Kas see on tõesti vargus?

ABIODUN töötas peakelnerina ühes Nigeeria suures hotellis. Ühel õhtul banketisaali uksi lukustades leidis ta rahakoti, milles oli 25578 Eesti krooni väärtuses sularaha. Viivitamata viis ta leitud raha administraatori kätte, kust raha omanik, selle hotelli külaline, raha hiljem kätte sai. Hotelli juhtkond andis Abiodunile topelt ametikõrgendust ja omistas talle „aasta parima töötaja” nimetuse. Raha omanik andis talle leiutasu.

Kohalikus uudisteajakirjas Quality ilmus artikkel, kus Abioduni nimetati ’halastajaks samaarlaseks’. Kui Quality toimetus küsis, kas Abiodun tundis kiusatust raha endale jätta, vastas ta: „Ma olen Jehoova tunnistaja. Niisiis, kui ma leian midagi, mis ei kuulu minule, annan ma selle omanikule tagasi.”

Paljusid ümbruskonna inimesi üllatas Abioduni aus käitumine. Abioduni kaaslased — teised Jehoova tunnistajad — olid selle üle rõõmsad, kuid nad ei olnud üllatunud. Jehoova tunnistajad on kogu maailmas tuntud oma üllate põhimõtete poolest. Nende seas ei ole ausus mingi erand; see on reegel, tõelise kristluse lahutamatu osa.

Vahel on siiski nii, et mõnes olukorras on raske mõista, kas see on aus käitumine või mitte. Mõelgem järgmisele olukorrale. Festus, kes hoolitses ühe Lääne-Aafrika Jehoova tunnistajate koguduse annetuste ja arvete eest, vajas hädasti raha.a Tema naisele oli vaja teha raske operatsioon, mida arstide sõnade kohaselt ei tohtinud edasi lükata. Haigla nõudis, et pool rahast makstaks ette.

Festusel ei olnud seda raha. Kui ta pöördus mitme inimese poole palvega talle raha laenata, sai ta eitava vastuse. Seejärel meenus talle tema hoolde jäetud raha ning ta mõtles endamisi: „Kas see on õige, et ma lasen oma naisel surra, samal ajal kui ma saaksin selle ärahoidmiseks midagi teha? Miks mitte ’laenata’ koguduse raha? Ma saan selle raha tagastada, kui inimesed on mulle oma võla tagasi maksnud.”

Haiglale maksmiseks kasutaski Festus raha, mis ei olnud tema oma. Kas ta arutles õigesti? Kas oli ta käitumine õigustatud, võttes arvesse tema hädaolukorda?

Kelle raha see on?

Nende küsimuste analüüsimisel vaadakem lühidalt üle mõningad mõtted, mis puudutavad Festuse võetud raha allikaid ja eesmärki. See raha saadakse vabatahtlike annetuste teel koguduseliikmetelt, kes tahavad edendada Jehoova puhast kummardamist. (2. Korintlastele 9:7) Seda ei kasutata palga maksmiseks, sest mitte kellelegi ei maksta koguduses tehtud töö eest. Vastupidi, annetatud raha kasutatakse peamiselt koosolekukoha, tavaliselt kuningriigisaali hankimiseks ja selle eest hoolitsemiseks. Kuningriigisaal on sobiv ja mugav paik, kuhu kõik inimesed — nii noored kui vanad, rikkad kui vaesed — võivad tulla kokku, et Piiblist õpetust saada.

Kelle raha see on? See kuulub kogudusele tervikuna. Ükski inimene ei määra üksinda, kuidas seda raha peaks kasutatama. Kuigi koguduse tavapäraste kulude maksmise eest hoolitseb vanematekogu, esitavad vanemad juhul, kui erandkorras tekib vajadus teatud summa välja maksta, selle asja nõusoleku saamiseks tervele kogudusele.

Kas laenamine või varastamine?

Kuna Festusel oli kavas raha nii ruttu kui võimalik tagasi panna, pidas ta seda laenamiseks. Siiski kasutab Eesti Entsüklopeedia (1937. aasta väljaanne) seoses mõistega „võõra vallasvara salajane või avalik, omavoliline . . . äravõtmine omastamise eesmärgiga” ühte teist sõna. Selleks on vargus. Festus võttis raha, mis kuulus kogudusele, ilma et tal oleks olnud selleks mingisugust luba või volitust. Niisiis oli ta süüdi varguses. Ta oli varas.

Loomulikult võivad varguse ajendid olla vähem või rohkem laiduväärsed. Me võime seda näha Juudas Iskarioti näitest. Tema hooleks usaldati Jeesuse ja ustavate apostlite raha. Piibel ütleb: „[Juudas] oli varas ja ta käes oli kukkur, ja ta kõrvaldas, mis sisse pandi.” (Johannese 12:6) Kuna Juudas tegutses rikutud südametunnistuse ja ehtsa ahnuse ajel, mandus ta moraalselt. Lõpuks langes ta nii madalale, et reetis Jumala Poja — seda vaid 30 hõbetüki eest. — Matteuse 26:14—16.

Kuid Festust ajendas tegutsema mure oma haige naise pärast. Kas see tähendab, et ta oli süütu? Kindlasti mitte. Pane tähele, mida ütleb Piibel varguse kohta ühes teises pealtnäha hädaolukorras: „Eks laideta varast, isegi kui ta varastab, et oma kõhtu täita, kui tal on nälg? Ja tabamise korral peab ta tasuma seitsmekordselt, ära andma kogu oma koja varanduse!” (Õpetussõnad 6:30, 31) Teiste sõnadega, tabamise korral karistatakse varast seaduse kogu karmusega. Vastavalt Moosese seadusele pidi varas oma kuriteo hüvitama. Niisiis, selle asemel et vargusele õhutada või seda õigustada, hoiatab Piibel, et isegi hädaolukorras varastamine võib tuua majanduslikku kahju ja häbi ning mis kõige halvem, selle tõttu võime kaotada Jumala soosingu.

Jehoova tunnistajatena peavad kõik tõelised kristlased, eriti need, kellele on koguduses usaldatud vastutusrikkad ülesanded, olema eeskujulikud, „vabad süüdistustest”. (1. Timoteosele 3:10, NW) Loodetud raha Festus tagasi ei saanud, ja seega ei saanud ta võetud raha tagasi panna. Tema tegu tuli ilmsiks. Mis temast sai? Kui ta oleks olnud mittekahetsev varas, oleks ta puhtast kristlikust kogudusest välja heidetud. (1. Peetruse 4:15) Kuid ta südametunnistus oli täis valu ja ta kahetses. Seepärast võis ta kogudusse edasi jääda, ehkki ta kaotas oma teenistuseesõigused.

Jumalale lootmine

Apostel Paulus hoiatas, et kui varastab inimene, kes väidab end Jehoovat teenivat, võib see tuua teotust Jumala nimele ja Tema nime kandvale rahvale. Paulus kirjutas: „Kuidas sa . . . , kes teist õpetad, iseennast ei õpeta; kes kuulutad, et ei tohi varastada, ise varastad . . . Pilgatakse ju Jumala nime teie pärast.” — Roomlastele 2:21, 24.

Agur, vanaaja tark, tõi välja sama mõtte. Oma palves ta palus, et ’ta vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu’. (Õpetussõnad 30:9) Pane tähele, et see tark mees tunnistas, et vaesuse tõttu võib tekkida olukordi, mis võivad ahvatleda isegi õiglast inimest varastama. On tõesti nii, et rasked ajad võivad panna proovile kristlase usu Jehoova võimesse hoolitseda oma rahva vajaduste eest.

Siiski on lojaalsetel Jehoova tunnistajatel, kaasa arvatud nendel, kes on vaesed, usk, et Jumal „annab palga neile, kes teda otsivad”. (Heebrealastele 11:6) Nad teavad, et Jehoova annab palga oma ustavatele sulastele, aidates neil oma vajaduste eest hoolitseda. Jeesus selgitas seda oma mäejutluses, öeldes: „Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? . . . Teie taevane isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” — Matteuse 6:31—33.

Kuidas aitab Jumal neid, kes kristlikus koguduses abi vajavad? Mitmel viisil. Üheks võimaluseks on teha seda kaasusklike kaudu. Jumala rahvas näitab üksteise vastu üles tõelist armastust. Nad suhtuvad tõsiselt Piibli manitsusse: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsukesed, ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!” — 1. Johannese 3:17, 18.

Üle kogu maailma püüab üle nelja ja poole miljoni Jehoova tunnistaja rohkem kui 73000 koguduses teenida hoolsalt Jumalat kooskõlas tema õiglaste põhimõtetega. Nad teavad, et Jumal ei hülga kunagi oma lojaalseid sulaseid. Need, kes on Jehoovat aastaid teeninud, on ühel meelel kuningas Taavetiga, kes kirjutas: „Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba otsivat!” — Laul 37:25.

On tõesti palju parem panna oma lootus Jumalale, kes inspireeris need sõnad, selle asemel et lasta endas tekkida kiusatust varastada ning võib-olla kaotada igaveseks Jumala soosing! — 1. Korintlastele 6:9, 10.

[Allmärkus]