15., 16. a) Mis oli selle tulemus, et Hanna avas oma südame Jehoovale ja tuli teda kogudusetelgi juurde kummardama? b) Kuidas me saame jäljendada Hannat, kui võitleme negatiivsete tunnetega?

¹⁵ Mis oli selle tulemus, et Hanna avas oma südame Jehoovale ja tuli teda kogudusetelgi juurde kummardama? Jutustus ütleb: „Siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb” (1. Saam. 1:18). Hanna sai kergendust. Ta heitis oma hingekoorma kellegi õlgadele, kes on temast palju-palju suurem ja tugevam. Ta heitis selle oma taevase isa õlule. (Loe Laul 55:23.) Kas mõni koorem on Jumalale liiga raske? Ei. Ei olnud tollal, ei ole praegu ega ole ka tulevikus.

¹⁶ Kui meiegi oleme murekoorma all, hing ahastusest haige, oleks tark jäljendada Hanna eeskuju ja rääkida avameelselt Jumalaga, kes kuuleb palvet (Laul 65:3). Kui palvetame usus, võime ka meie kogeda, et kurbus hajub ning meid täidab „Jumala rahu, mis ületab kõik mõtted” (Filipl. 4:6, 7).

¹⁸ Millal täpsemalt Peninna mõistis, et ei suuda enam Hannat endast välja viia? Piibel seda ei ütle, kuid fraas „ta nägu ei olnud enam kurb” viitab sellele, et tollest päevast peale oli Hanna rõõmsamas meeleolus.