Sõprus rasketel aegadel

HEA sõber on kuldaväärt ning tõeline sõprus ei vedele tänaval. Kui sõprus on purunemas, siis mis aitab seda päästa? Meil on palju õppida piiblitegelastest, kes olid omavahel tõelised sõbrad, kuid kelle suhetes oli ka raskemaid aegu.

Kuningas Taavetil, kes oli varem olnud karjane, oli kindlasti häid sõpru. Üks, kes võib sulle kohe meenuda, on Joonatan. (1. Saam. 18:1.) Ent Taavetil oli teisigi sõpru, näiteks prohvet Naatan. Piiblist ei selgu, millal nende sõprus alguse sai. Kui aga Taavetil tekkis soov ehitada Jehoovale koda, rääkis ta sellest just Naataniga, kellest oli selleks ajaks saanud tema usaldusväärne sõber. Võib arvata, et kuningale läks väga korda Naatani arvamus, sest selle mehe peal oli Jehoova vaim. (2. Saam. 7:2, 3.)

Ent mingil ajal sattus Taaveti ja Naatani sõprus ohtu. Kuningas rikkus abielu Batsebaga ja korraldas asjad nii, et naise abikaasa Uurija hukkus. (2. Saam. 11:2–21.) Enne selle kohutava patu tegemist oli Taavet palju aastaid Jehoovale ustav olnud ja õiguse eest seisnud. Mis küll selle tubli kuningaga juhtus? Kas ta ei mõistnud oma tegude tõsidust? Kas ta arvas, et Jumal ei näe, mida ta teeb?

Mida Naatan ette võttis? Kas ta ootas, et keegi teine räägiks kuningaga? Olid ju teisedki teadlikud sellest, et Taavet oli korraldanud Uurija hukkumise. Kas Naatanil oli mõtet oma nina sellesse toppida ja kauaaegse sõprussuhte purunemisega riskida? Naatani sekkumine võinuks isegi ta elu ohtu seada. Oli ju Taavet lasknud tappa süütu Uurija.

Ent Naatan oli Jumala esindaja. See prohvet teadis, et kui ta vaikiks, siis tema sõprus Taavetiga poleks enam kunagi endine ja tema südametunnistus hakkaks teda piinama. Tema sõber Taavet oli läinud väärale teele. Kuningal oli hädasti vaja abi, et õigele rajale tagasi saada. Taavet vajas enda kõrvale tõelist sõpra ja Naatan oli just selline sõber. Naatan otsustas alustada vestlust näitega, mis puudutaks endise karjase südant. Ta andis Taavetile edasi Jumala sõnumi, kuid tegi seda viisil, mis aitas kuningal oma eksimuste tõsidust mõista ja vajalikke samme astuda. (2. Saam. 12:1–14.)

Mida sina teeksid, kui su sõber rängalt eksiks või patustaks? Kas kardaksid, et tema eksimusele tähelepanu juhtimine rikuks teie sõpruse? Või kas arvaksid, et kui annad tema patust teada kogudusevanematele, siis oleks see reetmine? Mida sa ette võtaksid?

Gianni, keda varem mainisime, meenutab: „Mõistsin, et midagi meie suhtes on muutunud. Maurizio polnud minuga enam nii avameelne kui varem. Otsustasin temaga rääkida, ehkki see oli mulle äärmiselt raske. Mõtlesin endamisi, et mida sellist on mul talle küll öelda, mida ta juba ei teaks, ja kuidas ta võiks reageerida. Kui tuletasin aga meelde kõike, mida olime koos uurinud, leidsin endas jõudu, et temaga vestlema minna. Maurizio oli teinud mu heaks nii palju, kui mina abi vajasin. Ma ei tahtnud oma sõpra kaotada, vaid teda aidata, sest hoolisin temast väga.”

Maurizio lisab: „Gianni oli täiesti siiras ja tal oli õigus. Teadsin, et minu otsuste halbades tagajärgedes pole süüdi ei tema ega Jehoova. Ma võtsin nõuandeid kuulda ja peagi sain oma suhted Jehoovaga korda.”

Oli veel teisigi inimesi, kes rasketel aegadel Taaveti kõrvale jäid. Üks selline ustav kaaslane oli Huusai, keda on Piiblis nimetatud Taaveti sõbraks. (2. Saam. 16:16; 1. Ajar. 27:33.) Huusai võis olla kuninga lähikondlaste hulka kuuluv õukonnaametnik, kes täitis aeg-ajalt salajasi ülesandeid.

Kui Taaveti poeg Absalom võimu haaras, jooksid paljud iisraellased Absalomi poolele üle, kuid seda ei teinud Huusai. Taavetil tuli põgeneda ja Huusai läks koos temaga. Kuningale võis väga haiget teha teadmine, et teda olid reetnud ta omaenda poeg ja sellised inimesed, keda ta oli usaldanud. Huusai jäi aga oma isandale ustavaks, olles valmis eluga riskima, et nurjata võimuhaarajate vandenõu. Ta ei teinud seda pelgalt kohusetundest kui tubli õukonnaametnik. Ta tegi seda kui truu sõber. (2. Saam. 15:13–17, 32–37; 16:15–17:16.)

On südantsoojendav näha, kuidas tänapäeval õed ja vennad üksteist armastavad sõltumata sellest, milline positsioon on kellelgi koguduses. Oma tegudega nad otsekui ütlevad: „Ma olen su sõber, ja seda mitte sellepärast, et ma pean olema, vaid sellepärast, et ma hoolin sinust.”

Midagi sellist koges vend nimega Federico. Tema sõber Antonio oli talle raskel ajal toeks. Federico jutustab: „Üsna pea pärast seda, kui Antonio kolis meie kogudusse, said meist head sõbrad. Olime mõlemad koguduseabilised ja meile meeldis koos tegutseda. Mõne aja möödudes määrati Antonio kogudusevanemaks. Lisaks sellele, et ta oli mu sõber, oli ta minu vaimne eeskuju.” Siis tegi Federico aga väärsammu. Ta otsis küll otsekohe kogudusevanematelt abi, kuid ei olnud enam kõlblik teenima pioneeri ja koguduseabilisena. Kuidas Antonio selles olukorras toimis?

Federico meenutab: „Nägin, et Antonio mõistab mu valu. Ta püüdis mulle emotsionaalselt toeks olla. Ta soovis väga, et ma vaimselt taastuksin, ega keeranud mulle selga. Ta innustas mind oma vaimsust tugevdama ja mitte alla andma.” Antonio selgitab: „Veetsin Federicoga rohkem aega. Tahtsin, et tal oleks kerge minuga kõigest rääkida, ka oma valusatest tunnetest.” Mingi aja pärast sai Federico vaimse tasakaalu tagasi ning hiljem määrati ta uuesti pioneeriks ja koguduseabiliseks. Antonio ütleb kokkuvõtteks: „Ehkki me teenime praegu eri kogudustes, oleme lähedasemad kui kunagi varem.”

Kuidas mõjuks sulle see, kui lähedane sõber keeraks sulle selja just siis, kui sa teda kõige rohkem vajad? Ilmselt teeks see väga haiget. Kas suudaksid talle andestada? Kas teie sõprus võiks saada jälle sama tugevaks, nagu see oli enne?

Mõtle Jeesuse maise elu viimastele päevadele. Ta oli ustavate apostlitega palju koos olnud ja nende vahel oli eriline side. Jeesus nimetas neid oma sõpradeks. (Joh. 15:15.) Mis juhtus aga siis, kui Jeesus kinni võeti? Apostlid põgenesid! Peetrus oli suure suuga lubanud, et ta ei hülga kunagi oma isandat, ent selsamal ööl ta salgas, et ta Jeesust üldse tunneb. (Matt. 26:31–33, 56, 69–75.)

Jeesus teadis, et viimase katsumusega tuleb tal üksi silmitsi seista. Ometi oli tal põhjust olla pettunud või isegi solvunud. Ent sellest, kuidas ta mõni päev hiljem pärast ülesäratamist oma jüngritega vestles, pole näha vähimatki märki pettumusest, kibedusest või kurvastusest. Jeesus ei hakanud loetlema jüngrite eksimusi ega tuletanud meelde, mida nad olid teinud sel ööl, kui ta kinni võeti.

Otse vastupidi, Jeesus julgustas Peetrust ja teisi apostleid. Ta näitas, et usaldab neid endiselt, andes neile juhendid ajaloo kõige olulisema haridustöö tegemiseks. Jeesus pidas apostleid ikka oma sõpradeks. Tema armastus jättis nende hinge kustumatu jälje. Apostlid pingutasid kõvasti, et oma isandat mitte enam alt vedada. Nad said tõesti hästi hakkama selle ülesandega, mis Jeesus oma järelkäijatele andis. (Ap. t. 1:8; Kol. 1:23.)

Õel nimega Elvira on eredalt meeles, kuidas tal oma hea sõbranna Giulianaga erimeelsus oli. „Kui Giuliana ütles, et ma olen talle haiget teinud, tundsin end kohutavalt,” meenutab Elvira. „Tal oli põhjust minu peale pahane olla. Ent mulle avaldas muljet see, et eelkõige oli ta mures minu pärast ja et ta mõtles sellele, millised võivad olla minu käitumise tagajärjed. Olen väga tänulik, et ta ei keskendunud sellele, millist kahju ma tegin temale, vaid hoopis sellele, millist kahju ma ise seetõttu kannatasin. Tänasin Jehoovat, et mul on sõbranna, kes seadis minu heaolu oma tunnetest ettepoole.”

Niisiis, mida teeb hea sõber, kui ta tajub, et sõprus on ohus? Ta on valmis lahkelt ja avameelselt sel teemal rääkima. Selline sõber on nagu Naatan või Huusai, kes jäid ka raskel ajal Taavetile ustavaks, ning nagu Jeesus, kes oli valmis andestama. Kas sina oled selline sõber?