Hing

Definitsioon: Piiblis on sõna „hing” tõlgitud heebreakeelsest sõnast neʹfeš ja kreekakeelsest sõnast psy·chēʹ. Selle sõna kasutusviis Piiblis näitab, et hing on kas inimene või loom või elu, mis inimesel või loomal on. Kuid paljude inimeste ettekujutuses on „hing” inimolevuse mittemateriaalne või vaimne osa, mis jääb pärast füüsilise keha surma elama. Teiste arusaama kohaselt on see elu printsiip. Kuid viimatimainitud seisukohad ei põhine Piiblil.

Millised piiblitekstid aitavad meil mõista, mis on hing?

1. Moos. 2:7: „Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks.” (Pane tähele, et siin ei öelda, et inimesele anti hing, vaid et ta sai hingeks, elavaks inimeseks.) (Heebreakeelne sõna, mis siin on tõlgitud sõnaga „hing”, on neʹfeš. PR, KJ, AS ja Dy tõlgivad selle samamoodi. RS, JB, NAB ütlevad „olevus”. Kx ütleb „isik”.)

1. Kor. 15:45: „Nõnda on ka kirjutatud: ’Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.’ Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.” (Niisiis räägitakse Kristlikes Kreeka Kirjades ja Heebrea Kirjades ühtemoodi sellest, mis on hing.) (Kreekakeelne sõna, mis siin on tõlgitud „hingeks”, on sihitav kääne sõnast psy·chēʹ. Tõlkes UT, PR, KJ, AS, Dy, JB, NAB ja Kx on samuti „hing”. RS, NE ja TEV ütlevad „olevus”.)

1. Peetr. 3:20: „Noa päevil ... mõned üksikud, see on kaheksa hinge, päästeti läbi vee.” (Kreekakeelne sõna, mis siin on tõlgitud sõnaga „hing”, on psy·chaiʹ, sõna psy·chēʹ mitmus. KJ, AS, Dy ja Kx ütlevad samuti „hinged”. JB ja TEV tõlkes on öeldud „inimesed”. RS, NE ja NAB kasutavad sõna „isikud”.)

1. Moos. 9:5: „Tõepoolest, teie eneste [„teie hingede”, NW] [ehk „elude”; heebrea keeles neʹfeš] verd ma nõuan taga.” (Siin on öeldud, et hingel on veri.)

Joos. 11:11, SP: „Nad lõid kõik hinged [heebrea keeles neʹfeš], kes seal sees olid, maha ja hävitasid nad ära mõõgateraga.” (Siin on näidatud, et hinge saab mõõgaga puutuda, järelikult ei saanud need hinged olla vaimud.)

Kus on Piiblis öeldud, et loomad on hinged?

1. Moos. 1:20, 21, 24, 25, SP: „Jumal ütles: Vesi sigitagu suur hulk elavaid hingesid* ... Ja Jumal lõi suured valaskalad, ja kõiksuguseid elavaid hingesid, kes liiguvad, keda vesi sigitab nende soo järgi, ja kõiksuguseid tiibadega lindusid nende soo järgi, ... Ja Jumal ütles: Maa toogu välja elavaid hingesid nende soo järgi, ... Ja Jumal tegi metselajad nende soo järgi, ja lojused nende soo järgi, ja kõik maa peal roomajad nende soo järgi.” (* Heebrea keeles kasutatakse siin sõna neʹfeš. PR ütleb „hing”. EP tõlgib selle väljendiga „elavad olendid”.)

3. Moos. 24:17, 18, PR: „Kui keegi ühegi inimese hinge [heebrea keeles neʹfeš] maha lööb, siis peab teda armuta surma pandama. Ja kes lojukse hinge [heebrea keeles neʹfeš] maha lööb, see peab seda ära tasuma, hing hinge vastu.” (Pane tähele, et nii inimeste kui ka loomade kohta on kasutatud sama heebreakeelset sõna, mis tähendab hinge.)

Ilm. 16:3: „See sai otsekui surnu vereks, ja suri iga elav hing*, kõik, kes meres olid.” (Niisiis näitavad ka Kristlikud Kreeka Kirjad, et loomad on hinged.) (* See sõna on kreeka keeles psy·chēʹ. UT, PR, AS ja KJ tõlgivadki selle sõnaga „hing”. Mõned tõlkijad kasutavad terminit „olend” või „oles”.)

Kas on õpetlasi, kes nagu Jehoova tunnistajad ütlevad, et Piibel just seda hinge kohta õpetab?

„V[anas] T[estamendis] ei õpetata, et keha ja hing on teineteisest lahus. Iisraellase jaoks olid asjad konkreetsed, terviklikud, ja nii olid inimesed tema silmis isikud, aga mitte mitmest komponendist koosnevad olevused. Kuigi väljend nepeš [neʹfeš] on tõlgitud meie keelde sõnaga hing, ei tähenda see kunagi kehast lahus olevat hinge. ... Väljend [psy·chēʹ] on U[ues] T[estamendis] kasutatav sõna, mis vastab sõnale nepeš. See võib tähendada elu printsiipi, elu ennast või elavat olevust.” — New Catholic Encyclopedia (1967), XIII kd., lk. 449, 450.

„Mooses kasutas ’hinge’ tähistamiseks heebreakeelset sõna (nefeš, see, mis hingab) . . . , mis tähendab ’elavat olevust’, ja seda võib samamoodi kasutada ka teiste olendite kohta peale inimese. ... Uues Testamendis kasutatud psychē (’hing’) on sama mis nefeš.” — The New Encyclopædia Britannica (1976), Macropædia, 15. kd., lk. 152.

„Uskumus, et hing jätkab oma olemasolu pärast keha kõdunemist, on pigem filosoofilise või teoloogilise teoretiseeringu kui lihtsalt usu küsimus, kuna Pühakirjas ei olegi seda kusagil selgesõnaliselt õpetatud.” — The Jewish Encyclopedia (1910), VI kd., lk. 564.

Kas inimhing võib surra?

Hes. 18:4: „Vaata, kõik hinged on minu päralt: nagu isa hing, nõnda poja hing — need on minu! Hing*, kes teeb pattu, peab surema!” (* Heebrea keeles neʹfeš. PR, KJ, AS, RS, NE ja Dy tõlgetes on see edasi antud sõnaga „hing”. Mõnedes tõlgetes on „inimene” või „isik”.)

Matt. 10:28: „Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, aga hinge [ehk „elu”] ei või tappa, vaid kartke ennemini teda, kes hinge* ja ihu võib hukutada põrgus [„Gehennas”, NW].” (* Kreekakeelne sõna psy·chēʹ on siin sihitavas käändes. UT, PR, KJ, AS, RS, NE, TEV ja Dy annavad kõik selle edasi sõnaga „hing”.)

Ap. t. 3:23: „Ja peab sündima, et iga hing [kreeka keeles psy·chēʹ], kes seda prohvetit ei kuula, kaotatakse ära rahva seast!”

Kas inimhingedel (inimestel) on võimalik igavesti elada?

Vaata lk. 49—53 peateema „Elu” alt.

Kas hing on sama mis vaim?

Kog. 12:7: „Sest põrm saab jälle mullasse, nõnda kui ta on olnud, ja vaim [ehk elujõud; heebrea keeles ruʹaḥ] läheb Jumala juurde, kes tema on andnud!” (Pane tähele, et vaim on heebrea keeles ruʹaḥ, samas kui hing oli neʹfeš. See tekst ei näita seda, et surma puhul rändab vaim Jumala juurde, vaid hoopis seda, et inimese väljavaade uuesti ellu ärgata sõltub täielikult Jumalast. Samasugust keelt kasutades võime öelda, et kui ostja omandi eest nõutud summat ära ei maksa, „läheb” omand omanikule tagasi.) (PR, KJ, AS, RS, NE ja Dy on sõna ruʹaḥ tõlkinud sõnaga „vaim”. NAB ütleb „eluhingus”.)

Kog. 3:19, PR: „Sest mis inimeste lastele juhtub, see juhtub ka lojustele, ja neile juhtub ühesugune asi; kui üks sureb, nõnda sureb teine ka, ja ühesugune vaim [heebrea keeles ruʹaḥ] on kõigil.” (Sellega on näidatud, et inimestel ja loomadel on ühesugune ruʹaḥ ehk vaim. Selgitusi salmide 20 ja 21 kohta vaata leheküljelt 397.)

Heebr. 4:12: „Jumala sõna on elav ja vägev ja teravam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta lõhestab hinge [kreeka keeles psy·chēsʹ: „elu”, NE] ja vaimu [kreeka keeles pneuʹma·tos], liikmed ja üdi, ja on südame meelsuse ja mõtete hindaja.” (Pane tähele, et kreeka keeles kasutatakse „hinge” ja „vaimu” kohta eri sõnu.)

Kas inimene elab edasi ning jääb teadvuse juurde, kui vaim on kehast lahkunud?

Laul 146:4: „Kui tema vaim [heebreakeelsest sõnast ruʹaḥ] väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!” (UT, PR; NAB, Ro, Yg ja Dy [145:4] tõlgivad sõna ruʹaḥ sõnaga „vaim”. Mõned tõlked ütlevad „hingeõhk”.) (Samuti Laul 104:29, UT, PR, NW.)

Kust on pärit ristiusumaailma uskumus, et inimesel on mittemateriaalne surematu hing?

„Kristlik käsitus Jumala loodud vaimsest hingest, mis antakse kehasse eostumishetkel, et inimene saaks elavaks tervikuks, on kristliku filosoofia pika arengutee vili. Alles Origenes [suri umbes aastal 254 m.a.j.] idas ja Püha Augustinus [suri aastal 430 m.a.j.] läänes formuleerisid hinge vaimse olemuse ja selle filosoofilise käsituse. ... Tema [Augustinuse] doktriin ... võlgnes palju (kaasa arvatud mõned puudused) neoplatonismile.” — New Catholic Encyclopedia (1967), XIII kd., lk. 452, 454.

„Käsitus surematusest on kreeka mõtteviisi vili, samal ajal kui ülestõusmislootus kuulub juudi mõtteviisi juurde. ... Pärast Aleksandri vallutusi võttis judaism järk-järgult omaks kreeka käsitused.” — Dictionnaire Encyclopédique de la Bible (Valence, Prantsusmaa; 1935), toimetanud Alexandre Westphal, 2. kd., lk. 557.

„Hinge surematus on kreeka mõiste, mis kujunes välja vanaaja müsteeriumikultustes ja millele andis lõpliku kuju filosoof Platon.” — Presbyterian Life, 1. mai 1970, lk. 35.

„Kas me usume, et on olemas selline asi nagu surm? ... Kas see ei ole mitte hinge ja keha lahutamine? Ja suremine tähendab selle lõpuleviimist; kui hing eksisteerib iseseisvalt ja on kehast vabanenud ning keha on hingest vabanenud, mis on see siis muud kui surm? ... Ja kas surm siis hingele midagi tähendab? Ei tähenda. Kas hing on siis surematu? On küll.” — Platoni „Phaidon”, osad 64, 105, avaldatud teoses Great Books of the Western World (1952), toimetaja R. M. Hutchins, 7. kd., lk. 223, 245, 246.

„Me oleme näinud, et Babüloonia teoloogid pöörasid surematuse probleemile tõsist tähelepanu. ... Ei rahvale ega religioonijuhtidele mahtunud eales pähe mõte, et see, mis kord oli toodud olemasollu, võiks kunagi täielikult hävida. Surm oli üleminek teistsugusesse ellu.” — The Religion of Babylonia and Assyria (Boston, 1898), M. Jastrow jun., lk. 556.

Vaata ka lk. 348—350 peateema „Surm” alt.