„Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse”
TA OLI poeet, arhitekt ja kuningas. Oma üle 200 miljoni dollarilise aastasissetulekuga oli ta rikkam kui kõik teised kuningad maa peal. See mees oli kuulus ka oma tarkuse poolest. Kuningannale, kes talle külla tuli, avaldas see nii sügavat muljet, et ta hüüatas: „Vaata, mulle ei olnud räägitud pooltki! Sinul on rohkem tarkust ja vara kui kuulduses, mida ma olin kuulnud!” (1. Kuningate 10:4–9.) Selline positsioon oli muistsel Iisraeli kuningal Saalomonil.
Saalomonil oli nii rikkust kui tarkust. Seepärast oli ta eriliselt pädev otsustama, kumb neist kahest on tõepoolest hädavajalik. Ta kirjutas: „Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele [„omandab vahetegemisvõime”, UM], sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast! See on kallim kui pärlid, ja ükski asi, mida sa ihaldad, ei ole sellega võrreldav!” (Õpetussõnad 3:13–15.)
Ent kust võib tarkust leida? Miks on see rikkusest väärtuslikum? Millised ligitõmbavad tunnusjooned on tarkusel? Õpetussõnade raamatu 8. peatükk, mille kirjutas Saalomon, vastab suurepäraselt nendele küsimustele. Tarkus on seal isikustatud, olles võimeline rääkima ja tegutsema. Ta ilmutab ise nii oma meeldivust kui ka väärtust.
Tarkus kisendab
Õpetussõnade 8. peatükk algab retoorilise küsimusega: „Eks hüüa tarkus, eks tõsta mõistus [„vahetegemisvõime”, UM] häält?”a Tõepoolest, tarkus ja vahetegemisvõime hüüavad, kuid üldsegi mitte nii nagu ebamoraalne naine, kes luurab hämarates kohtades ning sosistab üksikute ja kogenematute noorukite kõrva võrgutavaid sõnu (Õpetussõnad 7:12). „Küngastel tee ääres, teelahkmel, on ta võtnud aset! Väravate kõrval, linna sissekäigus, seal, kus ustest sisse minnakse, kisendab ta” (Õpetussõnad 8:1–3). Tarkuse tugevat ja julget häält on valjult ja selgelt kuulda avalikes paikades – väravate juures, teelahkmetel ja linna sissekäikudes. Inimesed võivad kergesti seda kuulda ja sellele positiivset vastukaja osutada.
Kes võiks eitada seda, et Jumala Sõnasse Piiblisse kirjapandud jumalik tarkus on kättesaadav siin maa peal peaaegu igaühele, kes seda soovib? Teatmeteos „The World Book Encyclopedia” ütleb: „Piibel on olnud ajaloo jooksul kõige loetavam raamat. ... Piiblit on levitatud rohkem kui ühtegi teist raamatut. Piiblit on ka tõlgitud rohkem kordi ja enamatesse keeltesse kui ühtegi teist raamatut.” Tervet Piiblit või selle osasid on tõlgitud rohkem kui 2100 keelde ja murdesse. Üle 90 protsendi inimperest saab lugeda Piiblit kas või osaliselt oma emakeeles.
Jehoova tunnistajad kuulutavad kõikjal avalikult Piibli sõnumit. 235 maal kuulutavad nad aktiivselt head sõnumit Jumala Kuningriigist ning õpetavad inimestele Jumala Sõnas leiduvaid tõeteri. Nende piibliliste ajakirjade „Vahitorn” (ilmub 140 keeles) ja „Ärgake!” (ilmub 83 keeles) iga numbri tiraaž on üle 20 miljoni. Tarkus kisendab avalikes kohtades tõepoolest valjult!
„Mu hääl kõlab inimlastele”
Isikustatud tarkus hakkab rääkima, öeldes: „Teile, mehed, ma hüüan, ja mu hääl kõlab inimlastele! Õppige, rumalad [„kogenematud”, UM], mõistlikkust, ja albid, hakake aru saama!” (Õpetussõnad 8:4, 5.)
Tarkuse kutse on üleüldine. See on kutse kogu inimkonnale. Isegi kogenematuid kutsutakse üles mõistlikeks saama ning alpe arusaamist omandama. Jah, Jehoova tunnistajad usuvad, et Piibel on raamat kõigile inimestele ning nad püüavad erapooletult julgustada igaüht, keda nad kohtavad, sellesse pilku heitma ja seal leiduvaid tarkusesõnu avastama.
„Mu suulagi toob kuuldavale tõe”
Rääkides lähemalt oma meeldivusest, jätkab tarkus: „Kuulge, sest ma räägin tõtt ja mu huuled on avatud õigeks asjaks! Jah, mu suulagi toob kuuldavale tõe aga õelus on mu huultele jäle! Kõik mu suu sõnad on siirad, neis pole midagi kavalat ega väära!” Tõepoolest, tarkuse õpetused on suurepärased ja õiged, tõepärased ja siirad. Neis pole midagi ekslikku ega väära. „Need kõik on selged arusaajale ja õiged neile, kes on leidnud tunnetuse!” (Õpetussõnad 8:6–9.)
Tarkus innustab sobivalt: „Võtke vastu mu õpetus, aga mitte hõbedat, pigemini teadlikkus kui valitud kuld!” See on arukas üleskutse, „sest tarkus on parem kui pärlid ja ükski ihaldatav asi ei ole sellele võrdne!” (Õpetussõnad 8:10, 11). Aga miks? Mis teeb tarkuse rikkusest palju väärtuslikumaks?
„Minu vili on kullast parem”
Annid, mida saab tarkuse kuulaja, on väärtuslikumad kui kuld, hõbe või pärlid. Rääkides neist andidest, ütleb tarkus: „Mina, tarkus, olen mõistlikkuse naaber, ja ma leian tunnetuse ning targa nõu! Jehoova kartus on kurja vihkamine! Ma vihkan kõrkust ja ülbust, pahu eluviise ja pöörast suud!” (Õpetussõnad 8:12, 13.)
Tarkus annab enda omanikule mõistlikkust ja tarka nõu. Jumaliku tarkusega inimesel on ka aukartus Jumala vastu, sest „Jehoova kartus on tarkuse algus” (Õpetussõnad 9:10). Seega ta vihkab seda, mida Jehoova vihkab. Kõrkus, ülbus, ebamoraalne käitumine ja paheline kõne jäävad temast kaugele. Halva vihkamine kaitseb teda võimu iseka kasutamise eest. Kui tähtis on küll otsida tarkust neil, kes on kristlikus koguduses vastutavatel kohtadel ning ka perekonnapeadel!
„Mul on nõu ja kordaminek,” jätkab tarkus. „Mul on mõistus, mul on võimus! Minu abiga valitsevad kuningad ja võimukandjad korraldavad õiglust! Minu abiga valitsevad vürstid ja kõik suursugused kohtumõistjad maal!” (Õpetussõnad 8:14–16.) Tarkuse vili hõlmab arusaamist, mõistust ja võimust – neid omadusi on väga vaja valitsejatel, kõrgetel ametiisikutel ja suursugustel inimestel. Tarkus on hädavajalik neile, kel on mingi võimupositsioon või kes annavad teistele nõu.
Tõeline tarkus on kergesti kättesaadav kõigile. Kuid mitte igaüks ei leia seda. Mõned keelduvad sellest või hülgavad selle isegi siis, kui see on otse nende ees. „Mina armastan neid, kes armastavad mind,” ütleb tarkus, „ja kes otsivad mind, need leiavad mind!” (Õpetussõnad 8:17). Tarkus on kättesaadav vaid neile, kes seda tõsimeelselt otsivad.
Tarkuse teed on sirged ja õiglased. Tarkus tasub neile, kes teda otsivad. Ta ütleb: „Minu juures on rikkus ja au, ürgne varandus ja hüvang! Minu vili on kullast parem, parem koguni kui puhas kuld, ja mu voos on parem kui valitud hõbe! Ma jäin õigluse rajale, keset õiguse jalgteid, et anda jõukust neile, kes mind armastavad, ja et täita nende varakambreid!” (Õpetussõnad 8:18–21.)
Lisaks sellistele suurepärastele omadustele ja tunnusjoontele nagu mõistlikkus, mõtlemisvõime, alandlikkus, arusaamine ja kordaminek hõlmavad tarkuse annid ka rikkust ja au. Tark inimene võib õiglasi teid kasutades kergesti rikkaks saada ning ta võib edeneda vaimselt (3. Johannese 2). Tarkus toob inimesele ka au. Lisaks sellele leiab ta rahuldust oma saavutustest, tal on meelerahu ning puhas südametunnistus Jumala ees. Tõepoolest, õnnelik on inimene, kes leiab tarkuse. Tarkuse vili on palju parem kui puhas kuld ja valitud hõbe.
Kui ajakohane on see nõuanne meile, kes me elame materialistlikus maailmas, kus peetakse tähtsaks ükskõik mis viisil ja ükskõik mis hinna eest rikkaks saamist! Ärgem kaotagem kunagi silmist tarkuse väärtust ega püüdkem saada rikkaks ebaõiglastel viisidel. Ärgem jätkem kunagi rikkuse hankimise ettekäändel hooletusse tarkust edendavaid korraldusi – kristlikke koosolekuid, isiklikku piibliuurimist ning „ustava ja mõistliku sulase” koostatud väljaannete uurimist (Matteuse 24:45–47).
„Igavikust alates on mind eraldatud”
Õpetussõnade 8. peatükis toodud tarkuse isikustamine pole vaid abstraktse omaduse iseloomustus. See viitab sümboolselt Jehoova kõige tähtsamale loomistööle. Tarkus jätkab, öeldes: „Jehoova lõi mind oma töö alguses, esimesena oma töödest muistsel ajal! Igavikust alates on mind eraldatud, ürgajast peale, enne maailma algust! Ma olen sündinud enne sügavusi, enne kui puhkesid allikad! Veel enne kui mäed paigale pandi, enne künkaid sündisin mina, kui ta veel ei olnud teinud maad ega maastikku, ei maailma esimest tolmukübetki!” (Õpetussõnad 8:22–26.)
Kui hästi küll sobib see eelnev isikustatud tarkuse kirjeldus sellega, mida räägitakse Pühakirjas „Sõna” kohta! „Alguses oli Sõna,” kirjutas apostel Johannes, „ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal” (Johannese 1:1). Isikustatud tarkus kujutab Jumala Poega Jeesust Kristust enne inimeseks saamist.b
Jeesus Kristus on „kõige loodu esmasündinu. Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevastes ja mis on maa peal, mis nähtav ja nähtamatu” (Koloslastele 1:15, 16). Isikustatud tarkus jätkab: „Kui tema [Jehoova] valmistas taevad, olin mina seal, siis kui ta joonestas sõõri sügavuse pinnale, kui ta kinnitas pilved ülal, tegi võimsaks sügavuse allikad, kui ta merele pani piiri, et veed ei astuks üle tema käsust, kui ta kinnitas maa alused, siis olin mina tema kõrval kui lemmiklaps [„meistertööline”, UM], olin päevast päeva temale rõõmuks, mängisin igal ajal tema ees, mängisin tema maailma maa peal ja tundsin rõõmu inimlastest!” (Õpetussõnad 8:27–31.) Jehoova esmasündinud Poeg oli oma Isa kõrval ning tegi aktiivselt tööd koos temaga – taevaste ja maa võrratu Loojaga. Kui Jehoova Jumal lõi esimese inimese, osales ta Poeg selles projektis kui Meistertööline (1. Moosese 1:26). Pole ime, et Jumala Pojal on inimeste vastu väga suur huvi ja ta tunneb neist isegi rõõmu!
„Õnnis on inimene, kes kuuleb mind”
Isikustatud tarkus, Jumala Poeg, ütleb: „Nüüd, pojad, kuulge mind: õndsad on need, kes hoiavad minu teed! Kuulge hoiatust ja saage targaks, ärge jätke seda tähele panemata! Õnnis on inimene, kes kuuleb mind, kes päevast päeva valvab mu ustel, on vahiks mu uksepiitade juures! Sest kes leiab mind, leiab elu ja saab Jehoova hea meele osaliseks! Aga kes ei taba mind, teeb kahju oma hingele; kõik, kes vihkavad mind, armastavad surma!” (Õpetussõnad 8:32–36.)
Jeesus Kristus on Jumala tarkuse kehastus. Temas „peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded” (Koloslastele 2:3). Kuulakem teda seega väga hoolikalt ning käigem täpselt tema jälgedes (1. Peetruse 2:21). Tema tagasilükkamine tähendab oma hingele kahju tegemist ja surma armastamist, sest „ühegi muu sees ei ole päästet” (Apostlite teod 4:12). Võtkem Jeesus vastu kui isik, kelle kaudu Jumal on meile pääste korraldanud (Matteuse 20:28; Johannese 3:16). Seeläbi me kogeme rõõmu, mis tuleb ’elu leidmisest ja Jehoova hea meele osaliseks’ saamisest.
[Allmärkused]
a Heebreakeelne sõna, mis on tõlgitud vastega „tarkus”, on naissoost. Seepärast kasutavad mõned tõlked tarkusele viidates naissoost asesõnu.
b Fakt, et heebreakeelne sõna, mis on tõlgitud vastega „tarkus”, on alati naissoost, ei lähe vastuollu sellega, et tarkus kujutab Jumala Poega. Kreekakeelne sõna, mis on tõlgitud vastega „armastus” väljendis „Jumal on armastus”, on samuti naissoost (1. Johannese 4:8). Ent seda kasutatakse Jumala kohta.
[Pildid lk 26]
Tarkus on hädavajalik neile, kel on vastutav positsioon
[Pildid lk 27]
Ära jäta hooletusse tarkust edendavaid korraldusi