Jäljenda nende usku

Ta seisis Jumala rahva eest

ESTER püüdis Suusa palee siseõuele lähenedes oma hirmu vaigistada. See polnud aga sugugi kerge. Kõik, mis lõi sealse miljöö – mitmevärvilised glasuuritud tellistest lõvide, vibuküttide ja tiivuliste sõnnide reljeefid, pikivagudega kivisambad, imposantsed raidkujud ning koguni palee asukoht hiiglaslikel platvormidel, millest ülalpool kõrgus lumitunud tippudega Zagrose mäestik ja allpool lookles selge veega Choaspese jõgi –, tuletas igale külastajale meelde, kui võimas on sealne valitseja. Selle valitseja ette, kes nimetas end suureks kuningaks, oligi Ester minemas. See kuningas oli Estri abikaasa.

Jah, abikaasa. Kuningas Ahasveros polnud kindlasti niisugune mees, kellest üks jumalakartlik juudi tütarlaps oleks unistanud.a Kahtlemata polnud Ahasverosele mingiks eeskujuks Aabraham, kes Jumala juhatuse kohaselt oma naist alandlikult kuulda võttis (1. Moosese 21:12). Vaevalt et kuningas Estri Jumalast Jehoovast ja tema seadusest suurt midagi teadis. Seevastu tundis Ahasveros vägagi hästi Pärsia seadust, mille ühe sätte järgi oli Estri kavatsetav tegu keelatud. Mis säte see oli? Nimelt ei tohtinud keegi ilma kutsumata kuninga ette minna, sest vastasel korral võis teda oodata surmanuhtlus. Estrit polnud kutsutud, ometi läks ta kuninga ette. Kui Ester jõudis siseõue lähedale, kust teda kuningatrooni juurde näha oli, võis ta mõelda, et astub otse surmasuhu (Ester 4:11; 5:1).

Miks Ester oma eluga nõnda riskis? Ja mida me võime selle tähelepanuväärse usuga naiselt õppida? Enne nende küsimuste käsitlemist aga vaatame, kuidas Ester üleüldse Pärsia kuningannaks sai.

„Kauni välimusega”

Ester oli orb. Tema vanematest ei tea me peaaegu midagi. Teame vaid seda, et nad olid pannud tütrele nimeks Hadassa, mille tähendus heebrea keeles on „mürt”, mis kujutab endast kaunist valgeõielist põõsast. Kui Estri vanemad surid, läks tüdruku kurb saatus sügavalt hinge tema nõole Mordokaile, kes oli temast hulga vanem. Mordokai võttis Estri enda juurde ja kasvatas teda kui oma tütart (Ester 2:5–7, 15).

Mordokai ja Ester elasid pagulastena Pärsia pealinnas. Nad püüdsid järgida juudi usku ja seadust, millesse nii mõnedki sealsed inimesed võisid halvakspanuga suhtuda. Kindlasti jutustas Mordokai Estrile halastavast Jumalast Jehoovast, kes oli minevikus oma rahva mitu korda hädast päästnud ja kes teeks seda jälle (3. Moosese 26:44, 45). Sellised keskustelud võisid neid teineteisega lähendada. Igatahes on ilmne, et Estri ja Mordokai vahel valitses vastastikune kiindumus ja usaldus.

Piibel ütleb, et Mordokai istus koos teiste kuninga teenritega Suusa palee väravas. Tõenäoliselt oli ta kuninga ametnik (Ester 2:19, 21; 3:3). Mis puutub Estrisse, siis me ei tea, kuidas ta tütarlapsena oma päevi mööda saatis, kuid võib oletada, et ta hoolitses hästi nii oma nõo kui ka kodu eest, mis asus arvatavasti vaesemas linnaosas palee vastaskaldal. Võib-olla meeldis talle käia Suusa turul, kus kullassepad, hõbesepad ja teised oma kaupa müüsid. Ilmselt ei osanud ta siis ettegi kujutada, et ta ükskord ise luksuses elama hakkab. Jah, tal polnud aimugi, milline tulevik teda ees ootab.

Kuninganna kaotab positsiooni

Ühel päeval jõudsid Suusa elanike kõrvu ärevad uudised kuningakojast. Ahasveros oli korraldanud suure peo, kus ta ülikuid uhkete roogade ja jookidega kostitas. Ta otsustas kutsuda külaliste ette oma kauni naise kuninganna Vasti, kes oli naistele eraldi peo korraldanud. Vasti aga keeldus kuninga ette minemast. Alandatud ja raevunud kuningas küsis oma nõunikelt, kuidas tuleks Vastit karistada. Mida ette võeti? Vasti jäeti oma positsioonist ilma. Seejärel hakkasid kuninga teenrid otsima kogu impeeriumist kauneid noori neitseid, et kuningas saaks nende hulgast endale uue kuninganna valida (Ester 1:1–2:4).

Estrist oli selleks ajaks sirgunud erakordselt kaunis noor naine. Võime ette kujutada, millise südamesoojusega Mordokai oma kasvandikku aeg-ajalt vaatas, tundes tema üle uhkust ja olles samas ka veidi mures. „Tütarlaps oli ilusa jume ja kauni välimusega,” ütleb Piibel (Ester 2:7). Väline ilu on küll meeldiv, kuid ilma tarkuse ja alandlikkuseta võib see teha inimese edevaks ja uhkeks ning kutsuda temas esile teisigi inetuid omadusi (Õpetussõnad 11:22). Kas ka sina oled seda täheldanud? Ent kuidas oli Estriga, kas ilu tegi ta teiste silmis meeldivaks või sai see talle hoopis komistuseks? Aeg andis vastuse.

Ester jäi kuninga teenritele silma ja nad viisid ta Mordokai juurest ära teisele poole jõge suurde paleesse (Ester 2:8). Mordokai ja Estri lahkumine võis olla valus, olid nad ju kui isa ja tütar. Vaevalt soovis Mordokai, et tema kasutütar abielluks kellegagi, kes ei teeni Jehoovat, olgu see mees kas või kuningas. Kummatigi polnud tema võimuses asjade käiku muuta. Võib arvata, et enne kodunt lahkumist kuulas Ester hoolega Mordokai viimaseid õpetussõnu. Teel Suusa paleesse keerles Estri peas kindlasti palju küsimusi. Milline elu teda ees ootas?

Ta võitis igaühe poolehoiu

Ühtäkki oli Ester sattunud täiesti uudsesse ja võõrasse maailma. Tema ümber oli suur hulk noori naisi, kes olid kokku kogutud kõikjalt Pärsia impeeriumi aladelt ning kelle kombed, keel ja suhtumine võisid olla väga erinevad. Noored naised anti Heegai-nimelise ametniku järelevalve alla ja nad pidid läbi tegema aastapikkuse iluravikuuri, mille hulka kuulus aromaatsete kehaõlidega massaaž (Ester 2:8, 12). Niisugune keskkond ja eluviis võisid neidudel välimuse eest hoolitsemise kergesti kinnisideeks muuta ning tekitada neis edevust ja võistlusvaimu. Kuidas see kõik Estrit mõjutas?

Mordokai võis olla Estri pärast väga mures. Piibel jutustab, et Mordokai püüdis iga päev naistemajale nii lähedale pääseda kui võimalik ning teada saada, kuidas Estril läheb (Ester 2:11). Kui Mordokai Estri kohta üht-teist kuulis – vahest abivalmis teenijate kaudu –, võis ta süda täituda isaliku uhkusega. Miks?

Ester avaldas Heegaile niivõrd suurt muljet, et see kohtles teda väga heldelt, andes talle seitse teenijannat ning parima koha naistemajas. Piibli jutustuses öeldakse koguni: „Ester võitis igaühe poolehoiu, kes teda nägi” (Ester 2:9; 2:15, UM). Kas üksnes väline ilu oleks kõigile nii sügavat muljet avaldanud? Ei, Estris oli midagi palju enamat.

Näiteks ütleb Piibel: „Ester ei teatanud oma rahvust ja päritolu, sest Mordokai oli teda keelanud seda teatamast” (Ester 2:10). Mordokai oli andnud tütarlapsele nõu oma juudi päritolust vaikida. Küllap ta nägi, kui eelarvamuslikult Pärsia õukonnas tema rahvasse suhtuti. Ta võis olla ülirõõmus, kui kuulis, et Ester toimib targalt ja kuulekalt ka tema silma alt eemal olles.

Samuti võivad tänapäeva noored oma vanematele või kasuvanematele rõõmu teha. Neilgi on võimalik kodust eemal olles ning pealiskaudsete, amoraalsete või kuritahtlike inimeste keskel viibides halvale mõjule vastu seista ja õigetest normidest visalt kinni pidada. Nõnda toimides rõõmustavad nad oma taevase Isa südant nagu Ester omal ajal (Õpetussõnad 27:11).

Kui saabus Estri kord kuninga ette minna, võis ta paluda endale kõike, mida ta arvas end vajavat, näiteks ehteasju. Ta ei palunud aga midagi muud kui seda, mida Heegai soovitas (Ester 2:15). Tõenäoliselt mõistis ta, et ainuüksi iluga kuninga südant ei võida ja et selles õukonnas on palju harukordsemad väärtused tagasihoidlikkus ja alandlikkus. Kas Estril oli õigus?

Piibel vastab: „Kuningas hakkas Estrit rohkem armastama kui kõiki teisi naisi, mistõttu ta sai tema ees suurema soosingu ja helduse osaliseks kui kõik teised neitsid. Ta pani talle pähe kuningliku peakatte ning tegi ta Vasti asemel kuningannaks” (Ester 2:17, UM). Kui raske võis küll olla sellel lihtsal juuditaril säärase elumuutusega harjuda! Oli ta nüüd ju kuninganna, tollase maailma kõige võimsama valitseja naine. Kas uus positsioon pimestas Estrit ja tegi ta uhkeks?

Kaugel sellest. Ester jäi oma kasuisale Mordokaile kuulekaks ja hoidis oma juudi päritolu saladuses. Kui Mordokai rääkis Estrile Ahasverose tapmiseks sepitsetud vandenõust, andis Ester sellest Mordokai palvel kuningale teada ning vandenõulaste plaan nurjus (Ester 2:20–23). Estri alandlikkus ja kuulekus tõendavad, et ta polnud oma Jumalasse usku kaotanud. Tänapäeval ei peeta kuulekust üldjuhul vooruseks, pigem on hinnas sõnakuulmatus ja vastuhakkamine. Need aga, kel on tõeline usk, peavad kuulekust oluliseks, nagu Ester seda tegi.

Estri usk pannakse proovile

Ahasverose õukonnas tõusis kõrgele kohale mees nimega Haaman. Ta sai Ahasverose peanõunikuks ja kuninga järel tähtsuselt teiseks meheks impeeriumis. Ahasveros andis koguni välja määruse, et kõik peavad Haamani ees kummardama (Ester 3:1–4). See määrus pani Mordokai raskesse olukorda. Mordokai pidas küll õigeks kuningale kuuletumist, kuid mitte selle hinnaga, et oleks Jumala vastu lugupidamatu olnud. Nimelt oli Haaman agaglane – tõenäoliselt Agagi, selle amalekkide kuninga järeltulija, kelle Jumala prohvet Saamuel oli hukanud (1. Saamueli 15:33). Amalekid olid teinud nii palju kurja, et neist olid saanud Jehoova ja iisraellaste vaenlased. Jehoova oli amalekid kui rahva hukka mõistnud (5. Moosese 25:19).b Kuidas oleks saanud jumalakartlik juut kuningliku päritoluga amaleki ees kummardada? Mordokai südametunnistus ei lubanud seda teha. Ta jäi endale kindlaks. Tänase päevani on Jumalale ustavad mehed ja naised isegi oma elu hinnaga järginud põhimõtet „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:29, P 1988).

Haaman oli raevunud. Vähe sellest, et ta püüdis leida viisi Mordokai hukkamiseks, haudus ta ka plaani, kuidas teha lõpp kõigile Mordokai rahvuskaaslastele. Haaman rääkis kuningaga ja mustas juute. Mainimata, et tegu on juutidega, vihjas ta sellele, et see on tähtsusetu rahvas, kes elab „hajutatuna ja eraldatuna rahvaste keskel”. Ta väitis, et see rahvas ei kuuletu kuninga seadustele ning on riigile ohuks. Seejärel tegi ta ettepaneku, et annetab kuninga varakambrisse hiigelsuure summa, mis katab kõigi Pärsia impeeriumis elavate juutide hukkamisega seotud kulutused.c Ahasveros andis Haamanile omaenda pitsatsõrmuse, et Haaman saaks pitseriga kinnitada ükskõik millise määruse, mida ta tahab välja anda (Ester 3:5–10).

Peagi kiirustasid ratsakäskjalad hiigelsuure impeeriumi igasse nurka, et kuulutada juudi rahvale surmaotsust. Kujuta ette, kuidas võis see teadaanne mõjuda kaugel Jeruusalemmas elavatele juutidele, kes olid naasnud Babüloni vangipõlvest ja püüdsid üles ehitada linna, millel ikka veel puudusid kaitsemüürid. Nähtavasti mõtles Mordokai seda hirmsat teadet kuuldes nii Jeruusalemmas elavatele juutidele kui ka oma sõpradele ja sugulastele Suusas. Meeleheites käristas Mordokai oma riided lõhki, pani selga kotiriide, raputas tuhka pähe ning hakkas keset linna valjult halama. Haaman aga, keda ei liigutanud põrmugi, millist ahastust Suusa linna juudid ja nende sõbrad tema käsu pärast tundsid, istus koos kuningaga jooma (Ester 3:12–4:1).

Mordokai teadis, et ta ei saa lihtsalt käed rüpes istuma jääda. Ent mida oli tal teha? Ester kuulis tema ahastusest ning saatis talle uued riided, mida selga panna. Mordokai kurbus oli aga lohutamatu. Võib-olla oli Mordokai juba pikemat aega mõelnud, miks Jehoova lasi Estri tema juurest ära viia ja tal paganliku kuninga naiseks saada. Nüüd võis ta selle põhjust taipama hakata. Mordokai läkitas Estrile sõna, paludes tal juutide eest kosta ja kuningalt oma rahvale abi otsida (Ester 4:4–8).

Seda sõnumit kuuldes võis Estri süda värisema lüüa. Nii suurt usuproovi polnud tema elus varem olnud. Ester kartis ning ütles seda ka Mordokaile. Ta tuletas oma nõole meelde kuninga seadust, mille kohaselt igaüks, kes ilma kutsumata kuninga ette läheb, peab surema. Käsust üleastuja jäeti ellu üksnes juhul, kui kuningas tema poole oma kullast valitsuskepi sirutas. Estril võis olla põhjust kuninga suuremeelsuses kahelda, eriti kui ta mõtles sellele, mis sai Vastist, kui see kuninga käsule ei kuuletunud. Ester andis Mordokaile teada, et kuningas pole kutsunud teda enda juurde juba 30 päeva. Niisiis oli tal küllaldaselt põhjust karta, et ta on kaotanud kapriisse kuninga soosingu (Ester 4:9–11).d

Mordokai püüdis Estri usku kinnitada. Ta ütles, et kui Ester midagi ette ei võta, tuleb juutidele pääste mujalt, ning et ka Ester ise ei pääse, kui tagakiusamine jõudu kogub. Mordokai sõnadest ilmnes tema tugev usk Jehoovasse, Jumalasse, kes ei lase iialgi oma rahvast hävitada ja kelle tõotused ei jää kunagi täitumata (Joosua 23:14). Mordokai ütles Estrile: „Kes teab, kas sa mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku seisusesse?” (Ester 4:12–14). Mordokai usaldas oma Jumalat Jehoovat täielikult. Kas seda võib öelda ka meie kohta? (Õpetussõnad 3:5, 6.)

Usk, mis oli tugevam kui surmahirm

Ester pidi otsustama, mida ta teeb. Ta otsustas kuninga ette minna ning palus, et Mordokai ja teised juudid koos temaga kolm päeva paastuksid. Tema viimased sõnad Mordokaile peegeldavad suurt usku ja julgust. Ester lausus: „Kui ma hukkun, siis hukkun!” (Ester 4:15–17). Kindlasti palvetas Ester nende kolme päeva jooksul pinevamalt kui eales varem. Lõpuks saabus otsustav aeg. Ester pani selga oma parimad kuninglikud rõivad, et kuningale igati meeldida. Ja siis ta läks.

Nagu artikli alguses öeldud, suundus Ester kuningakoja siseõue poole. Võime ette kujutada, millised ärevad mõtted ta peas keerlesid ja kui tuliselt ta palvetas. Ta sisenes õue, kus Ahasveros oma troonil istus. Ehk püüdis Ester lugeda midagi välja kuninga näost, mida raamisid hoolitsetud lokid ja kandiline habe. Kui Estril tuli oodata, võis see aeg tunduda terve igavikuna. Ent ooteaeg lõppes – abikaasa märkas teda. Ahasveros oli kahtlemata üllatunud, kuid ta polnud pahane. Ta sirutas Estri poole oma kullast valitsuskepi (Ester 5:1, 2).

Ester oli pääsenud kuninga audientsile. Ta oli asunud oma Jumala ja rahva poolele. See oli usutegu, millega ta jättis eeskuju kõigile jumalateenreile. Kuninga jutule pääsemine oli aga kõigest algus. Kuidas veenda valitsejat, et tema soosik ja parem käsi Haaman on nurjatu salasepitseja? Mida teha, et oma rahvast päästa? Sellest tuleb juttu sarja järgmises artiklis.

[Allmärkused]

[Pilt lk 19]

Mordokail oli põhjust oma kasutütre üle uhkust tunda

[Pilt lk 20]

Ester teadis, et alandlikkus ja tarkus on palju olulisemad kui väline ilu

[Pilt lk 22, 23]

Ester riskis oma eluga, et kaitsta Jumala rahvast