Laul 32:1—5

Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suve kuumuses!” Süütunde mahasurumine kurnas Taavetit ja ängistus kahandas ta elujõudu, nii nagu puu kaotab eluandva vedeliku põua ajal või suve kuumuses. Ilmselt kannatas ta nii vaimse kui ka füüsilise haiguse all ja kaotas rõõmu, sest ta ei tunnistanud seda üles. Ainult Jumalale ülestunnistamine võis tuua andeksanni ja kergenduse. Taavet ütleski: „Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud! . . . Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: ’Ma tunnistan Jehoovale oma üleastumised!’ Siis andsid sina mu süüteo andeks!”