Heida alati Jehoova peale oma koorem

TÄNAPÄEVAL tunnevad paljud inimesed, et neid rõhub ränk koorem. Majanduslikud raskused, ahastust tekitavad perekonnaprobleemid, tervisehäired, rõhumisest ja türanniast tingitud valu ning kannatused ja veel suur hulk teisi hädasid on justkui veskikivid kaelas. Lisaks väljastpoolt tulevale survele tunnevad mõned end rusutuna ka omaenda puudustest tuleneva väärtusetus- ja nurjumistunde pärast. Paljud tunnevad kiusatust võitluses sootuks alla anda. Kuidas sina võid tulla toime koormaga, mis tundub talumatuna?

Kord tundis Iisraeli kuningas Taavet, et talle osutatav surve on peaaegu talumatu. Vastavalt Laul 55 sõnadele oli ta murest vaenlaste surve ning viha pärast täiesti meeleheitele viidud. Ta tundis suurt südamevalu ja hirmu. Ta suutis kurbusest üksnes oiata (Laul 55:3, 6, 18). Kuid vaatamata kogu oma ahastusele, leidis ta viisi, kuidas sellega toime tulla. Kuidas siis? Ta otsis toetust Jumalalt. Tema nõuanne inimestele, kes tunnevad ehk sedasama, oli selline: „Heida Jehoova peale oma koorem!” (Laul 55:23).

Mida ta mõtles sõnade all „heida Jehoova peale oma koorem”? Kas see tähendab vaid seda, et pöördume palves Jehoova poole ja räägime talle oma murest? Või saame ehk ise teha midagi, mis aitaks olukorda leevendada? Kuid mis teha siis, kui tunneme end liiga väärtusetuna, et Jehoova poole pöörduda? Me võime teada saada, mida Taavet nende sõnadega mõtles, kui vaatame mõningaid kogemusi, mis tal neid sõnu kirja pannes võisid ilmselt elavalt meeles olla.

Toetu oma tegemistes Jehoova jõule

Kas sulle tuleb meelde, missugust hirmu tekitas Koljat Iisraeli võitlejate südames? See hiiglaslik, üle 2,7 meetri pikkune mees kohutas neid (1. Saamueli 17:4—11, 24). Kuid Taavet ei kartnud. Miks? Seepärast, et ta ei üritanud omal jõul Koljatiga võitlema hakata. Sellest hetkest, kui ta võiti Iisraeli tulevaseks kuningaks, oli ta lasknud kõigis oma tegemistes Jumala vaimul end juhtida ja tugevdada (1. Saamueli 16:13). Nõnda ta ütles Koljatile: „Mina tulen su juurde vägede Jehoova, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud! Täna annab Jehoova sind minu kätte” (1. Saamueli 17:45, 46). Taavet oli osav linguviskaja, kuid kindlasti juhtis just Jehoova püha vaim Koljati suunas lingutatud kivi ja ka kandis hoolt, et tabamus oleks surmav (1. Saamueli 17:48—51).

Kuna Taavet oli veendunud, et Jumal teda toetab ja tugevdab, tuli ta selle tohutu väljakutsega toime ja väljus sellest võitjana. Tal olid Jumalaga head ja usalduslikud suhted. Kahtlemata olid need suhted tugevnenud, kuna Jehoova oli teda varemgi päästnud (1. Saamueli 17:34—37). Nagu Taavet, võid sinagi säilitada tugevad isiklikud suhted Jehoovaga ning olla täiesti veendunud, et ta suudab ja tahab igas olukorras sind tugevdada ning toetada (Laul 34:8, 9).

Tee probleemi lahendamiseks kõik mis suudad

See ei tähenda siiski seda, et kunagi ei tuleks aegu, mil ei oleks ränka valu, muret või isegi hirmu, nagu Laul 55 seda selgelt näitab. Näiteks mõni aasta pärast seda, kui Taavet oli kartmatult ilmutanud sellist kindlat usaldust Jehoovasse, tundis ta suurt hirmu oma vaenlastega silmitsi seistes. Ta oli kaotanud kuningas Sauli soosingu ja pidi põgenema, et oma elu päästa. Püüa vaid ette kujutada, missugune segadus võis Taaveti tunnetes valitseda ja mis küsimused tal seoses Jehoova eesmärgi teostumisega võisid kerkida. Oli ta ju võitud tulevaseks Iisraeli kuningaks, kuid ometi pidi ta elama kõrbes põgenikuna, keda nagu metslooma taga aeti. Kui ta üritas leida pelgupaika Gatis, Koljati kodulinnas, tunti ta ära. Mis oli selle tagajärg? Jutustus ütleb, et ta „kartis väga” (1. Saamueli 21:11—13).

Kuid vaatamata hirmule ja sügavale murele, ei lakanud ta Jehoovalt abi otsimast. Laulus 34 (kirjutatud selle kogemuse põhjal) ütles Taavet: „Ma otsisin Jehoovat ja tema vastas mulle ning tõmbas mind välja kõigist mu hädaohtudest! Siin see hädaline hüüdis, ja Jehoova kuulis ning päästis tema kõigest ta kitsikusest!” (Laul 34:5, 7).

Muidugi toetas Jehoova teda. Kuid pane tähele, et Taavet ei jäänud lihtsalt käed rüpes istuma ja ootama, kuni Jehoova teda päästma tuleb. Ta nägi vajadust teha omalt poolt kõik mis antud tingimuste juures võimalik, et raskest olukorrast välja tulla. Ta tunnustas Jehoova osa enda pääsemises, kuid ta asus ka ise tegutsema ning saavutas hullumeelset mängides selle, et Gati kuningas teda ei tapnud (1. Saamueli 21:15—22:1). Samuti peame meie tegema kõik mis suudame, et oma koormaga toime tulla, selle asemel et jääda lihtsalt ootama, kuni Jehoova meid päästma tuleb (Jakoobuse 1:5, 6; 2:26).

Ära lisa midagi oma koormale

Hiljem sai Taavet oma elus veel ühe valusa õppetunni. Mis õppetund see oli? See, et mõnikord me ise lisame oma koormale midagi juurde. Pärast võitu vilistite üle, kui Taavet otsustas seaduselaeka Jeruusalemma viia, hakkasid tema asjad viltu minema. Ajalooline jutustus räägib meile: „Ja Taavet võttis kätte ning läks ühes kogu rahvaga, kes oli tema juures, Juuda Baalasse, et tuua sealt Jumala laegas .. Ja nad vedasid Jumala laegast uue vankriga ning .. Ussa ja Ahjo, Abinadabi pojad, juhtisid seda uut vankrit” (2. Saamueli 6:2, 3).

See, et seaduselaeka vedamiseks kasutati vankrit, rikkus kõiki sellekohaseid Jehoova juhtnööre. Need näitasid selgelt, et ainukesed volitatud kandjad, kehatlastest leviidid, pidid seaduselaegast õlgadel kandma, kasutades kandekange, mis pisteti läbi seaduselaeka külge spetsiaalselt kinnitatud rõngaste (2. Moosese 25:13, 14; 4. Moosese 4:15, 19; 7:7—9). Nende juhtnööride eiramine tõi õnnetuse. Kui vankrit vedanud veised selle peaaegu ümber ajasid, haaras Ussa — kes oli küll tõenäoliselt leviit, kuid kindlasti mitte preester — seaduselaekast kinni, et seda toetada, mispeale Jehoova ta taolise lugupidamatuse pärast maha lõi (2. Saamueli 6:6, 7).

Kuna Taavet oli kuningas, tuli tal juhtunu pärast teatud määral vastutust kanda. Tema reageering sellele näitab, et isegi need, kellel on head suhted Jehoovaga, võivad mõnikord katselepanevas olukorras valesti toimida. Esiteks sai Taavet vihaseks. Seejärel hakkas ta kartma (2. Saamueli 6:8, 9). Tema usalduslikud suhted Jehoovaga pandi tõsiselt proovile. Antud juhul Taavet ilmselt ei heitnud oma koormat Jehoova peale, kuna ta ei täitnud Jehoova käsku. Kas meiegi võime mõnikord sellisesse olukorda sattuda? Kas me süüdistame Jehoovat oma probleemides, mis tulenevad tema juhtnööride eiramisest? (Õpetussõnad 19:3.)

Süükoormaga toimetulek

Hiljem tekitas Taavet endale hiiglasuure süükoorma sellega, et patustas rängalt Jehoova moraalinormide vastu. Sel korral oli Taavet loobunud juhtimast oma mehi lahingus. Ta jäi Jeruusalemma, samal ajal kui teised läksid võitlema. See tõi endaga kaasa tõsiseid probleeme (2. Saamueli 11:1).

Kuningas Taavet nägi ilusat Batsebat ennast pesevat. Ta rikkus Batsebaga abielu ja see jäi rasedaks (2. Saamueli 11:2—5). Et oma üleastumist varjata, korraldas Taavet asjad nii, et naise abikaasa Uurija pöörduks lahinguväljalt Jeruusalemma tagasi. Uurija aga keeldus oma naisega seksuaalvahekorda astumast ajal, kui Iisrael oli haaratud lahingutegevusse (2. Saamueli 11:6—11). Nüüd võttis Taavet oma patu varjamiseks kasutusele õelad ja kõverad võtted. Ta andis korralduse, et kaasvõitlejad jätaksid Uurija lahingus ohtlikule positsioonile, nii et ta saaks surma. Milline nurjatu ja ränk patt! (2. Saamueli 11:12—17.)

Lõpuks tuli Taavetil tehtud patu pärast muidugi aru anda ning ta süü paljastati (2. Saamueli 12:7—12). Püüa vaid ette kujutada, missugune ränk mure ja süütunne võis Taavetit küll vallata, kui ta mõistis teda haaranud kire tagajärjel sooritatud üleastumise suurust. Nurjumistunne võis ta täielikult enda alla matta, seda just eriti selle tõttu, et ta oli tõenäoliselt emotsionaalne ja tundeline mees. Ta võis küll end täiesti väärtusetuna tunda!

Ent Taavet tunnistas kiiresti oma eksimust, öeldes prohvet Naatanile: „Mina olen pattu teinud Jehoova vastu!” (2. Saamueli 12:13). Laul 51 kirjeldab meile, mida ta tundis ja kuidas ta pöördus härda palvega Jehoova Jumala poole, et see teda puhastaks ning talle andestaks. Ta palus: „Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees!” (Laul 51:4, 5). Kuna ta kahetses tõeliselt, suutis ta luua taas tugevad ja lähedased suhted Jehoovaga. Taavet ei jäänud kauaks vaevlema südametunnistusepiinade ning väärtusetustunde kätte. Ta heitis oma koorma Jehoova peale sellega, et tunnistas alandlikult oma süüd, näitas üles ehtsat kahetsust ja palus Jehoovalt tungivalt andestust. Ta saavutas taas Jumala soosingu (Laul 51:9—14; 17—21).

Reetmisega toimetulek

Nüüd jõuame sündmuse juurde, mis ajendas Taavetit kirjutama Laulu 55. Ta oli parajasti suure emotsionaalse pinge all. „Mu süda vabiseb mu sees,” kirjutas ta, „ja surma koledused on langenud mu peale!” (Laul 55:5.) Mis põhjustas sellist valu? Taaveti poeg Absalom pidas salanõu, kuidas isalt kuningavõimu haarata (2. Saamueli 15:1—6). Oli niigi raske taluda sellist reetmist omaenda poja poolt, kuid asja tegi hullemaks see, et vandenõuga oli ühinenud Taaveti kõige usaldusväärsem nõuandja Ahitofel. Laulus 55:13—15 Taavet just Ahitofelit kirjeldabki. Selle vandenõu ja reetmise tõttu pidi Taavet Jeruusalemmast põgenema (2. Saamueli 15:13, 14). Millist ahastust võis see küll temas tekitada!

Kuid ta ei lubanud teda vallanud jõulistel tunnetel ja kurbusel kahandada oma lootust Jehoovale ning kindlat usaldust tema vastu. Ta palus Jehooval vandenõulaste kavatsused nurja ajada (2. Saamueli 15:30, 31). Jälle me näeme, et Taavet ei jäänud tegevusetult ootama, kuni Jehoova kõik asjad korda seab. Niipea kui võimalus avanes, tegi ta kõik mis suutis, et nurjata temavastane vandenõu. Taavet saatis ühe teise nõuandja, Huusai, tagasi Jeruusalemma, et see teeskleks, nagu oleks ta vandenõuga ühinenud, kuigi tegelikult oli ta seal selleks, et seda nurja ajada (2. Saamueli 15:32—34). Kuna sellel plaanil oli Jehoova toetus, siis see ka õnnestus. Huusai võitis piisavalt aega, et Taavet saaks ümber grupeeruda ja kaitset organiseerida (2. Saamueli 17:14).

Kuidas võis küll Taavet kogu oma elu kestel hinnata Jehoova kaitsvat hoolitsust, samuti tema kannatlikkust ning valmisolekut andestada! (Laul 34:19, 20; 51:19.) Omades taolisi kogemusi, julgustab Taavet kindlameelselt meidki pöörduma Jehoova poole abi saamiseks praegusel ahastust täis ajal ja ’heitma Jehoova peale oma koorem’. (Võrdle 1. Peetruse 5:6, 7.)

Raja tugevad, usalduslikud suhted Jehoovaga ja hoia neid

Kuidas võime meie saavutada sellised suhted Jehoovaga nagu Taavetil, suhted, mis talle suurtes katsumustes ning kannatustes toeks olid? Selliseid suhteid aitab rajada see, kui uurime hoolikalt Jumala Sõna Piiblit. Niiviisi lubame Jumalal meile õpetada oma seadusi ja põhimõtteid ning me õpime tundma tema isiksust (Laul 19:8—12). Kui me mõtiskleme Jumala Sõna üle, toob see meid talle üha lähemale ja me õpime teda kõhklematult usaldama (Laul 143:1—5). Need suhted muutuvad veel lähedasemaks ja tugevamaks, kui käime läbi kaaskummardajatega, et Jehoovalt veelgi õpetust saada (Laul 122:1—4). Meie suhteid Jehoovaga aitab süvendada ka südamesttulev palve (Laul 55:2).

Tõepoolest, Taavetil olid nagu meilgi sügavad masendushetked, kui tema suhted Jehoovaga ei olnud nii tugevad, nagu oleksid pidanud olema. Rõhumine võib meidki ’muuta pööraseks’ (Koguja 7:7, SP). Kuid Jehoova näeb toimuvat ja teab, mis on meie südames (Koguja 4:1; 5:7). Meil on vaja kõvasti pingutada, et hoida suhteid Jehoovaga tugevatena. Sel juhul võime alati Jehoovale loota — ükskõik mis koormat me ka siis kandma peame —, sest tema kergendab survet ja annab meile vajaliku jõu olukorraga toimetulemiseks (Filiplastele 4:6, 7, 13). Meie ülesanne on jääda Jehoova lähedale. Kui Taavet seda tegi, oli ta täiesti kaitstud.

Niisiis ütleb Taavet, et ükskõik millises olukorras sa ka poleks, heida alati Jehoova peale oma koorem. Siis võid kogeda selle tõotuse paikapidavust: „Tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!” (Laul 55:23).