„Kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina”

RUTT ja Noomi astusid kõrvuti mööda teed, mis kulges üle kõrgete ja tuuliste Moabi väljade. Nad olid nüüd vaid kahekesi, kaks tillukest täpikest ääretul tasandikul. Kui varjud õhtu hakul pikemaks venisid, võis Rutt vaadata oma ämma ja mõelda, kas poleks juba aeg ööbimispaika otsida. Ta armastas Noomit palavalt ja soovis tema eest kõigiti hoolitseda.

Nende kummagi hinge rõhus leinavalu. Noomi oli aastate eest leseks jäänud, kuid hiljuti oli teda tabanud uus hoop: ta oli kaotanud oma mõlemad pojad, Kiljoni ja Mahloni. Ka Rutt leinas. Mahlon oli olnud tema abikaasa. Nüüd olid Rutt ja Noomi teel samasse sihtkohta — Iisraelimaale Petlemma. Kuid teatud mõttes nende teekond erines. Noomi oli naasmas koju. Rutt aga, vastuoksa, oli teel tundmatusse, olles jätnud maha oma kodumaa ja suguseltsi, sealsed tavad ja jumalad (Rutt 1:3—6).

Mis ajendas Rutti oma elus sellist kannapööret tegema? Kust leidis see noor moabi naine jõudu alustada uut elu ja hoolitseda samal ajal Noomi eest? Vastused neile küsimustele aitavad meil Ruti usku jäljendada. Alustuseks aga vaadakem, mis üldse viis selleni, et need kaks naist võtsid jalge alla pika tee Petlemma.

Ühe perekonna tragöödia

Rutt oli kasvanud üles Surnumere idarannikul asuval Moabimaal. Selles suhteliselt väikses piirkonnas oli valdavaks maastikuvormiks hõreda metsaga kaetud kõrge lavamaa, mida lõhestasid sügavad kuristikud. Moabi väljad olid viljakad ning andsid head saaki sageli ka siis, kui Iisraelis oli ikaldus. Õigupoolest sel põhjusel Ruti elutee Mahloni ja tema suguseltsi omaga ristuski (Rutt 1:1).

Nimelt oli Noomi mees Elimelek Iisraeli tabanud näljaajal otsustanud koos oma naise ja kahe pojaga kodumaalt lahkuda ning elada võõrastena Moabimaal. Võõrsile minek pani kahtlemata iga selle pere liikme usu proovile, pidid ju iisraellased käima korrapäraselt Jehoova määratud pühas paigas teda kummardamas (5. Moosese 16:16, 17). Noomi suutis ka Moabimaal oma usu elavana hoida. Siiski oli mehe surm talle ränk löök (Rutt 1:2, 3).

Hiljem, kui Mahlon ja Kiljon võtsid kumbki endale moabi naise, võis Noomi hing sellepärast haige olla (Rutt 1:4). Noomi teadis, millist vaeva oli näinud iisraellaste esiisa Aabraham, et võtta oma pojale Iisakile naine oma rahva, Jehoova teenijate seast (1. Moosese 24:3, 4). Ka Moosese seadus andis iisraellastele hoiatuse, et nad ei abielluks võõramaalastega, kuna viimased võisid ahvatleda neid ebajumalaid teenima (5. Moosese 7:3, 4).a

Ja ikkagi olid Mahlon ja Kiljon naitunud moablannadega. Noomi võis selle pärast muret või pettumust tunda. Ometi püüdis ta kohelda oma miniaid Rutti ja Orpat lahkelt ja armastavalt. Tõenäoliselt lootis ta, et ühel heal päeval hakkavad nemadki teenima Jehoovat. Igatahes olid Rutt ja Orpa Noomisse kiindunud. Lähedased suhted olid neile kõigile suureks toeks ajal, mil neid tabas perekondlik tragöödia: veel enne, kui noored naised olid lapsi saanud, olid nad juba lesed (Rutt 1:5).

Kas usk, mille vaimus Rutt oli üles kasvanud, oli talle leinaajal toeks? Vaevalt küll. Moabiidid kummardasid paljusid jumalaid, kelledest tähtsaim oli Kemos (4. Moosese 21:29). Pole põhjust arvata, et moabiitide religioon oleks kuidagi erinenud teistest tolle aja paganauskudest, millele olid omased julmad ja õõvastavad kombed, nagu näiteks laste ohverdamine. See, mida Rutt kas Mahlonilt või Noomilt iisraellaste armastava ja halastava Jumala Jehoova kohta teada sai, oli moabi jumalatele rabavaks kontrastiks: Jehoova valitses armastuse, mitte hirmu abil (5. Moosese 6:5). Mehe surma järel võis Rutt Noomiga veelgi lähedasemaks saada ja kuulata meelsasti oma aastates ämma, kui see rääkis talle kõikvõimsa Jumala Jehoova imelistest tegudest ning sellest, kui armastavalt ja halastavalt ta oma rahvaga tegeleb.

Noomi jällegi ootas pikisilmi uudiseid oma kodumaalt. Ühel päeval kuulis ta — vahest mõnelt rändkaupmehelt —, et näljahäda Iisraelis on lõppenud. Jehoova oli oma rahva eest hoolitsenud. Elu Petlemmas oli taas väärt selle linna nime, mis tähendab tõlkes „leiva maja”. Noomi otsustas pöörduda tagasi koju (Rutt 1:6).

Mida aga otsustasid teha Rutt ja Orpa? (Rutt 1:7.) Ühine katsumus oli neid Noomiga lähendanud. Paistab, et Noomi headus ja vankumatu usk Jehoovasse paelus iseäranis Rutti. Kolm lesknaist asusid üheskoos teele Juudamaa poole.

Ruti loost ilmneb hästi, et õnnetused ja hädad ei taba mitte üksnes kurje, vaid ka häid ja ausaid inimesi (Koguja 9:2, 11). Samuti näitab see jutustus, et raskel ajal on meil tark otsida lohutust ja tröösti teistelt — eriti just nendelt, kes panevad oma lootuse Jehoovale, sellelesamale Jumalale, keda teenis ka Noomi (Õpetussõnad 17:17).

Ruti truu armastus

Kui kolm lesknaist olid käinud ära hea hulga maad, hakkas Noomit üha enam vaevama veel üks mure: kas miniad ikka peaksid oma kodumaalt lahkuma ja temaga Petlemma tulema? Ta mõtles Rutile ja Orpale ning sellele, kui väga nad olid armastanud nii teda kui ka tema poegi. Noomi teadis, et ta ei saa Petlemmas nende heaks suurt midagi teha, ja ta ei suutnud taluda mõtet, et nende olukord võiks seal veelgi raskemaks minna.

Viimaks ütles ta miniatele: „Minge, pöörduge kumbki oma ema koju! Jehoova tehku teile head, nagu te olete teinud surnuile ja minule!” Ta väljendas ka lootust, et Jehoova õnnistab neid kumbagi uue mehe ja uue eluga. „Ja ta suudles neid,” öeldakse jutustuses. „Aga nad tõstsid häält ja nutsid.” Pole raske mõista, miks Rutt ja Orpa sellesse südamlikku ja isetusse naisesse sedavõrd kiindunud olid. Nad mõlemad kinnitasid talle korduvalt: „Ei, me läheme ühes sinuga su rahva juurde!” (Rutt 1:8—10).

Noomi ei lasknud end nii kergesti nõusse rääkida. Ta põhjendas veenvalt, miks ta ei saa nende heaks Iisraelis kuigi palju ära teha: tal pole meest, kes tema eest hoolitseks, poegi, kellega nad saaksid abielluda, ega ka mingit lootust uuesti mehele minna ja veel lapsi sünnitada. Ta ei püüdnudki varjata, et tunneb oma mannetuse pärast suurt meelekibedust (Rutt 1:11—13).

Orpa nägi Noomi jutus iva. Moabimaal olid tal sugulased, seal elas tema ema ja seal oli tal kodu. Paistis tõesti olevat arukam sinna jääda. Pisarsilmi suudles Orpa Noomit jumalagajätuks ja pöördus tagasi (Rutt 1:14).

Mida tegi aga Rutt? Noomi toodud põhjendused käisid ka tema kohta. Ometi võime lugeda, et „Rutt jäi tema seltsi”. Võib-olla hakkas Noomi edasi kõndima ja märkas siis, et Rutt järgneb talle. Noomi püüdis panna teda meelt muutma: „Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja jumalate juurde. Pöördu ka sina oma käliksele järele!” (Rutt 1:15). Noomi sõnad paljastavad lugejale ühe tähtsa üksikasja. Orpa polnud pöördunud tagasi mitte üksnes oma rahva, vaid ka oma jumalate juurde. Ta kummardas südamerahuga edasi Kemost ja teisi ebajumalaid. Aga kuidas oli Rutiga?

Rutt oli oma valiku teinud. Ta armastas südamest Noomit ja ka tema Jumalat. Ta ütles Noomile tollel üksildasel teel: „Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal! Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki. Jehoova tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!” (Rutt 1:16, 17).

Ruti sõnad on sedavõrd tähelepanuväärsed, et neid teatakse veel tänapäevalgi, 3000 aastat pärast Ruti eluaega. Neist sõnadest ilmneb hästi üks kaunis voorus — truu armastus. Ruti armastus Noomi vastu oli nii tugev, nii vankumatu, et ta oli valmis järgnema Noomile, kuhu iganes see läheb. Ainult surm võis teda Noomist lahutada. Rutt oli otsustanud, et Noomi rahvast saab ka tema rahvas, ning ta oli valmis Moabimaa ja sealsed jumalad maha jätma. Vastupidi Orpale kinnitas Rutt kogu südamest, et tahab nagu Noomigi teenida Jumal Jehoovat.b

Nii nad siis rändasid kahekesi edasi. Petlemma oli pikk tee. Ühe arvestuse järgi võis see võtta koguni nädala. Arvatavasti leidsid mõlemad naised teineteise seltsist oma hingevalule leevendust.

Ka tänapäeval on maailmas palju südamevalu. Piibli sõnul on praegu „kriitilised ajad, millega on raske toime tulla” ning inimesi tabavad mitmesugused hädad ja kannatused (2. Timoteosele 3:1). Seega on nüüd eriti tähtis Ruti eeskuju järgida. Truu armastus, mis paneb inimest oma kaaslasele ustav olema ja talle mitte selga keerama, on praeguses üha süngemaks muutuvas maailmas võimas heategudele ajendav jõud. Sellist armastust on vaja pereringis, sõprade vahel ja koguduses. Kui me kasvatame endas sellist armastust, siis järgime Ruti suurepärast eeskuju.

Petlemmas

Üks asi on armastusest ja truudusest lihtsalt rääkida. Hoopis ise asi on sellist armastust tegudes väljendada. Rutil oli võimalus tõendada oma armastust ja truudust mitte ainult Noomile, vaid ka Jehoovale — Jumalale, kelle teenijaks ta oli saanud.

Viimaks jõudsid Rutt ja Noomi Petlemma. See linnake asus Jeruusalemmast kümmekond kilomeetrit lõuna pool. Paistab, et Noomi suguselts oli Petlemmas üpris tuntud, sest sõnum tema tagasitulekust pani kogu linna kihama. Naised vaatasid teda ja küsisid: „Kas see on Noomi?” Ilmselt olid Moabimaal oldud aastad Noomit palju muutnud; need olid vajutanud tema näole ja rühile kannatuste ja kurbuse pitseri (Rutt 1:19).

Noomi kurtis neile naistele ja kunagistele üleaedsetele oma kibedat saatust. Ta ütles, et tema nimi ei peaks olema enam Noomi, mis tähendab „meeldiv”, vaid hoopis Maara, mis tähendab „kibe”. Vaene Noomi! Ta mõtles nagu Iiob kunagi varem, et need raskused on saatnud talle Jehoova (Rutt 1:20, 21; Iiob 2:10; 13:24—26).

Kui Rutt ja Noomi olid end Petlemmas sisse seadnud, hakkas Rutt mõtlema, kuidas ta saaks ennast ja Noomit kõige paremini ära elatada. Ta sai teada, et seaduskogus, mille Jehoova oli oma rahvale Iisraelile andnud, oli säte vaeste heaks. Vaesed võisid minna lõikusajal põllule, käia lõikajate järel ja korjata, mis maha jäi, samuti lõigata põlluäärde jäetud vilja (3. Moosese 19:9, 10; 5. Moosese 24:19—21).c

Oli parajasti odralõikuse aeg, praeguse kalendri järgi tõenäoliselt aprill, ning Rutt läks vaatama, kes lubaks tal oma põllul järelnoppida. Ta sattus põllule, mis kuulus Boase-nimelisele jõukale maaomanikule, kes oli Noomi kadunud abikaasa Elimeleki sugulane. Ehkki seaduse järgi oli Rutil seal järelnoppimiseks õigus, ei võtnud ta seda endastmõistetavalt, vaid küsis lõikajate ülevaatajalt luba. Saanud loa, asus Rutt viivitamata tööle (Rutt 1:22—2:3, 7).

Kujutlegem Rutti lõikajate järel töötamas. Kui need oma ränikivist teraga sirpidega vilja lõikasid, korjas Rutt mahajäänu nobedasti üles, köitis vilja vihkudesse ja viis vihud kohta, kus ta sai hiljem terad peadest lahti peksta. Järelnoppimine oli aeglane, väsitav töö ja muutus päeva peale järjest kurnavamaks. Rutt aga jätkas visalt. Ta peatus üksnes selleks, et näolt higi pühkida, ning tegi vaid lühikese pausi, et „majas” — ilmselt mingis töölistele tehtud varjualuses — lõunaeinet süüa (Rutt 2:7, UM).

Rutt arvatavasti ei lootnud ega pidanud ka tõenäoliseks, et keegi teda märkab, kuid ta eksis. Boas pani teda tähele ja küsis oma lõikajate ülevaatajalt, kes ta on. Boas kui silmapaistev usumees tervitas oma töölisi, kellest osa võisid olla päevatöölised ja isegi võõramaalased, sõnadega „Jehoova olgu teiega!”. Ja need vastasid samamoodi. See vaimse meelelaadiga vanem mees tundis Ruti vastu isalikku huvi (Rutt 2:4—7).

Boas nimetas Rutti tütreks ja soovitas tal jääda oma põllule järelnoppima. Ta andis talle nõu püsida tema tüdrukute ligi, et töömehed teda ei kimbutaks. Lõuna ajal pakkus Boas talle süüa. Üle kõige aga püüdis ta Rutti kiita ja julgustada. Kuidas ta seda tegi? (Rutt 2:8, 9, 14.)

Kui Rutt küsis Boaselt, millega tema, võõramaalane, on niisuguse lahke kohtlemise ära teeninud, vastas mees, et ta on kuulnud kõigest, mida Rutt oma ämma Noomi heaks on teinud. Nähtavasti oli Noomi oma kallist miniat Petlemma naistele kiitnud ning need kiidusõnad olid ka Boase kõrvu jõudnud. Boas teadis, et Rutt on saanud Jehoova teenijaks, nagu on näha tema sõnadest „Jehoova tasugu su tegu ja täielik palk tulgu sulle Jehoovalt, Iisraeli Jumalalt, kelle tiibade alla sa oled tulnud varjule!” (Rutt 2:12).

Kui palju jõudu võisid need sõnad Rutile küll anda! Oli ju Rutt tõepoolest otsinud varju Jehoova juurest, nagu linnupoeg otsib kaitset vanalinnu tiibade alt. Rutt tänas Boast, et see oli temaga nii lahkelt rääkinud. Ja ta töötas põllul kuni õhtuni (Rutt 2:13, 17).

Oma elava usuga on Rutt suurepäraseks eeskujuks kõigile neile, kes püüavad praegusel majanduslikult raskel ajal ots otsaga välja tulla. Rutt ei arvanud, et teised on kohustatud teda aitama, ja ta oli mis tahes abi eest sügavalt tänulik. Ta ei häbenenud seda, et pidi oma lähedase inimese eest hoolitsemiseks pikki päevi vaevanõudvat lihttööd tegema. Ta võttis tänulikult kuulda tarka nõu töötada heas, turvalises seltskonnas. Mis kõige tähtsam, ta ei unustanud kunagi, et tõelist kaitset leiab ta oma võimsa taevase isa, Jumal Jehoova juurest.

Kui me järgime Ruti truu armastuse, alandlikkuse, töökuse ja tänumeele eeskuju, siis võib meie usk omakorda olla tiivustuseks teistele. Ent kuidas Jehoova Ruti ja Noomi eest veel hoolitses? Sellest juba sarja järgmises artiklis.

[Allmärkused]

[Kast lk 26]

Meisterlik miniatuur

Ruti raamatut on nimetatud pärliks, meisterlikuks proosaminiatuuriks. Tõsi, Ruti raamat pole kaugeltki nii mahukas nagu Kohtumõistjate raamat, mis Piiblis sellele eelneb ja milles kaetud ajavahemikul toimusid ka Ruti raamatu sündmused (Rutt 1:1). Tõenäoliselt kirjutas mõlemad raamatud prohvet Saamuel. Kui Piiblit järjest lugeda, on Ruti raamat Piibli kaanonis meeldivaks vahepalaks. Pärast Kohtumõistjate raamatu sõdadest, röövretkedest ja vasturünnakutest pajatavate jutustuste lugemist leiab lugeja Ruti raamatust kinnitust, et Jehoova ei jäta kunagi tähelepanuta rahumeelseid inimesi, kes maadlevad oma igapäevamuredega. Ruti raamatu lihtne süžee, mis käsitleb ühe pere lugu, õpetab meile kõigile nii mõndagi armastuse ja kaotuste, usu ja ustavuse kohta.

[Pilt lk 24]

Rutt tegi targalt, et otsis raske kaotuse ajal Noomi seltsi

[Pilt lk 24, 25]

„Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal!”

[Pilt lk 27]

Rutt oli valmis enda ja Noomi elatamiseks vaevanõudvat lihttööd tegema