Vaim

Definitsioon: Heebreakeelsel sõnal ruʹaḥ ja kreekakeelsel sõnal pneuʹma, mida sageli tõlgitakse sõnaga „vaim”, on mitmeid tähendusi. Kõik tähendused viitavad millelegi, mis on inimesele nähtamatu ja mis annab tunnistust mingi jõu tegutsemise kohta. Nii heebrea- kui ka kreekakeelset sõna on kasutatud järgmistes tähendustes: 1) tuul, 2) maiste olevuste aktiivne elujõud, 3) liikumapanev jõud, mis lähtub inimese piltlikust südamest ja mis paneb ta mingil kindlal viisil rääkima või tegutsema, 4) inspireeritud väljendused, mis lähtuvad nähtamatust allikast, 5) vaimolevused ja 6) Jumala aktiivne jõud ehk püha vaim. Siin arutatakse mõningaid ülalmainitud tähendusi, mis võivad kuulutustööl kõneaineks tulla.

Mis on püha vaim?

Püha vaimu mainivate piiblitekstide võrdlemine näitab, et inimene võib olla seda „täis”, sellega võidakse inimesi ’ristida’ ja ’võida’. (Luuka 1:41; Matt. 3:11; Ap. t. 10:38) Kui püha vaim oleks isik, ei saaks midagi sellist öelda.

Jeesus nimetas püha vaimu ka „Trööstijaks” (kreeka keeles pa·raʹklē·tos) ning ütles, et see trööstija „õpetab”, „tunnistab”, „räägib” ja „kuuleb”. (Joh. 14:16, 17, 26; 15:26; 16:13) Millegi isikustamine ei ole Pühakirjas sugugi ebatavaline. Näiteks öeldakse tarkuse kohta, et tal on „lapsed”. (Luuka 7:35) Pattu ja surma nimetatakse kuningaks. (Rooml. 5:14, 21) Kui ka mõnes tekstis öeldakse, et vaim „räägib”, siis teistes kirjakohtades selgitatakse, et seda tehakse inglite või inimeste kaudu. (Ap. t. 4:24, 25; 28:25; Matt. 10:19, 20; võrdle tekste Ap. t. 20:23 ja 21:10, 11.) 1. Johannese 5:6—8 öeldakse, et peale vaimu „tunnistavad” ka „vesi ja veri”. Niisiis ei tõesta mitte ükski neis tekstides leiduv väljend, et püha vaim on isik.

Püha vaimu olemust tuleb määratleda kõikide piiblikohtade põhjal, mis sellest räägivad. Seda silmas pidades võib loogiliselt järeldada, et püha vaim on Jumala aktiivne jõud. See ei ole isik, vaid võimas jõud, mis Jumala tahtel temast endast lähtub, et viia täide tema püha tahet. — Laul 104:30; 2. Peetr. 1:21; Ap. t. 4:31.

Vaata ka lk. 154, 155 peateema „Kolmainsus” alt.

Mis on selle tõendiks, et inimesel on tõesti püha vaimu?

Luuka 4:18, 31—35: „[Jeesus luges prohvet Jesaja raamatust:] ’Issanda Vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi’ ... Ja ta tuli Kapernauma, Galilea linna, ja õpetas neid hingamispäevil. Ja nemad hämmastusid tema õpetusest, sest ta sõnal oli meelevald. Ja kogudusekojas oli mees, kellel oli rüveda pahareti vaim, see kisendas suure häälega ... Siis Jeesus sõitles teda ning ütles: ’Ole vait ja mine temast välja!’ Ja kuri vaim viskas ta maha nende keskele ja väljus temast ega teinud talle ühtki kahju.” (Mis tõestas, et Jeesusel oli Jumala vaim? Jutustuses ei öelda, et ta värises või karjus või ekstaasis ringi liikus. See ütleb hoopis, et tema sõnal oli meelevald. Kuid on märkimisväärne, et antud juhtumil pani deemonist vaim inimese karjuma ja põrandale langema.)

Apostlite teod 1:8 ütleb, et kui Jeesuse järelkäijad saavad püha vaimu, annavad nad temast tunnistust. Apostlite teod 2:1—11 räägib, et kui nad seda vaimu said, avaldas pealtnägijatele sügavat muljet tõsiasi, et kuigi kõik kõnelejad olid galilealased, rääkisid nad Jumala suuri asju keeltes, mida paljud kohalviibinud võõramaalased mõistsid. Kuid jutustus ei ütle, et neid, kes püha vaimu said, oleksid vallanud mingisugused tundepuhangud.

On märkimisväärne, et kui Eliisabet sai püha vaimu ja hüüdis „suure häälega”, siis ei olnud ta mitte jumalateenistusel, vaid tervitas küllatulnud sugulast. (Luuka 1:41, 42) Kui püha vaim tuli kokkutulnud jüngrite peale, siis kõikus paik, kus nad koos olid, nagu räägib Apostlite teod 4:31, kuid jüngrid ei hakanud selle vaimu mõjul värisema ega maas vähkrema, vaid nad „rääkisid Jumala sõna julgesti”. Samuti on ka tänapäeval: Jumala sõna julge rääkimine ja innukas osavõtt tunnistustööst tõestab, et inimesel on püha vaim.

Gal. 5:22, 23, NW: „Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikameelsus, lahkus, headus, usk, tasadus, enesevalitsemine.” (Kui tahetakse leida inimesi, kellel tõesti on Jumala vaim, peaks pööratama tähelepanu hoopis sellistele viljadele, mitte religioossetele ekstaasipuhangutele.)

Kas inimese võime rääkida väga emotsionaalselt mingis keeles, mida ta ei ole kunagi varem õppinud, tõestab, et tal on Jumala vaim?

Vaata peateemat „Keeltega rääkimine”.

Kas tänapäeva imetervendamisi tehakse Jumala vaimu abil?

Vaata peateemat „Tervendamine”.

Kes on püha vaimuga ristitud?

Vaata lk. 327 peateema „Ristimine” alt, samuti peateemat „Uuestisündimine”.

Kas inimeses on vaimne osa, mis jääb pärast keha surma elama?

Hes. 18:4: „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (PR, RS, NE, KJ ja Dy annavad kõik heebreakeelse sõna neʹfeš selles salmis edasi sõnaga „hing”, öeldes sellega, et see, mis sureb, on hing. Mõned tõlked, mis muudes kirjakohtades on sõna neʹfeš tõlkinud sõnaga „hing”, kasutavad selles salmis sõna „inimene” või „see”. Neʹfeš ehk hing on seega isik, mitte aga inimese mittemateriaalne osa, mis jääb elama, kui tema keha sureb.) (Täiendavaid üksikasju vaata peateema „Hing” alt.)

Laul 146:4: „Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!” (Heebreakeelne sõna, mis on siin tõlgitud sõnaga „vaim”, on tuletis sõnast ruʹaḥ. Mõned tõlkijad annavad selle edasi sõnaga „hingeõhk”. Kui see ruʹaḥ ehk aktiivne elujõud kehast lahkub, siis kaovad inimese mõtted; ta ei mõtle edasi kusagil teises maailmas.)

Kog. 3:19—21, SP: „Mida juhtub inimeselastele, seda juhtub ka lojustele, — neile juhtub sama; nagu üks sureb, nõnda sureb ka teine, ja üks vaim on kõigil, ja inimesel ei ole ülemat asja [„paremust”, EP] kui lojusel; sest kõik on aur. Kõik läheb ühte paika: kõik on põrmust, ja kõik pöörab tagasi põrmu. Kes tunneb ära inimeselaste vaimu, kas ta läheb üles, ja lojuste vaimu, kas ta läheb alaspidi, maa alla?” (Aadamalt päritud patu ja surma pärast kõik inimesed surevad ja lähevad tagasi põrmu, nagu lähevad loomad. Aga kas igal inimesel on vaim, mis pärast seda, kui see on lakanud kehas funktsioneerimast, elab intelligentse isiksusena edasi? Ei ole; 19. salm vastab, et inimestel ja loomadel on „üks vaim”. Ainult inimeste tähelepanekutele toetudes ei suuda keegi anda autoriteetset vastust küsimusele, mis on 21. salmis vaimu kohta esitatud. Kuid Jumala Sõna vastab, et inimesed ei ole sündides saanud midagi, mis annaks neile surres loomade ees paremuse. Siiski on tänu Jumala halastavale korraldusele, mille ta on teinud Kristuse kaudu, antud usku ülesnäitavatele inimestele, aga mitte loomadele, igavese elu väljavaade. Suuremale osale inimkonnast saab see võimalikuks tänu surnuist ülesäratamisele, kui Jumalalt tulev aktiivne elujõud nad uuesti ellu toob.)

Luuka 23:46: „Jeesus kisendas suure häälega ning ütles: ’Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu [kreeka keeles pneuʹmaʹ]!’ Ja kui ta seda oli öelnud, heitis ta hinge.” (Pane tähele, et Jeesus heitis hinge ehk suri. Kui tema vaim välja läks, ei läinud Jeesus taevasse. Jeesus äratati surnuist üles alles kolmandal päeval pärast surma. Apostlite teod 1:3, 9 näitab, et taevasse läks ta 40 päeva hiljem. Kuidas siis mõista seda, mida Jeesus surres ütles? Ta ütles sellega, et ta teab, et surma korral sõltub tema lootus taas ellu ärgata täielikult Jumalast. Lisamaterjali selle kohta, mida tähendab ütlus „vaim läheb Jumala juurde”, vaata lk. 82 peateema „Hing” alt.)

Kui keegi ütleb:

„Kas teil on püha vaim?”

Sa võiksid vastata: „On küll, ja sellepärast ma täna teie juurde tulingi. (Ap. t. 2:17, 18)”

Või siis võiksid öelda: „Tänu pühale vaimule ongi mul võimalik kristlikus teenistuses osaleda. Aga ma olen leidnud, et mitte kõik ei saa ühtmoodi aru tõenditest selle kohta, et inimesel on tõesti Jumala vaim. Mis teie arvates seda tõestab?” Seejärel võid ehk lisada: (Aruta mõnda mõtet lehekülgedel 395, 396 toodud materjali põhjal.)