„See on Jehoova lahing”

TAAVET seisis võitlusväljal ja püüdis mitte jääda jalgu temast mööda tormavatele sõduritele. Silmad hirmu täis, põgenesid mehed rindejoonelt. Mis neid nii kohutas? Kõikjalt kostis Taaveti kõrvu paanilist hüüdu. Korrati üht mehenime. Ja seal orupõhjas see mees põlglikult seisiski. Nii suurt meest polnud Taavet arvatavasti eales näinud.

See oli Koljat! Polnud raske arvata, miks sõdurid teda kartsid – ta oli päratult suur, tõeline hiid. Isegi ilma oma hirmuäratava sõjavarustuseta võis ta kaaluda rohkem kui kaks tursket meest kokku. Nüüd aga seisis see jõuline, lahingutes karastunud sõjamees täies relvis nende ees ning esitas möirgava häälega väljakutse. Kujutle, kuidas Koljati mõnitused Iisraeli sõjaväe ja kuningas Sauli pihta mäekülgedelt vastu kajasid. Ta nõudis, et keegi iisraellaste ridadest tuleks ja võitleks temaga, nii et sõja saatus otsustataks üheainsa kahevõitlusega. (1. Saamueli 17:4–10.)

Iisraellased värisesid hirmust. Ka kuningas Saul kartis väga. Taavet kuulis, et selline olukord oli kestnud juba üle kuu aja! Koljat kordas oma mõnitusi päevast päeva ning kumbki sõjavägi, nii vilistite kui ka iisraellaste oma, oli ummikseisus. Taavet oli nördinud. Milline häbi – Iisraeli kuningas ja tema sõdurid, sealhulgas Taaveti kolm vanemat venda, olid hirmust halvatud. Taaveti silmis ei häbistanud Koljat, see paganast hiiglane, mitte lihtsalt Iisraeli sõjaväge, vaid tegi midagi palju hullemat: ta solvas Iisraeli Jumalat Jehoovat. Ent mida sai nooruke Taavet olukorra lahendamiseks ette võtta? Ja mida meie saame õppida Taaveti usust? (1. Saamueli 17:11–14.)

Mingem nüüd ajas tagasi ja vaadakem, mis oli toimunud palju kuid varem. Ühel õhtuhakul oli Taavet Petlemma mäenõlvadel oma isa lambaid hoidmas. Ta oli kena välimusega noormees, arvatavasti veel teismeline, punapõskne ja aruka silmavaatega. Rahulikel hetkedel meeldis talle lüürat mängida. Teda inspireeris Jehoova kaunis kätetöö ning temast oli tänu tublile harjutamisele saanud hea pillimees. Ent kõnealusel õhtul kutsuti Taavet karja juurest ära. Isa soovis teda otsekohe näha. (1. Saamueli 16:12.)

Taavet leidis oma isa Iisai rääkimas ühe väga vana mehega. See oli Jehoova ustav prohvet Saamuel. Jehoova oli läkitanud ta võidma üht Iisai poega Iisraeli järgmiseks kuningaks. Saamuel oli juba näinud seitset Taaveti vanemat venda, kuid Jehoova andis Saamuelile teada, et neist polnud ta kedagi valinud. Kui aga Taavet kohale jõudis, ütles Jehoova Saamuelile: „Võia teda, sest tema see ongi!” Taaveti vanemate vendade nähes avas Saamuel õõnsa sarve, mis oli täidetud erilise õliga, ning valas seda Taavetile pähe. Sealtpeale polnud Taaveti elu enam endine. Piiblis on kirjas: „Sellest päevast alates oli Taaveti peal Jehoova vaim.” (1. Saamueli 16:1, 5–13.)

Kas Taaveti südames tärkas võimuiha? Ei, ta oli valmis ootama, millal Jumala vaim annab talle teada, et on õige aeg võtta enda peale rohkem vastutust. Senikaua jätkas ta alandlikult oma tööd karjusena. Ta tegi seda suure pühendumusega ning oli väga vapper. Tema isa karja ähvardas kahel korral suur oht: kord ründas lambaid lõvi, kord karu. Taavet ei püüdnud kiskjaid lihtsalt eemale peletada, jäädes ise ohutusse kaugusse. Ta hoopis tormas võitlusse, et oma isa abituid lambaid kaitsta. Mõlemal korral tappis ta ihuüksi raevuka metslooma! (1. Saamueli 17:34–36; Jesaja 31:4.)

Mingil ajal kutsuti Taavet taas karja juurest ära. Kuuldused temast olid jõudnud kuningas Sauli kõrvu. Ehkki Saul oli vägev sõjamees, oli ta kaotanud Jehoova soosingu, sest ta ei allunud Jumala juhtnööridele. Jehoova oli võtnud Saulilt oma vaimu ära ja seega sai kuninga üle sageli võimust halb vaim, nii et teda haarasid vihasööstud, kahtlustused ja vägivallahood. Kui see halb vaim Sauli kimbutas, leidis ta leevendust muusikast. Mõned Sauli mehed olid kuulnud, et Taavet on hea pillimees ja vapper võitleja. Niisiis saadeti käskjalad Taavetile järele ning peagi sai temast Sauli õukonnamuusik ja relvakandja. (1. Saamueli 15:26–29; 16:14–23.)

Sellest loost on palju õppida eelkõige noortel. Pangem tähele, et vabal ajal tegeles Taavet asjadega, mis tõid teda Jehoovale lähemale. Ühtlasi arendas ta kannatlikult praktilisi oskusi, tänu millele pakuti talle tööd. Mis aga kõige olulisem, ta lasi Jehoova vaimul end juhtida. Suurepärane eeskuju meile kõigile! (Koguja 12:1.)

Sauli teenistuses olles läks Taavet sageli tagasi koju lambaid hoidma, vahel pikemaks ajaks. Kord, kui Taavet oli taas kodus, saatis Iisai ta vaatama, kuidas läheb Taaveti kolmel vanemal vennal, kes teenisid Sauli sõjaväes. Kuulekalt suunduski Taavet Eela orgu, kaasas toidumoon vendadele. Kohale jõudes nägi ta oma hämmastuseks, et kaks sõjaväge on ummikseisus, nagu kirjeldati artikli alguses. Sõjaväed seisid vastakuti kummalgi pool laia looklevat orgu. (1. Saamueli 17:1–3, 15–19.)

Taavet ei suutnud niisugust olukorda taluda. Kuidas sai elava Jumala Jehoova sõjavägi kabuhirmus põgeneda tühipalja inimese, pealegi veel pagana eest? Taavet mõistis, et oma mõnitustega solvab Koljat tegelikult Jehoovat ennast. Täis tulist tarmu, hakkas ta sõduritega Koljati mahalöömisest rääkima. Varsti kuulis sellest Taaveti vanim vend Eliab. Ta sõitles nooremat venda karmilt ja süüdistas teda, et see oli tulnud sinna vaid taplust vaatama. Kuid Taavet kostis: „Mis ma siis tegin? Ma ju ainult küsisin!” Ta ei lasknud end heidutada, vaid rääkis ikka enesekindlalt Koljati mahalöömisest ning tema sõnad öeldi edasi Saulile. Kuningas käskis Taaveti enda ette tuua. (1. Saamueli 17:23–31.)

Taavet lausus kuningale järgmised lootust sisendavad sõnad: „Ärgu ükski mees kaotagu tema pärast julgust!” Saul ja tema mehed olid Koljati pärast tõesti araks löönud. Võib-olla olid nad teinud selle inimliku vea, et olid end tolle hiiglasega võrrelnud. Vahest olid nad kujutlenud, kuidas nad talle vastu astuvad, ulatudes ise talle vaevu rinnuni. Vaimusilmas nägid nad juba, kuidas see relvastatud hiid neile kergesti otsa peale teeb. Taavet aga ei mõelnud selliselt. Tema nägi probleemi hoopis teises valguses. Seega pakkus ta välja, et võitleb ise Koljatiga. (1. Saamueli 17:32.)

Saul vaidles vastu: „Ei sina suuda selle vilistiga võidelda, sa oled veel liiga noor, kuid tema on olnud sõjamees poisipõlvest peale.” On tõsi, et Taavet oli liiga noor, et sõjaväkke minna, ja ta võis ka väga noor välja näha, kuid ta oli juba tuntud vapra võitlejana. Sel ajal võis Taavet olla hilises teismeeas. (1. Saamueli 16:18; 17:33.)

Taavet hajutas Sauli kartusi, jutustades talle, mis oli saanud karja rünnanud lõvist ja karust. Kas Taavet hooples? Sugugi mitte. Taavet teadis tänu kellele ta oli neist loomadest jagu saanud. Ta ütles: „Jehoova, kes päästis mind lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest!” Saul andis lõpuks järele ja ütles: „Mine ja Jehoova olgu sinuga!” (1. Saamueli 17:37.)

Kas sina sooviksid endale samasugust usku nagu Taavetil? Tema usk polnud mingi idealistlik unistus, vaid selle aluseks olid teadmised ja kogemused. Taavet teadis, et Jehoova on Jumal, kes kaitseb oma teenijaid ja täidab oma tõotused. Kui meie tahame omandada niisugust usku, tuleb meil Piibli Jumalat järjest paremini tundma õppida. Õpitu järgi elades kogeme, et see toob häid tulemusi ning see omakorda tugevdab meie usku. (Heebrealastele 11:1.)

Algul andis Saul Taavetile oma sõjarüü. See oli paljuski nagu Koljati oma, valmistatud vasest ja ilmselt kuulus selle juurde suur soomussärk. Ent kui Taavet püüdis selles suures ja kohmakas sõjavarustuses ringi liikuda, adus ta peagi, et see pigem segab teda kui aitab. Kuna ta polnud väljaõppinud sõdur, polnud ta harjunud sõjarüüd kandma – seda enam veel Sauli, kõige pikema iisraellase oma. (1. Saamueli 9:2.) Taavet võttis sõjarüü seljast ära ning piirdus varustusega, millega karjane oma hoolealuseid kaitseb. (1. Saamueli 17:38–40.)

Taavet pani karjasepauna õlale ning võttis kaasa karjasekepi ja lingu. Võib mõelda, et mis sõjariist see ling ka on, aga tegelikult oli see täiesti arvestatav relv. Ling koosnes kahest pikast nahkribast, mille ühenduskohas oli väike pesa, ning see oli ideaalne relv karjasele. Karjane pani kivi pessa, keerutas seda kiiresti pea kohal ja lasi siis ühe rihma lahti, nii et kivi pääses lendu. Märki tabades võis see vastase surmata. Ling oli nii tõhus relv, et vahel olid sõjaväes koguni linguheitjate üksused.

Sellise varustusega tõttas Taavet vaenlasele vastu. Võime vaid kujutleda Taaveti tuliseid palveid, kui ta orupõhjas kuivas jõesängis seisatas ja viis väikest siledat kivi välja valis. Seejärel läks ta edasi lahinguväljale – ning mitte kõndides, vaid joostes!

Mida võis Koljat oma vastast nähes mõelda? „Taavetit silmates irvitas ta tema üle põlastavalt, sest Taavet oli kõigest poisike, punapõskne ja kena välimusega,” öeldakse Piiblis. Koljat hüüdis: „Kas ma olen koer, et sa tuled mu vastu kepiga?” Ilmselt nägi ta karjasekeppi, aga ei märganud lingu. Ta needis Taavetit vilistite jumalate nimel ning tõotas anda selle põlastusväärse vaenlase laiba taeva lindudele ja maa loomadele. (1. Saamueli 17:41–44.)

Taaveti erakordsest usust kantud vastus on tuntud tänini. Kujutle, kuidas see noormees hüüdis Koljatile: „Sina tuled mu vastu mõõga, oda ja viskodaga, aga mina tulen su vastu vägede Jehoova, Iisraeli sõjaväe Jumala nimel, keda sa oled mõnitanud!” Taavet teadis, et inimjõul ja relvadel pole suurt tähtsust. Koljat oli suhtunud põlastavalt Jumal Jehoovasse ning Jehoova ei saanud seda asja nii jätta. Taavet ütles: „See on Jehoova lahing.” (1. Saamueli 17:45–47.)

Taavet muidugi nägi, milline hiiglane Koljat on ja millised on tema relvad. Siiski ei lasknud ta sel end kohutada. Ta ei teinud seda viga, mida Saul ja tema sõdurid olid teinud. Taavet ei võrrelnud end Koljatiga. Selle asemel kõrvutas ta Koljatit Jehoovaga. Ligi kolme meetri pikkune Koljat oli küll kõigist teistest meestest üle, ent kui suur oli ta kõigekõrgema Jumalaga võrreldes? Nagu iga teinegi inimene, polnud ta Jumala kõrval midagi enamat kui vaid putukas – ja veel selline putukas, kellele Jehoova kavatses lõpu teha!

Taavet jooksis oma vaenlasele vastu ja haaras paunast kivi. Ta pani kivi lingupessa ning keerutas lingu pea kohal, kuni see sai suure hoo sisse. Koljat sammus Taavetile vastu, küllap kohe oma kilbikandja taga. Tegelikult võis Koljati suur kasv olla hoopis puuduseks, sest tavakasvu kilbikandja ei suutnud tõenäoliselt tõsta kilpi piisavalt kõrgele, et kaitsta hiiglase pead. Ja just seda kohta Taavet sihtiski. (1. Saamueli 17:41.)

Taavet lasi kivi lendu. Kujutle vaikust, mis orus valitses, kui kivi oma sihtmärgi poole vuhises. Kahtlemata kandis Jehoova hoolt selle eest, et Taavet ei peaks teist korda kivi lingutama. Kivi tabas sihtmärki, tungides Koljati laupa. Hiiglane prantsatas näoli maha! Kilbikandja tormas ilmselt paanikas minema. Taavet läks Koljati juurde, võttis tema mõõga ja lõi sellega tal pea otsast. (1. Saamueli 17:48–51.)

Saul ja tema mehed said nüüd julgust ning tormasid sõjakisa tõstes vilistite kallale. Lahing lõppes just nii, nagu Taavet oli Koljatile öelnud: „Jehoova ... annab teid kõiki meie kätte!” (1. Saamueli 17:47, 52, 53.)

Tänapäeval ei osale jumalateenijad sõdades. See aeg on möödas. (Matteuse 26:52.) Siiski on meil vaja jäljendada Taaveti usku. Nagu tema, peame ka meie nägema Jehoovat reaalsena, ainsa Jumalana, keda teenida ning austada. Vahel võime tunda, et meie ees kõrguvad hiiglaslikud probleemid, ent võrreldes Jehoova piiritu jõuga, on meie probleemid väiksed. Kui valime Jehoova oma Jumalaks ja usaldame teda, nii nagu Taavet, siis ei kohuta meid ükski katsumus ega probleem. Jehooval on jõudu, et aidata meil hakkama saada mistahes olukorraga.