Vabanduse palumine – võimalus sobitada rahu

„VABANDUSSÕNADEL on võimas jõud. Need lahendavad lahkhelisid ilma vägivallata, ületavad rahvastevahelisi lõhesid, võimaldavad valitsustel tunnistada oma rahva kannatusi ja taastavad tasakaalu isiklikes suhetes.” Nii kirjutas USA Washingtoni Georgetowni ülikooli sotsiolingvist ja paljude menuraamatute autor Deborah Tannen.

Piibel kinnitab, et siiras vabanduse palumine on tihti tõhus viis parandada kahjustatud suhteid. Näiteks Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast võttis isa poja avasüli perekonda tagasi, kui see koju tagasi tuli ja isalt südamest vabandust palus (Luuka 15:17–24). Tõesti, kunagi ei tohiks olla nii kõrk, et ei suudaks oma uhkust alla neelata, vabandust paluda ja andestust otsida. Siiralt alandlikel inimestel pole vabanduse palumine nii raske.

Vabanduse palumise vägi

Muistses Iisraelis elanud tark naine Abigail näitas, kui suur vägi on vabanduse palumisel, kuigi ta palus vabandust oma abikaasa eksimuse pärast. Taavet, kellest hiljem sai Iisraeli kuningas, kaitses kõrbes elades oma meestega Abigaili abikaasale Naabalile kuuluvat karja. Kui aga Taaveti noored mehed palusid vett ja leiba, saatis Naabal nad äärmiselt solvavate märkustega tagasi. Ärritunud Taavet läks ligi 400 mehega teele Naabali ja tema kodakondsete vastu. Kui Abigail olukorrast kuulis, läks ta Taavetile vastu. Taavetit nähes langes Abigail tema ette silmili maha ning ütles: „Minu peal on süü, mu isand! Lase nüüd oma ümmardaja su kuuldes rääkida ja kuule oma ümmardaja sõnu!” Abigail selgitas olukorda ja andis Taavetile kingiks toitu ja jooki. Seepeale kostis Taavet: „Mine rahuga koju! Vaata, ma olen kuulnud su häält ja olen tõstnud üles su palge!” (1. Saamueli 25:2–35.)

Abigaili alandlik suhtumine ning vabanduspalve oma abikaasa julma käitumise pärast päästis tema kodakondsed. Taavet isegi tänas Abigaili, et too takistas teda veresüüsse sattumast. Kuigi Abigail polnud Taavetit ja tema mehi halvasti kohelnud, võttis ta omaks perekonnale langenud süü ja tegi Taavetiga rahu.

Üks teine näide inimesest, kes teadis, millal vabandust paluda, oli apostel Paulus. Kord pidi ta end kaitsma juudi suurkohtus. Pauluse ausatest sõnadest marru sattudes käskis ülempreester Ananias Pauluse lähedal seisvaid isikuid lüüa teda vastu suud. Selle peale ütles Paulus talle: „Küll Jumal sind lööb, sa lubjatud sein! Sina istud ja mõistad kohut minu üle käsku mööda ja käsid mind lüüa käsu vastu?” Kui juuresviibijad süüdistasid Paulust ülempreestri teotamises, tunnistas apostel kohe oma viga ja ütles: „Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester, sest on kirjutatud: oma rahva ülemat ära sajata!” (Apostlite teod 23:1–5).

Pauluse mõte selle kohta, et kohtumõistjaks määratud isik ei tohi tarvitada vägivalda, oli õige. Siiski palus ta vabandust selle eest, et oli teadmatusest rääkinud ülempreestriga viisil, mida oleks võinud pidada lugupidamatuks.a Pauluse vabandus pani suurkohtu teda kuulama. Kuna Paulus teadis kohtuliikmete seas valitsevast poleemikast, rääkis ta neile, et on kohtu ees usu pärast surnute ülestõusmisse. Selle peale tõusis seal suur kära, kuna variserid astusid Pauluse poolt välja (Apostlite teod 23:6–10).

Mida võime õppida nendest kahest Piibli näitest? Mõlemal korral avas siiras kahetsus tee edasiseks vestluseks. Nii võib vabanduse palumine aidata rahu sobitada. Kui mööname oma vigu ja palume vabandust tehtud kahju pärast, võib see luua soodsa pinnase ülesehitavateks vestlusteks.

„Aga ma pole ju midagi valesti teinud”

Kui saame teada, et oleme kedagi oma sõnade või käitumisega solvanud, võime pidada seda inimest mõistmatuks või ülitundlikuks. Jeesus Kristus soovitas aga oma jüngritele: „Sellepärast kui sa oma andi tood altarile ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and sinna altari ette ja mine lepi enne oma vennaga ja siis tule ja too oma and” (Matteuse 5:23, 24).

Näiteks võib vend tunda, et oled tema vastu eksinud. Sellise olukorra kohta ütleb Jeesus, et sinu kohus on ’minna ja leppida oma vennaga’, oled sa siis enda arvates tema vastu eksinud või mitte. Kreekakeelse teksti järgi kasutas Jeesus siin sõna, mis „viitab vastastikule järeleandmisele pärast vastastikust vaenulikkust” („Vine’s Expository Dictionary of Old and New Testament Words”). Tõesti, kui kaks inimest on omavahel tülis, võivad mõlemad mõningal määral süüdi olla, kuna mõlemad on ebatäiuslikud ja ekslikud. Seetõttu on tavaliselt mõlemal poolel tarvis mööndusi teha.

Küsimus pole seega nii väga selles, kummal on õigus ja kumb eksis, vaid kes on valmis sobitama rahu. Kui apostel Paulus märkas, et Korintose kristlased käivad kaasteenijatega omavaheliste lahkarvamuste, näiteks rahatülide pärast ilmalikus kohtus, parandas ta neid: „Miks te pigemini ei kannata ülekohut? Miks te pigemini ei lase enestele kahju teha?” (1. Korintlastele 6:7.) Kuigi Paulus laitis siin kaaskristlaste kommet lahendada omavahelisi lahkarvamusi ilmalikus kohtus, on tema sõnade põhimõte selge: rahu kaasusklike vahel on tähtsam kui selle tõestamine, kummal on õigus ja kumb eksis. Hoides meeles seda põhimõtet, on meil lihtsam vabandust paluda, kui keegi arvab, et oleme tema vastu eksinud.

Tähtis on siirus

Mõned inimesed aga liialdavad sõnadega, mis on mõeldud vabanduse palumiseks. Näiteks Jaapanis on sõna sumimasen tavaline, tuhandeid kordi kuuldud vabanduse palumise väljend. Seda võidakse isegi kasutada tänu väljendamiseks, mis vihjab kohmetustundele, et ei suudeta ilmutatud heateo eest tasuda. Selle sõna mitmekülgse kasutuse tõttu võivad mõned tunda, et seda tarvitatakse liiga sageli ja võidakse kahtluse alla seada ütleja siirus. Ka teistes kultuurides võidakse vabandusväljenditega liialdada.

Ükskõik mis keeles me ka ei räägiks, peaks vabandus olema siiras. Sõnavalik ja hääletoon peaksid väljendama seda, et me tõesti kahetseme. Jeesus Kristus õpetas oma jüngreid mäejutluses: „Iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”, aga mis üle selle, see on kurjast” (Matteuse 5:37, EP 97). Kui palud vabandust, siis mõtle seda tõsiselt! Toome näite. Lennujaama registreerimislaua järjekorras müksas üks mees oma pagasiga tema ees seisvat naist, mispeale mees palus vabandust. Mõne minuti pärast, kui järjekord edasi liikus, müksas mees kohvriga taas sedasama naist. Mees palus veel kord viisakalt vabandust. Kui sama asi juhtus juba kolmandat korda, ütles naise reisikaaslane mehele, et kui too tõesti mõtleb seda, mida ütleb, siis peaks ta jälgima, et ta oma kohvriga enam naist ei nügiks. Siira vabanduse palumisega peaks seega kaasnema otsustavus oma viga mitte korrata.

Siiras vabandus hõlmab oma vea tunnistamist, andestuse otsimist ja pingutusi tehtud kahju heastamiseks. Solvatu omakorda peaks olema valmis kahetsevale eksinule andestama (Matteuse 18:21, 22; Markuse 11:25; Efeslastele 4:32; Koloslastele 3:13). Kuna mõlemad pooled on ebatäiuslikud, ei pruugi rahu sobitamine alati ladusalt minna. Siiski on vabanduse palumisel selle juures tähtis osa.

Kui pole kohane vabandust paluda

Kuigi kahetsuse väljendamisel on leevendav mõju ja see aitab kaasa rahu saavutamisele, ei kasuta tark inimene selliseid väljendeid, kui need pole kohased. Oletame näiteks, et küsimuse all on laitmatus Jumalale. Kui Jeesus Kristus oli maa peal, ta „alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani” (Filiplastele 2:8). Ta aga ei palunud oma uskumuste pärast vabandust, et kergendada enda kannatusi. Jeesus ei palunud vabandust ka siis, kui ülempreester käskis: „Ma vannutan sind elava Jumala juures, et sa meile ütled, kas sina oled Kristus, Jumala Poeg?” Selle asemel et vaguralt vabandust paluda, vastas Jeesus julgelt: „Need on sinu sõnad! Ometi ütlen mina teile: Siitpeale te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedel.” (Matteuse 26:63, 64, EP 97). Jeesusel ei tulnud kunagi pähe sellist mõtet, et ta peaks iga hinna eest ülempreestriga rahu hoidma, loobudes selleks isegi laitmatusest oma Isale Jehoova Jumalale.

Kristlased ilmutavad võimulolijate vastu lugupidamist ja austust. Siiski pole neil vaja vabandust paluda selle eest, et nad kuuletuvad Jumalale ja armastavad oma kaasvendi (Matteuse 28:19, 20; Roomlastele 13:5–7).

Kui miski ei ohusta rahu

Me eksime tänapäeval seetõttu, et oleme meie esiisalt Aadamalt pärinud ebatäiuse ja patu (Roomlastele 5:12; 1. Johannese 1:10). Aadama patune olukord oli Looja vastu tõstetud mässu tagajärg. Algselt olid aga Aadam ja Eeva täiuslikud ja patuta ning Jumal on tõotanud inimesed täiusesse tagasi tuua. Ta kõrvaldab patu ja kõik selle tagajärjed (1. Korintlastele 15:56, 57).

Mõtle vaid, mida see tähendab! Andes nõu keele kasutuse kohta, ütles Jeesuse poolvend Jakoobus: „Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees ja võib ka talitseda kogu ihu” (Jakoobuse 3:2). Täiuslik inimene suudab kontrollida oma keelt, nii et tal ei teki vajadust paluda vabandust selle väärkasutuse pärast. Ta suudab „talitseda kogu ihu”. Kui tore on see aeg, kui oleme täiuslikud! Siis ei lõhu miski inimestevahelist rahu. Seni aga võib eksimuse korral siiras ja kohane vabanduse palumine rahu sobitamisele suuresti kaasa aidata.

[Allmärkus]

[Pilt lk 5]

Mida võime õppida Pauluse eeskujust?

[Pilt lk 7]

Kui kõik on täiuslikud, ei ohusta miski enam rahu