Kuidas Hanna leidis meelerahu

JUMALAKARTLIK naine toob oma hääle kuuldavale, et Jehoovat palves ülistada. Ta tunneb, et Jehoova on tõstnud ta põrmust ja pööranud tema kurbuse rõõmuks.

See naine on Hanna. Mis põhjustas sellise märkimisväärse muutuse tema tunnetes? Miks ta on nüüd nii rõõmus? Mida võime meie tema kogemusest õppida? Et leida vastust nendele küsimustele, vaadelgem Hanna elu lähemalt.

Pinged perekonnas

Hanna elab koos oma mehe leviit Elkanaga ja tema teise naisega Efraimi maa-alal (1. Saamueli 1:1, 2a; 1. Ajaraamat 6:18, 19). Kuigi polügaamia polnud osa Jumala algsest eesmärgist inimkonnaga, oli see Moosese Seaduses siiski lubatud ja seadustega reguleeritud. Elkana perekond teenib Jehoovat, kuid nagu on näha tema kodusest elust, kaasnesid mitmikabieludega tihtipeale tülid.

Hanna on viljatu, seevastu Peninnal, Elkana teisel naisel, on palju lapsi. Peninna on Hanna rivaal (1. Saamueli 1:2b).

Iisraeli naised pidasid viljatust häbiks ja koguni märgiks, et selline inimene on Jumala silmis väärtusetu. Miski aga ei osuta sellele, et Hanna võimetus lapsi ilmale tuua on tõend Jumala ebasoosingust. Selle asemel et Hannat lohutada, kasutab Peninna enda suutlikkust lapsi ilmale tuua selleks, et oma rivaali elu õnnetuks teha.

Rännakud Jehoova pühamusse

Hoolimata neist pingetest, võtab Elkana pere ette iga-aastase rännaku, et tuua ohvreid Jehoova pühamus Siilos.a See reis, kokku umbes 60 kilomeetrit, läbitakse tõenäoliselt jalgsi. Kogu see sündmus on eriti raske Hannale, kuna Peninna ja tema lapsed said osadusohvrilihast mitu tükki, aga Hanna ainult ühe. Peninna ei jäta kasutamata ühtki võimalust Hannale meelehärmi teha, et ta end lööduna tunneks, justkui Jehoova oleks „sulgenud ta lapsekoja”. Sellised kannatused korduvad aastast aastasse ning lõppevad alati sellega, et Hanna nutab ega söö. Rännakud, mis peaksid teda rõõmustama, toovad hoopis ahastust. Siiski võtab Hanna igal aastal ette teekonna Jehoova pühamusse. (1. Saamueli 1:3–7.)

Kas sa mõistad, milles on Hanna meile heaks eeskujuks? Kuidas sa käitud, kui tunned end rõhutuna? Kas sa eraldud teistest ja hoiad kaasusklikest eemale? Hanna ei teinud nõnda. Tal oli harjumus viibida Jehoova teenijate seas. Proovilepanevatest olukordadest hoolimata tuleks meil niisamuti teha (Laul 26:12; 122:1; Õpetussõnad 18:1; Heebrealastele 10:24, 25).

Elkana püüab Hannat trööstida ning ergutab teda oma südant avama. „Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks on su süda kurb?” küsib ta. „Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?” (1. Saamuel 1:8). Elkana võib-olla ei tea, kui lahkusetult on Peninna käitunud, ning ehk eelistab Hanna pigem kannatada kui kurta oma olukorra pärast. Igatahes loodab vaimse meelsusega Hanna leida meelerahu seeläbi, et pöördub palves Jehoova poole.

Hanna tõotus

Osadusohvreid söödi Jehoova pühamus. Hanna lahkus ruumist, kus teised parajasti sõid, ja palvetas Jehoova poole (1. Saamueli 1:9, 10). „Vägede Jehoova,” anus ta, „kui sa tõesti vaatad oma ümmardaja viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma ümmardajat, vaid annad oma ümmardajale meessoost järglase, siis ma annan tema Jehoovale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!” (1. Saamueli 1:11).

Hanna palve on konkreetne: ta palub meessoost järglast ja tõotab ta anda Jehoovale eluaegseks nasiiriks (4. Moosese 6:1–5). Sellisele tõotusele tuleb saada abikaasa nõusolek, ja Elkana hilisemad teod näitavad, et ta kiitis oma armsa naise lubaduse heaks (4. Moosese 30:7–9).

Hanna palvetab nõnda, et ülempreester Eeli arvab ta joobnud olevat. Hanna huuled liiguvad, kuid tema häält pole kuulda, sest ta kõneleb oma südames. Ta palvetab eriti kirglikult (1. Saamueli 1:12–14). Kujuta ette, kuidas Hanna ennast tunneb, kui Eeli noomib teda, öeldes, et ta on joobnud! Ometigi vastab ta ülempreestrile lugupidavalt. Kui Eeli mõistab, et Hanna on palvetanud „oma suurtest soovidest ja meelekibedusest”, ütleb ta: „Küll Iisraeli Jumal täidab su palve” (1. Saamueli 1:15–17). Seejärel läheb Hanna oma teed, sööb ning ’ta nägu ei ole enam kurb’ (1. Saamueli 1:18).

Mida me saame sellest kõigest õppida? Kui räägime Jehoovale palves oma muredest, võime anda talle teada, mida tunneme, ja palvetada korduvalt südamest. Kui oleme teinud olukorra lahendamiseks kõik, mis meie võimuses, peaksime ülejäänu usaldama Jehoova hoolde. See on parim, mida teha võime (Õpetussõnad 3:5, 6).

Nii nagu Hanna, on tõenäoliselt kõik teisedki Jehoova teenijad tundnud meelerahu, kui nad on kirglikult Jehoova poole palvetanud. Paulus kirjutas palvetamise kohta: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Filiplastele 4:6, 7). Kui heidame oma koorma Jehoova peale, peame laskma tal selle eest hoolitseda. Siis ei pea ka meie Hanna sarnaselt enam muretsema (Laul 55:23).

Saamuel antakse Jehoovale

Nüüd pöörab Jumal tähelepanu Hannale – ta jääb lapseootele ja toob ilmale poja (1. Saamueli 1:19, 20). See on üks vähestest Piiblisse kirja pandud juhtumitest, mil Jumal võttis enda peale vastutuse oma tulevase teenija sünni eest. Elkana ja Hanna pojast Saamuelist pidi saama Jehoova prohvet, kellel on oluline roll Iisraelis kuningavõimu sisseseadmisel.

Kahtlemata hakkab Hanna Saamuelile juba varasest lapseeast alates Jehoova kohta õpetust andma. Kuid kas ta on unustanud oma tõotuse? Ei, loomulikult mitte! „Siis kui poiss on võõrutatud, ma viin tema, et ta võiks ilmuda Jehoova palge ette ja jääda sinna igavesti,” ütleb ta. Kui Saamuel on võõrutatud, võib-olla umbes kolmeaastasena või veidi vanemana, viib Hanna ta elama Jehoova pühamusse, just nagu ta tõotas (1. Saamueli 1:21–24; 2. Ajaraamat 31:16).

Kui Hanna ja Elkana on Jehoovale ohvri toonud, lähevad nad Saamueliga Eeli juurde. Tõenäoliselt hoiab Hanna oma väikese poisi käest kinni, kui ta ütleb Eelile: „Oh, mu isand! Nii tõesti kui sa elad, mu isand, olen mina see naine, kes seisis siin su juures Jehoovat paludes! Selle poisi pärast ma palusin ja Jehoova andis mulle mu palve peale, mida ma temalt palusin. Seepärast annan minagi tema Jehoovale: kõigiks oma elupäeviks olgu ta antud Jehoovale!” Nõnda algab Saamueli kogu elu kestev eriline Jehoova teenistus (1. Saamueli 1:25–28; 2:11).

Aja möödudes ei unusta Hanna muidugi Saamueli. Pühakiri ütleb: „Ta ema valmistas temale väikese ülikuue ning viis selle temale igal aastal, kui ta läks oma mehega iga-aastast ohvrit ohverdama” (1. Saamueli 2:19). Kahtlemata jätkab Hanna Saamueli eest palvetamist ja innustab teda iga-aastastel külaskäikudel, et ta jätkaks ustavalt Jehoova teenistust.

Ühel sellisel juhtumil õnnistab Eeli Saamueli vanemaid ja ütleb Elkanale: „Jehoova andku sulle sellest naisest järeltulijaid palutu asemele, kelle ta andis Jehoovale!” Vastavalt nendele sõnadele õnnistas Jehoova Hannat ja Elkanat kolme poja ja kahe tütrega (1. Saamueli 2:20, 21).

Milliseks heaks eeskujuks on küll Elkana ja Hanna kristlikele lapsevanematele! Paljud emad ja isad on olnud heal meelel valmis nii-öelda andma oma pojad ja tütred Jehoovale, innustades neid püüdlema mõne täisajalise teenistusvormi poole kodust eemal. Sellised armastavad vanemad väärivad kiitust toodud ohvrite eest. Jehoova tasub neile kindlasti.

Hanna rõõmuküllane palve

Kui õnnelikuna küll varem sigimatu Hanna end tunneb! Vaid väheste naiste palved on Pühakirja talletatud, kuid Hanna esitatuid on Piiblis koguni kaks. Esimene sisaldab tema tundeavaldusi, kui ta oli rõhutud ja vaevatud, teine on rõõmuküllane tänupalve. „Mu süda rõõmutseb Jehoovas,” alustab Hanna. Ta on õnnelik, et isegi „sigimatu sünnitab”, ja ta ülistab Jehoovat, kes „tõstab tähtsusetu põrmust”. Tõepoolest, „ta ülendab viletsa tuhaasemelt”. (1. Saamueli 2:1–10.)

Inspireeritud üleskirjutised Hannast näitavad, et teiste ebatäius või pahatahtlikkus võib meid kurvastada. Kuid me ei tohiks lasta neil katsetel röövida oma rõõmu Jehoova teenistuses. Ta on suur Palvekuulja, kes vastab oma ustavate teenijate appihüüetele, vabastades nad kannatustest ning andes neile rikkalikult rahu ja teisi õnnistusi (Laul 22:24–27; 34:7–9; 65:3).

[Allmärkus]

[Pilt lk 17]

Hanna andis Saamueli Jehoovale