha heita ja puhata kuni aoni — siis võiks Rutt märkamatult minema lipsata. Boas tahtis kaitsta nii Ruti kui ka enda mainet. Ta mõistis, et kui inimesed saaksid teada, et Rutt on tema juures käinud, võiksid nad arvata, et nende vahel on toimunud midagi sündsusetut. Rutt heitiski taas Boase jalge juurde, tõenäoliselt kergendustundega, kuna mees oli tema palvele nii südamlikult reageerinud. Enne varavalget võttis Boas Ruti ülerõiva ja täitis selle heldelt suure koguse odraga. Seejärel läks Rutt tagasi Petlemma.

Kui väga võis küll Ruti südant soojendada see, kui ta mõtles Boase sõnadele! Oli ju mees öelnud, et ta on rahva hulgas tuntud kui tubli naine. Küllap oli Ruti head mainet kujundanud paljuski tema palav soov õppida tundma Jehoovat ja teda teenida. Lisaks oli Rutt osutanud suurt armastust Noomile ja tema rahvale sellega, et oli meeleldi omaks võtnud iisraellaste põhimõtted ja kombed, mida ta varem ei tundnud. Meil tasuks Ruti usku jäljendada ning suhtuda teistesse, nende tõekspidamistesse ja tavadesse lugupidamisega. Kui me seda teeme, võime meiegi saada teiste silmis hea maine.

„Kes sa oled, mu tütar?” küsis Noomi, kui Rutt koju jõudis. Võib-olla oli veel pime ja ämm ei näinud teda hästi. Kuid Noomi võis selle küsimusega mõelda ka seda, kas Rutt on endiselt vaba lesknaine või ehk terendab juba silmapiiril abielu. Rutt jutustas õhinal oma ämmale kõigest, mis tema ja Boase vahel oli sündinud. Ta tõi lagedale ka heldekäelise kingituse, mille Boas oli palunud Noomile anda (Rutt 3:16, 17, UM).d

Noomi andis Rutile tarka nõu mitte minna sel päeval põllule järelnoppima, vaid jääda koju. Ta kinnitas Rutile: „See mees ei puhka, enne kui ta täna asja on toime saatnud!” (Rutt 3:18).

Noomi ei eksinud. Boas läkski linnaväravasse, kus linna vanemad tavapäraselt kokku said, ning jäi ootama, kuni Noomi mehele lähim sugulane möödub. Tunnistajate juuresolekul pakkus Boas talle võimalust olla suguvõsa lunastajaks ja abielluda Rutiga. Mees keeldus, öeldes, et nõnda rikuks ta omaenda pärisosa. Seejärel ütles Boas linnaväravas tunnistajate ees, et tema ise hakkab lunastajaks — ta ostab endale Noomi surnud abikaasa Elimeleki pärisosa ja abiellub Elimeleki poja Mahloni lese Rutiga. Boas teatas, et soovib „taastada surnu nime ta pärisosal” (Rutt 4:1—10). Boas oli tõepoolest õiglane ja isetu mees.

Rutt sai Boase naiseks ning „Jehoova andis, et ta sai käima peale ja tõi poja ilmale”. Petlemma naised õnnistasid Noomit ja kiitsid Rutti, öeldes, et ta on Noomile parem kui seitse poega. Nagu sellest jutustusest selgub, sai Ruti pojast vägeva kuninga Taaveti esiisa (Rutt 4:11—22). Taaveti soost jällegi põlvnes Jeesus Kristus (Matteuse 1:1).e

Rutt koges suuri õnnistusi, ja sama võib öelda ka Noomi kohta, kes osales lapse kasvatamisel, nagu oleks see ta enda oma. Nende kahe naise elukäik on eredaks meeldetuletuseks selle kohta, et Jumal Jehoova paneb tähele kõiki, kes alandlikult omaste heaks endast annavad ja kes teenivad teda truult koos tema rahvaga. Ta ei jäta kunagi tasumata oma ustavatele teenijatele, kes on tema silmis hea mainega, nagu oli Rutt.