Praktiline raamat tänapäeva maailmas

Nõuanderaamatud on nüüdismaailmas väga populaarsed. Kuid nad kalduvad iganema ja peagi tuleb nad ümber teha või välja vahetada. Kuidas on lugu Piibliga? Selle raamatu kirjutamine lõpetati peaaegu 2000 aastat tagasi, kuid tema esialgset sõnumit ei ole kunagi parandatud ega ajakohastatud. Kas tõesti võib sellisest raamatust leida nõuandeid, mis oleksid praktilised ka meie ajal?

MÕNED ütlevad, et see on võimatu. ”Mitte keegi ei soovitaks ju praegusel ajal kasutada keemiatunnis 1924. aastal välja antud keemiaõpikut,” kirjutas dr. Eli S. Chesen, kui ta selgitas, miks ta arvab, et Piibel on iganenud.¹ Pealtnäha tundub see põhjendus paika pidavat. On ju inimkond pärast Piibli kirjapanekut vaimse tervise ja inimkäitumise kohta palju teada saanud. Kuidas võiks siis taoline iidne raamat tänapäeval ajakohane olla?

Aegumatud põhimõtted

On küll õige, et ajad on muutunud, kuid inimese põhivajadused on jäänud samaks. Kogu ajaloo jooksul on inimesed vajanud armastust ja hellust. Nad on tahtnud õnnelikud olla ja sisukat elu elada. Nad on vajanud nõuandeid selle kohta, kuidas tulla toime majandusliku kitsikusega, kuidas oma abielu õnnestumisele kaasa aidata ning kuidas oma lapsi moraalseid ja eetilisi väärtusi hindama õpetada. Piibel annab nõu, kuidas neid põhivajadusi rahuldada (Koguja 3:12, 13; Roomlastele 12:10; Koloslastele 3:18—21; 1. Timoteosele 6:6—10).

Piibli nõuannetest on näha, et selle raamatu autor tunneb hästi inimloomust. Vaatleme mõningaid näiteid selle konkreetsetest aegumatutest põhimõtetest, mis on praktilised ka tänapäeval.

Praktilised nõuanded abielu kohta

Ajakiri ”UN Chronicle” ütleb, et perekond ”on inimühiskonna vanim ja peamine üksus ning äärmiselt oluline lüli põlvkondade vahel”. Kuid see ”oluline lüli” on lagunemas ärevusttekitava tempoga. ”Chronicle” märgib, et ”tänapäeva maailmas on paljud perekonnad kohutavates raskustes, mis ohustavad nende teovõimet ja tegelikult koguni püsimajäämist”.² Millist nõu annab Piibel selleks, et aidata perekonnal püsima jääda?

Kõigepealt on Piiblil palju öelda selle kohta, kuidas mees ja naine peaksid teineteist kohtlema. Näiteks ütleb see abielumeeste kohta: ”Nõnda peavad mehedki omi naisi armastama nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Sest ükski ei ole iialgi vihanud iseenese liha, vaid igaüks toidab ja hoiab seda” (Efeslastele 5:28, 29, meie kursiiv). Naisele antakse nõu, et tal ”olgu oma mehe vastu sügav lugupidamine” (Efeslastele 5:33, UM).

Mõtle, mis kaasneb nende Piibli nõuannete rakendamisega. Mees, kes armastab oma naist ”nagu iseenese ihu”, ei ole tema vastu pahatahtlik ega toores. Ta ei löö teda füüsiliselt ega ahista teda ka sõnadega või emotsionaalselt. Vastupidi, ta osutab naisele samasugust austust ja tähelepanu nagu iseendalegi (1. Peetruse 3:7). See aitab abielunaisel tunda end armastatuna ja turvaliselt. Mees annab sellega oma lastele head eeskuju, kuidas tuleb naisi kohelda. Teisest küljest aga naine, kellel on oma mehe vastu ”sügav lugupidamine”, ei alanda tema väärikust pideva kritiseerimise või halvustamisega. Kuna ta peab mehest lugu, tunneb mees, et teda usaldatakse, tunnustatakse ja hinnatakse.

Kas need nõuanded on praeguses maailmas praktilised? On huvitav, et ka tänapäeva kutselised pereuurijad on sarnastele järeldustele jõudnud. Ühe perenõustamisprogrammi juhataja märkis: ”Tugevaimad pered, keda ma tean, on need, kus ema ja isa vahel valitsevad lähedased südamlikud suhted. [—] Näib, et kui need esmased suhted on kindlad, tekitab see ka lastes turvatunde.”³

Aastatepikkused kogemused näitavad, et Piibli nõuanded abielu kohta on palju usaldusväärsemad kui loendamatute heatahtlike perenõustajate soovitused. Polnud see ju sugugi ammu, kui suur hulk asjatundjaid propageeris lahutust kui kiiret ja kerget väljapääsu ebameeldivast abielust. Praegusel ajal aga ergutavad paljud neist abieluinimesi kooselu jätkama, kui see on vähegi võimalik. Kuid see muutus on aset leidnud alles pärast seda, kui jõuti palju kahju korda saata.

Täiesti vastupidiselt annab Piibel abieluküsimustes usaldusväärset ja tasakaalukat nõu. Ta möönab, et mõningates äärmuslikes tingimustes on abielulahutus lubatav (Matteuse 19:9). Samal ajal mõistab ta hukka kergekäelise lahutuse (Malakia 2:14—16). Piibel mõistab hukka ka truudusetuse abikaasa vastu (Heebrealastele 13:4). Ta ütleb, et abieluga on seotud kohusetunne: ”Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!” (1. Moosese 2:24, meie kursiiv; Matteuse 19:5, 6).a

Piibli nõuanded abielu kohta on tänapäeval täpselt sama ajakohased kui ajal, mil Piibel kirjutati. Kui abielumees ja -naine kohtlevad teineteist armastuse ja lugupidamisega ning suhtuvad abielusse kui erilisse suhtesse, siis on palju tõenäolisem, et abielu — ja koos sellega ka perekond — jääb püsima.

Praktilised nõuanded lapsevanematele

Mitme aastakümne eest mõtlesid paljud vanemad, vaimustatuna ”uuenduslikest ideedest” laste kasvatamisel, et ”keelamine on keelatud”.⁸ Nad kartsid, et lastele piiride seadmine traumeerib ja tekitab frustratsiooni. Heade kavatsustega nõuandjad rõhutasid tungivalt, et vanemad piirduksid oma laste kasvatamisel ainult kõige leebema korralekutsumisega. Kuid paljud neist ekspertidest hakkavad nüüd muutma oma arvamust distsiplineerimise rollist, ja murelikud vanemad otsivad asja kohta mingisugust selgust.

Aga Piibel on kogu selle aja jooksul laste kasvatamise kohta selget ja mõistlikku nõu andnud. Peaaegu 2000 aastat tagasi öeldi seal: ”Isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses [”distsipliinis”, UM] ja Issanda manitsuses” (Efeslastele 6:4). Sõnaga ”distsipliin” tõlgitud kreeka nimisõna tähendab ’üleskasvatamist, õpetamist, juhendamist’.⁹ Piibel ütleb, et sel viisil distsiplineerimine ehk õpetamine annab tunnistust vanemlikust armastusest (Õpetussõnad 13:24). Lapsed tulevad elus hästi toime, kui neile antakse moraaliküsimustes selged juhendid ja neid õpetatakse õiget valest eristama. Distsiplineerimine näitab lastele, et vanemad hoolivad neist ja sellest, millisteks inimesteks nad saavad.

Kuid lapsevanemad ei tohi oma autoriteeti — ”distsipliini keppi” — mitte kunagi kuritarvitada (Õpetussõnad 22:15, UM; 29:15).b Piibel hoiatab vanemaid: ”Ärge oma lapsi liigselt noomige, kuna sellega te võtate neilt kogu julguse ära” (Koloslastele 3:21, Phillips). Ta kinnitab ka seda, et füüsiline karistus pole tavaliselt kõige tõhusam õpetamismeetod. Õpetussõnad 17:10 ütleb: ”Sõitlus mõjub arusaajale rohkem kui sada hoopi albile!” Lisaks sellele soovitab Piibel ennetavat distsiplineerimist. 5. Moosese 11:19 innustab vanemaid, et nad võimalust mööda oma lastesse muu tegevuse kõrvalt moraaliväärtusi sisendaksid. (Vaata ka 5. Moosese 6:6, 7.)

Piibli aegumatud soovitused lapsevanematele on selged. Lapsed vajavad järjekindlat ja armastusega distsiplineerimist. Tegelikud kogemused näitavad, et see soovitus on tõesti praktiline.c

Inimesi eraldavad barjäärid ületatakse

Praegu eraldavad inimesi rassilised, rahvuslikud ja etnilised barjäärid. Nende kunstlike takistuste tõttu on üle kogu maailma peetavates sõdades julmalt tapetud süütuid inimesi. Kui ajaloo põhjal midagi järeldada saab, siis on tõesti vähe lootust, et eri rassidest ning rahvustest mehed ja naised võiksid kunagi hakata üksteist võrdväärseks pidama ja vastavalt ka kohtlema. Üks Aafrika riigimees ütleb, et ”lahendus seisneb meie südames”.¹¹ Inimsüdant aga pole kerge muuta. Kuid pane siiski tähele, kuidas Piibli sõnum puudutab inimeste südant ja edendab nendevahelist võrdsustunnet.

Piibli õpetus sellest, et Jumal ”on ühest ainsast teinud kogu inimkonna”, välistab vähimagi ettekujutuse rassilisest ebavõrdsusest (Apostlite teod 17:26). See näitab, et tegelikult on olemas ainult üks rass — inimrass. Lisaks sellele ergutab Piibel meid, et ’võtaksime enestele eeskujuks Jumala’, kes ”ei ole erapoolik, vaid [kellele] on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes Teda kardab ja teeb õigust” (Efeslastele 5:1; Apostlite teod 10:34, 35, UT). See teadmine mõjub ühendavalt neile, kes suhtuvad Piiblisse tõsiselt ja püüavad tõesti selle õpetuste järgi elada. See mõju ulatub kõige sügavamale, inimese südamesse, ja lammutab barjäärid, mis inimesed on ise enda eraldamiseks seadnud. Pane tähele ühte näidet.

Kui Hitler Euroopas sõda pidas, oli olemas grupp kristlasi — Jehoova tunnistajad —, kes kindlameelselt keeldusid koos temaga süütuid inimesi tapmast. Nad ”ei tõsta mõõka” oma ligimese vastu. Nad võtsid sellise seisukoha sellepärast, et soovisid Jumalale meelepärased olla (Jesaja 2:3, 4; Miika 4:3, 5). Nad tõepoolest uskusid seda, mida Piibel õpetab: et ükski rahvus ega rass pole teisest parem (Galaatlastele 3:28). Selle rahumeelse seisukoha pärast olid Jehoova tunnistajad esimeste hulgas, kes koonduslaagritesse saadeti (Roomlastele 12:18).

Kuid sellist seisukohta ei võtnud mitte kõik, kes väitsid, et nad järgivad Piiblit. Varsti pärast II maailmasõda kirjutas saksa protestandi vaimulik Martin Niemöller: ”Kes iganes tahab süüdistada [sõdades] Jumalat, see ei tunne või ei taha tunda Jumala Sõna. [—] Kristlikud kirikud on kõigil aegadel asunud korduvalt õnnistama sõdasid, sõjavägesid ja relvi ning .. nad on täiesti ebakristlikult palvetanud selle eest, et nende vaenlased sõjas häviksid. See kõik on meie ja meie isade süü, kuid mitte mingil juhul pole see Jumala süü. Ja meie, tänapäeva kristlased, seisame häbistatult ühe niinimetatud sekti, tõsiste piibliuurijate [Jehoova tunnistajate] ees, kes sadade ja tuhandete kaupa läksid koonduslaagritesse ning [isegi] surma, kuna nad polnud nõus sõjaväes teenima ja keeldusid inimesi tulistamast.”¹²

Tänase päevani on Jehoova tunnistajad tuntud oma vennaskonna poolest, mis ühendab araablasi ja juute, horvaate ja serblasi, hutusid ja tutsisid. Kuid Jehoova tunnistajad möönavad meeleldi, et taoline ühtsus ei tulene sugugi mitte sellest, nagu oleksid nad teistest paremad, vaid sellest, et neid ajendab tegutsema Piibli sõnumi vägi (1. Tessalooniklastele 2:13).

Praktilisi nõuandeid, mis tulevad kasuks vaimsele tervisele

Sageli mõjutab inimese kehalist tervist see, millises seisundis on tema vaimne ja emotsionaalne tervis. Näiteks on teaduslike uuringutega kindlaks tehtud, kui kahjulikult mõjub viha. ”Enamik olemasolevaid tõendeid osutab sellele, et kergesti vihastuvatel inimestel on teistest suurem risk haigestuda südame- ja veresoontehaigustesse (muidugi ka muudesse haigustesse), mille põhjused võivad olla mitmesugused, näiteks ühiskondliku soosingu vähenemine, bioloogilise reaktiivsuse suurenemine vihastumise ajal ja sagedasem riskantne terviskäitumine,” ütlevad Duke’i ülikooli meditsiinikeskuse käitumisuuringute juhataja dr. Redford Williams ja tema naine Virginia Williams oma raamatus ”Viha tapab” (”Anger Kills”).¹³

Tuhandeid aastaid enne seesuguseid teaduslikke uuringuid tõi Piibel lihtsas, kuid selges keeles välja seose meie emotsionaalse seisundi ja kehalise tervise vahel: ”Südamerahu on ihule eluks, aga kadedus on otsekui mädanik luudes!” (Õpetussõnad 14:30; 17:22). Piibel andis tarka nõu: ”Hoidu meelepahast ja hülga viha” ning ”Ära lase oma meelt kergesti saada pahaseks [või ”vihaseks”, Kuningas Jamesi Piibel]” (Laul 37:8; Koguja 7:9).

Piiblis on mõistlikke nõuandeid ka selle kohta, kuidas oma viha talitseda. Näiteks ütleb Õpetussõnad 19:11: ”Arukus teeb inimese pikameelseks [”vaigistab ta viha”, UM] ja temale on auks üleastumine andeks anda!” Heebrea sõna, mille tõlkevaste on siin ”arukus”, tuleneb verbist, mis juhib tähelepanu millegi ”põhjuse teadmisele”.¹⁴ Tark soovitus on: ”Mõtle, enne kui tegutsed.” Kui inimene püüab aru saada sügavamatest põhjustest, miks teised mingil viisil räägivad või tegutsevad, võib see aidata tal sallivam olla ja mitte nii kergesti vihastuda (Õpetussõnad 14:29).

Veel üks praktiline soovitus on kirjas Koloslastele 3:13, kus öeldakse: ’Sallige üksteist ja andke andeks üksteisele.’ Väikesed ärritused on elus paratamatud. Väljend ’sallige üksteist’ viitab sellele, et me kannatame ära selle, kui meile teiste juures miski ei meeldi. ’Andke andeks’ tähendab lakata pahameelt tundmast. Mõnikord on tark mõrud mõtted kõrvale heita, mitte neid meeles mõlgutada, sest viha pidamine ainult raskendab meie koormat. (Vaata kasti ”Praktilisi nõuandeid inimsuhete kohta”.)

Nüüdsel ajal võib paljudest kohtadest soovitusi ja nõuandeid saada. Kuid Piibel on tõeliselt eriline. Selle soovitused pole vaid teooria ja selle nõuannete järgimisest ei tule meile mitte kunagi kahju. Vastupidi, Piibli tarkus on osutunud ’täiesti usaldatavaks’ (Laul 93:5, UT). Lisaks sellele on Piibli soovitused aegumatud. Kuigi selle kirjutamine lõpetati peaaegu 2000 aastat tagasi, on selle sisu ikka veel rakendatav. Ja see on ühtviisi kohane, hoolimata meie nahavärvist või riigist, kus me elame. Piibli sõnumil on ka vägi — see on vägi, mis muudab inimesed paremaks (Heebrealastele 4:12). Selle raamatu lugemine ja selle põhimõtete rakendamine võib seega parandada sinu elu kvaliteeti.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 24]

Piibel annab perekonnaelu kohta selget ja mõistlikku nõu

[Kast lk 23]

Tugevatele peredele iseloomulikke jooni

Aastaid tagasi korraldas üks pedagoog ja perekonnaspetsialist ulatusliku uuringu, mille käigus paluti rohkem kui 500-l perekondadega töötaval asjatundjal selgitada, mida iseäralikku on nad märganud tugevate perekondade juures. On huvitav, et kõige sagedamini nimetatud eripärade hulgas olid asjad, mida Piibel soovitas juba kaua aega tagasi.

Nimekirjas esimesel kohal olid head suhtlemisharjumused, kaasa arvatud tõhusad lahkarvamuste lahendamise meetodid. Üldine teguviis, mida täheldati tugevate perekondade juures, on see, et ”mitte keegi ei lähe magama, olles teise peale vihane”, märkis uurimuse autor.⁶ Kuid rohkem kui 1900 aastat tagasi andis Piibel nõu: ”Vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle” (Efeslastele 4:26). Piibliaegadel arvestati päeva päikeseloojangust päikeseloojanguni. Niisiis, juba kaua aega enne seda, kui praegusaegsed eksperdid perekonnaelu uurima hakkasid, andis Piibel tarka nõu: lahendage erimeelsused kiiresti, enne kui möödub päev ja algab järgmine.

Tugevad perekonnad ”ei võta plahvatusohtlikke teemasid üles vahetult enne väljaminekut või magamaheitmist”, märkas autor. ”Ikka ja jälle kuulsin ma väljendit ”õigel ajal”.”⁷ Need pered kordasid teadmatult Piibli õpetussõna, mis pandi kirja rohkem kui 2700 aastat tagasi: ”Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail!” (Õpetussõnad 15:23; 25:11, meie kursiiv). See võrdlus võib viidata nikerdatud hõbevaagnaile asetatud õunakujulistele kullast kaunistustele, mis olid piibliaegadel hinnalised ja kaunid esemed. See viib mõtte sellele, kui kenad ja väärtuslikud on sõnad, mida lausutakse sobival ajal. Pingelises olukorras on õigel ajal öeldud õiged sõnad hindamatu väärtusega (Õpetussõnad 10:19).

[Kast lk 26]

Praktilisi nõuandeid inimsuhete kohta

”Värisege [”ärrituge”, UM], [kuid] ärge tehke pattu! Voodis olles mõelge oma südames ja vaikige!” (Laul 4:5.) Enamiku väiksemate eksimuste puhul on ehk tark oma sõnu talitseda, vältides sellega emotsionaalset kokkupõrget.

”Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks!” (Õpetussõnad 12:18.) Mõtle, enne kui midagi ütled. Mõtlematud sõnad võivad teistele haiget teha ja sõprussuhted hävitada.

”Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha!” (Õpetussõnad 15:1.) Et rahulikult vastata, on vaja enesevalitsust, kuid seesugune teguviis leevendab sageli probleeme ja edendab rahulikke suhteid.

”Kes alustab tüli, päästab otsekui vee valla: seepärast jäta järele, enne kui puhkeb riid!” (Õpetussõnad 17:14.) On tark lahkuda pingelisest õhkkonnast enne, kui sa oma enesevalitsemise kaotad.

”Ära lase oma meelt kergesti saada pahaseks, sest pahameel asub alpide põues!” (Koguja 7:9.) Tegudele eelnevad sageli tunded. Inimene, kes kiiresti solvub, on rumal, sest ta võib seetõttu mõtlematult rääkima ja tegutsema hakata.

[Pilt lk 25]

Jehoova tunnistajad olid esimeste hulgas, kes koonduslaagritesse saadeti