Jehoova ei põlga murtud südant
„Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” — LAUL 51:19.
1. Kuidas suhtub Jehoova oma kummardajatesse, kes patustavad tõsiselt, kuid kahetsevad?
JEHOOVA võib ’takistada endale lähenemist pilvega, [nii et] palve ei pääse läbi’. (Nutulaulud 3:44, NW) Kuid ta tahab, et tema rahvas saaks temale läheneda. Isegi kui üks tema kummardajatest peaks tõsiselt eksima, kuid kahetseb, peab meie taevane Isa meeles head, mida see inimene on teinud. Seega võis apostel Paulus kaaskristlastele öelda: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele.” — Heebrealastele 6:10.
2, 3. Mida peaksid kristlikud kogudusevanemad eksinud kaasusklikega tegeldes arvesse võtma?
2 Ka kristlikud kogudusevanemad peaksid võtma arvesse neid aastaid, mil kaasusklikud on ustavalt Jumalat teeninud. See hõlmab püha teenistust, mida on sooritanud kahetsevad inimesed, kes on teinud mingi valesammu või isegi tõsiselt patustanud. Kristlikud karjased otsivad kõigi Jumala karjas olevate inimeste vaimset heaolu. — Galaatlastele 6:1, 2.
3 Kahetsev eksija vajab Jehoova halastust. Kuid siiski on vaja midagi enamat. Selle teevad selgeks Taaveti sõnad Laul 51:12—21.
Vaja on puhast südant
4. Miks palus Taavet endale puhast südant ja uut vaimu?
4 Kui pühendunud kristlane on patu tõttu halvas vaimses seisukorras, siis mida võib ta peale Jehoova halastuse ja andeksanni veel vajada? Taavet anus: „Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!” (Laul 51:12) Ilmselt palus Taavet seda sellepärast, et ta mõistis, et kalduvus rängale patustamisele on tal ikka veel südames. Me ei ole ehk sattunud sellist liiki pattudesse, mille püünisesse Taavet seoses Batseba ja Uurijaga langes, kuid me vajame Jehoova abi, et mitte järele anda kiusatustele ükskõik millises tõsiselt patuses teguviisis osalemiseks. Pealegi on meil ehk Jumala abi isiklikult tarvis, et eemaldada meie südamest sellised patused omadused nagu ahnus ja viha, mis on vargusele ja mõrvale lähedased kuriteod. — Koloslastele 3:5, 6; 1. Johannese 3:15.
5. a) Mida see tähendab, et meil on puhas süda? b) Mida Taavet ihkas, kui ta palus endale uut vaimu?
5 Jehoova nõuab, et tema sulastel oleks „puhas süda”, see tähendab, motiivide või kavatsuste puhtus. Mõistes, et ta polnud sellist puhtust ilmutanud, palus Taavet, et Jumal puhastaks ta südame ning viiks selle oma mõõdupuudega kooskõlla. Laulik soovis ka uut, õiglast vaimu ehk meele kalduvust. Ta vajas vaimu, mis aitaks tal kiusatustele vastu seista ja kindlalt Jehoova seadustest ja põhimõtetest kinni hoida.
Püha vaim on eluliselt tähtis
6. Miks anus Taavet, et Jehoova temalt püha vaimu ära ei võtaks?
6 Kui oleme oma vigade või eksimuse pärast meeleheitel, võib meile ehk tunduda, et peagi heidab Jumal meid kõrvale ja võtab meilt oma püha vaimu ehk tegeva jõu ära. Taavet tundis nii, sest ta anus Jehoovat: „Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!” (Laul 51:13) Kahetsevale ja alandlikule Taavetile tundus, et ta patud olid teinud ta Jehoova teenimiseks kõlbmatuks. Jumala palge eest äraheitmine tähendaks tema soosingu, lohutuse ja õnnistuse kaotamist. Kui Taavet tahtis head vaimset tervist tagasi saada, vajas ta Jehoova püha vaimu. Kui see oli tema kui kuninga peal, võis ta Jehoovale meeldimiseks palvemeelselt Tema juhtimist otsida, patustamist vältida ning targasti valitseda. Olles teadlik oma pattudest püha vaimu Andja vastu, anus Taavet sobivalt, et Jehoova seda temalt ära ei võtaks.
7. Miks peaksime paluma endale püha vaimu ning hoiduma selle kurvastamisest?
7 Kuidas on lugu meiega? Me peaksime paluma endale püha vaimu ning hoiduma selle kurvastamisest sellega, et me ei järgi selle juhtimist. (Luuka 11:13; Efeslastele 4:30) Muidu võiksime vaimu kaotada ning ei suudaks ilmutada Jumala antud armastuse, rõõmu, rahu, pikameelsuse, lahkuse, headuse, usu, tasaduse ja enesevalitsemise vilja. Eriti siis võtaks Jehoova Jumal oma püha vaimu meilt ära, kui me kahetsematult tema vastu patustamist jätkaksime.
Rõõmustus pääste üle
8. Kui me patustame, kuid soovime pääste üle rõõmu tunda, mis peab meil siis olema?
8 Kahetsev patustaja, kelle vaimne tervis on taastunud, võib Jehoova päästekorralduses jälle rõõmu tunda. Selle järele igatsedes palus Taavet Jumalat: „Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind!” (Laul 51:14) Kui imeline oli tunda rõõmu kindla lootuse üle, et Jehoova Jumal toob pääste! (Laul 3:9) Pärast Jumala vastu patustamist taotles Taavet, et ta saaks tagasi rõõmu Tema poolt antava pääste üle. Hilisematel aegadel korraldas Jehoova pääste, mis teostub tema Poja, Jeesus Kristuse lunastusohvri kaudu. Kui me Jumala pühendunud sulastena tõsiselt patustame, kuid soovime oma rõõmu pääste üle tagasi saada, peab meil olema kahetsustväljendav suhtumine, et hoiduda patustamast püha vaimu vastu. — Matteuse 12:31, 32; Heebrealastele 6:4—6.
9. Mida Taavet soovis, kui ta palus, et Jumal toetaks teda „heameelse Vaimuga”?
9 Taavet palus, et Jehoova toetaks teda „heameelse Vaimuga”. Ilmselt ei viita see Jumala heameelsele abivalmidusele ega tema pühale vaimule, vaid Taavetit ajendavale mõistuse kalduvusele. Taavet soovis, et Jumal toetaks teda sellega, et annaks talle vaimu teha hea meelega seda, mis on õige, ning mitte uuesti pattu langeda. Jehoova Jumal toetab pidevalt oma sulaseid ja tõstab üles need, kes on mitmesuguste katsete all küüru vajunud. (Laul 145:14) Kui lohutav on seda tajuda, eriti kui oleme eksinud, kuid tunneme kahetsust ja soovime Jehoovat edaspidi ustavalt teenida!
Mida õpetada üleastujaile?
10, 11. a) Mida võis Taavet iisraellastest üleastujaile õpetada? b) Mida pidi Taavet ise kõigepealt tegema, et ta teisi õpetada võiks?
10 Kui Jumal seda lubaks, sooviks Taavet omakasupüüdmatult teha midagi, mis näitaks üles hindamist Jehoova halastuse vastu ning mis aitaks teisi. Järgmisena kuulutas kahetsev kuningas Jehoovale suunatud palvemeelse mõtteavaldusega: „Ma tahan üleastujaile õpetada sinu teid et patused sinu poole pöörduksid!” (Laul 51:15) Kuidas võis patune Taavet üleastujaile Jumala Seadust õpetada? Mida ta võis neile öelda? Ja mida head see korda võiks saata?
11 Kui Taavet näitas iisraellastest üleastujaile Jehoova teid lootuses neid kurjalt teelt ära pöörata, sai ta osutada sellele, kui halb on patt, mida tähendab kahetsemine ja kuidas Jumalalt halastust saada. Kuna Taavet oli tundnud hingepiina, mis tulenes Jehoova hukkamõistust ja süüga koormatud südametunnistusest, võis ta kahtlemata olla kahetsevatele, murtud südamega patustajatele kaastundlikuks õpetajaks. Muidugi võis ta oma eeskuju teiste õpetamiseks kasutada alles pärast seda, kui ta ise oli Jehoova mõõdupuud omaks võtnud ning temalt andeksanni saanud, sest neil, kes keelduvad Jumala nõudmistele allumast, ei ole õigust ’jutustada Jumala sätteid’. — Laul 50:16, 17, UT.
12. Kuidas sai Taavet kasu teadmisest, et Jumal oli ta veresüüst vabastanud?
12 Oma kavatsusi teiste sõnadega korrates ütles Taavet: „Kisu mind välja veresüüst, oh Jumal, mu pääste Jumal! Siis mu keel laulab rõõmsasti sinu õiglusest!” (Laul 51:16) Veresüü tõi kaasa surmamõistmise. (1. Moosese 9:5, 6) Nii annaks teadmine, et tema pääste Jumal on vabastanud ta Uurijaga seotud veresüüst, Taavetile südame- ja meelerahu. Siis saaks ta keel rõõmsalt Jumala, mitte enda õiglusest laulda. (Koguja 7:20; Roomlastele 3:10) Taavet ei saanud oma ebamoraalsust olematuks teha või Uurijat hauast tagasi tuua, nagu ka tänapäeval ei saa inimene taastada tema poolt võrgutatud inimese puhtust või äratada üles kedagi, kelle ta on tapnud. Kas ei peaks me sellele kiusatuses olles mõtlema? Ja kuidas küll peaksime hindama Jehoova halastust, mida ta meile õigluses on osutanud! Tegelikult peaks hindamine ajendama meid juhatama teisi selle õigluse ja andeksanni Algallika juurde.
13. Ainult mil tingimusel võidakse patustaja huuled Jehoova kiitmiseks õigesti avada?
13 Ükski patustaja ei saa oma huuli Jehoova kiitmiseks õigesti avada, kui Jumal neid halastavalt tema tõdede rääkimiseks niiöelda ei ava. Seepärast laulis Taavet: „Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks sinu kiidetavust!” (Laul 51:17) Kuna Taaveti südametunnistus tundis Jumala andeksanni tõttu kergendust, ajendas see teda üleastujaile Jehoova teid õpetama ning ta võis vabalt Teda ülistada. Kõik, kellele on patud andeks antud, nagu Taavetile anti, peaksid hindama ärateenimata lahkust, mida Jehoova neile on osutanud, ja haarama kinni igast võimalusest kuulutada Jumala tõde ning ’kuulutada tema kiidetavust’. — Laul 43:3.
Jumalale meelepärased ohvrid
14. a) Milliseid ohvreid vastavalt Seaduselepingule nõuti? b) Miks oleks vale mõelda, et me võime halva tegemise jätkamist mingite heade asjade tegemisega tasa teha?
14 Taavetil oli sügav mõistmine, mille tõttu ta ütles: „Sest tapaohvrid ei meeldi sulle [Jehoova], muidu ma annaksin neid; põletusohvrist ei ole sul head meelt!” (Laul 51:18) Seaduseleping nõudis, et Jumalale ohverdataks loomohvreid. Kuid Taaveti abielurikkumis- ja mõrvapatte, mis olid surmaga karistatavad, ei saadud selliste ohvritega lunastada. Muidu oleks ta midagi kokku hoidmata Jehoovale loomohvreid ohverdanud. Ilma südamesttuleva kahetsuseta on ohvrid väärtusetud. Seetõttu oleks väär mõelda, et me saame halva tegemise jätkamist mingite heade asjade tegemisega tasa teha.
15. Milline on pühendunud, murtud vaimuga inimese suhtumine?
15 Taavet lisas: „Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Laul 51:19) Kahetseva patustaja puhul Jumalale „meelepärased ohvrid on murtud vaim”. Sellisel isikul ei ole sõjakat suhtumist. Pühendunud, murtud vaimuga inimese süda on patu üle sügavalt kurb ja alandatud, kuna ta tajub Jumala hukkamõistu ning on valmis tegema ükskõik mida, et Jumala soosingut tagasi saada. Me ei saa ohverdada Jumalale midagi väärtuslikku, enne kui me oma patte ei kahetse ja oma südant ainulaadses andumises temale ei anna. — Nahum 1:2, NW.
16. Kuidas vaatab Jumal inimesele, kellel on oma patu pärast murtud süda?
16 Jumal ei lükka tagasi selliseid ohvreid nagu murtud ja purukslöödud süda. Seetõttu ärgem andkem meeleheitele järele, vaatamata ükskõik millisele raskusele, mida me tema rahvana kohtame. Kui oleme eluteel kuidagi selliselt komistanud, et meie süda Jumala halastuse järele hüüab, ei ole kõik sellega kadunud. Isegi kui oleme tõsiselt patustanud, kuid kahetseme, ei lükka Jehoova meie murtud südant põlastusega tagasi. Ta annab meile Kristuse lunastusohvri alusel andeks ja võtab meid tagasi oma soosingusse. (Jesaja 57:15; Heebrealastele 4:16; 1. Johannese 2:1) Kuid nagu Taavetki, peaksime palvetama selle eest, et Jumala soosingusse tagasi saada, ning mitte selle eest, et vajalikust noomimisest või parandamisest pääseda. Jumal andis Taavetile andeks, kuid ka karistas teda. — 2. Saamueli 12:11—14.
Mure puhta kummardamise pärast
17. Mida peaksid patustajad peale Jumalalt andeksanni anumise veel tegema?
17 Kui oleme toime pannud mõne raske patu, rusub see kahtlemata raskelt meie meelt ja kahetsev süda ajendab meid anuma Jumalalt andeksandi. Sellele vaatamata palvetagem ka teiste eest. Kuigi Taavet ootas igatsusega, et ta kord Jumalat jälle Temale meelepäraselt kummardada saaks, ei unustanud ta teisi oma laulus omakasupüüdlikult ära. Selles on ka selline anuv palve Jehoovale: „Tee head Siionile oma head meelt mööda, ehita Jeruusalemma müürid!” — Laul 51:20.
18. Miks palus kahetsev Taavet Siioni eest?
18 Jah, Taavet ootas igatsusega, et ta Jumala soosingusse tagasi saaks. Kuid alandlik laulik palus ka seda, et ’Jumal oma head meelt mööda teeks head Siionile’, Iisraeli pealinnale Jeruusalemmale, kuhu Taavet oli lootnud Jumala templi ehitada. Taaveti rasked patud olid ähvardanud tervet rahvast, sest kuninga eksimuse pärast oleks võinud kannatada kogu rahvas. (Võrdle 2. Saamueli 24. peatükiga.) Tegelikult nõrgestasid ta patud „Jeruusalemma müüre”, nii et need pidi nüüd uuesti ehitatama.
19. Kui oleme patustanud, kuid meile on andeks antud, mille eest oleks meil sobiv paluda?
19 Kui oleme tõsiselt patustanud, kuid saanud Jumalalt andeks, oleks sobiv paluda, et ta kuidagi parandaks ära vähimagi kahju, mida meie käitumine on toonud. Võib-olla tõime teotust tema pühale nimele, nõrgestasime ehk kogudust ning tõime ehk kurbust oma perekonnale. Meie armastav taevane Isa võib kõrvaldada kogu teotuse, mis tema nimele on toodud, võib oma püha vaimu abil koguduse üles ehitada ning võib lohutada südameid meie armastatud omastel, kes teda armastavad ja teenivad. Muidugi peaksime Jehoova nime pühitsemisest ja tema rahva heaolust alati huvitatud olema, olgu patt asjaga seotud või mitte. — Matteuse 6:9.
20. Mil tingimusel oleks Jehooval Iisraeli ohvrite üle hea meel?
20 Kui Jehoova Siioni müürid uuesti ehitab, mis siis veel juhtub? Taavet laulis: „Siis hakkavad sulle [Jehoova] meeldima õiguse ohvrid, põletusohvrid ja koguohvrid, siis tuuakse härjavärsse su altarile!” (Laul 51:21) Taavet soovis tõsimeelselt, et tema ja rahvas võiksid olla Jehoova soosingus, nii et nad saaksid Teda meelepäraselt teenida. Siis oleks Jumalal nende põletusohvrite ja koguohvrite üle hea meel. Seda sellepärast, et need on õigluse ohvrid, mida ohverdavad pühendunud, siirad ja kahetsevad inimesed, kellel on Jumala soosing. Nad ohverdaksid tänulikkusest Jehoova halastuse vastu tema altaril härgi — kõige paremaid ja kallimaid ohvreid. Tänapäeval austame Jehoovat sellega, et toome talle parima sellest, mis meil on. Ja meie ohvrite hulka kuulub „huulte vili”, kiitusohvrid Jehoovale, meie halastavale Jumalale. — Hoosea 14:3; Heebrealastele 13:15.
Jehoova kuuleb meie hüüdeid
21, 22. Milliseid meile kasulikke õppetunde leidub Laulus 51?
21 Taaveti südamesttulev palve, mis on kirja pandud Laulus 51, näitab meile, et me peaksime oma patule tõeliselt kahetseva vaimuga reageerima. Selles laulus on ka rõhutatud õppetunde, millest meie kasu saada võime. Näiteks kui me patustame, kuid kahetseme, võime loota Jumala halastusele. Kuid olgem eelkõige mures vähimagi teotuse pärast, mida me Jehoova nimele tuua võisime. (Salmid 3—6) Me võime nagu Taavetki pöörduda oma taevase Isa poole, et ta meile päritud patususe alusel halastaks. (Salm 7) Me peaksime rääkima tõtt ning meil on tarvis otsida Jumalalt tulevat tarkust. (Salm 8) Kui oleme patustanud, peaksime anuma Jehoovalt puhastamist, puhast südant ja kindlat vaimu. — Salmid 9—12.
22 Laulust 51 võime näha ka seda, et me ei tohiks kunagi lubada seda, et me muutume patus paadunuks. Kui me seda teeksime, võtaks Jehoova meilt oma püha vaimu ehk tegeva jõu ära. Aga kui Jumala vaim on meie peal, võime edukalt teistele tema teid õpetada. (Salmid 13—15) Kui me eksime, kuid kahetseme, lubab Jehoova meil tema kiitmist jätkata, sest ta ei põlga kunagi murtud ja purukslöödud südant. (Salmid 16—19) See laul näitab veel seda, et meie palved ei peaks ainult iseendile keskenduma. Selle asemel peaksime paluma õnnistust ja vaimset heaolu kõigile, kes Jehoova puhtas kummardamises osalevad. — Salmid 20, 21.
23. Miks peaks Laul 51 ajendama meid olema julged ja optimistlikud?
23 See Taaveti liigutav laul peaks ajendama meid olema julged ja optimistlikud. See aitab meil mõista, et me ei pea mõtlema, et kõik on kadunud, isegi kui me pattu komistame. Miks ei ole? Sest kui me kahetseme, võib Jehoova halastus meid meeleheitest päästa. Kui tunneme kahetsust ning end täielikult oma armastavale taevasele Isale pühendame, kuuleb ta meie hüüdeid halastuse järele. Ja kui lohutav on teada, et Jehoova ei põlga murtud südant!
Kuidas sa vastaksid?
◻ Miks on kristlastel vaja puhast südant ja Jumala püha vaimu?
◻ Mida võib kahetsev inimene üleastujaile Jehoova seaduse kohta õpetada?
◻ Kuidas suhtub Jehoova murtud ja purukslöödud südamesse?
◻ Milliseid õppetunde leidub Laulus 51?
[Pilt lk 15]
Kas sa palud endale püha vaimu ning hoidud selle kurvastamisest?
[Pilt lk 17]
Osuta hindamist Jehoova ärateenimata lahkuse vastu, kuulutades tema tõde