Tarkuse abil saavad me päevad paljuks
KES vaidleks vastu sellele, et eluprobleemidega toimetulekuks on tarkus hädavajalik? Tõeline tarkus on oskus teadmisi ja mõistmist õigesti kasutada. See on täielik vastand rumalusele, juhmusele ja meeletusele. Seepärast õhutab Pühakiri meid tarkust taotlema (Õpetussõnad 4:7). Tegelikult kirjutatigi Piibli Õpetussõnade raamat peamiselt selleks, et jagada tarkust ja õpetust. Selle avasõnadest võib lugeda: „Saalomoni, Taaveti poja, Iisraeli kuninga õpetussõnad tarkuse ja õpetuse tundmaõppimiseks” (Õpetussõnad 1:1, 2).
Mõelgem veidi sellele, millist usaldusväärset õpetust jagavad Õpetussõnade esimesed peatükid. Nagu armastav isa õhutab oma poega, nii palub Saalomon oma lugejatel võtta vastu õpetust ja pöörata tähelepanu tarkusele (peatükid 1 ja 2). Ta näitab meile, kuidas arendada lähedasi suhteid Jehoovaga ja kuidas hoida oma südant (peatükid 3 ja 4). Meid manitsetakse jääma moraalselt puhtaks (peatükid 5 ja 6). Väga väärtuslik on kokkuvõte ebamoraalse inimese teguviisidest (peatükk 7). Ning hästi kütkestav on isikustatud tarkuse palve (peatükk 8). Enne kui kuningas Saalomon jätkab lühikeste üksikute õpetussõnadega hilisemates peatükkides, teeb ta innustava kokkuvõtte sellest, millest ta on senini rääkinud (peatükk 9).
’Tulge, sööge mu leiba ja jooge mu veini!’
Õpetussõnade esimese osa lõppsõna ei ole lihtsalt eelmainitud nõuannete kuiv kokkuvõte. Selles on toodud hoopis põnev ja kaunis võrdpilt, mis innustab lugejat tarkust taotlema.
Piibli Õpetussõnade 9. peatükk algab sõnadega: „Tarkus ehitas enesele koja, püstitas oma seitse sammast!” (Õpetussõnad 9:1). Väljendi „seitse sammast” kohta arvab üks õpetlane, et see „viitab suurele ümber õue ehitatud majale, mille konstruktsiooni toetasid kummalgi küljel kolm sammast ja üks sammas oli veel keset kolmandat seina, mille vastas paiknes tühi avaus, kus asus sissepääs”. Igatahes oli tõeline tarkus ehitanud endale kindla koja, et paljusid külalisi vastu võtta.
Majas on pidusöögiks kõik valmis. Seal on liha ja veini. Tarkus on ise hoolitsenud söögi valmistamise ja laua katmise eest. „Ta tappis tapaloomad, segas veini, kattis lauagi valmis” (Õpetussõnad 9:2, EP 97). Ilmselt on sellel sümboolsel laual valmis vaimselt õpetlik mõttetoit (Jesaja 55:1, 2).
Keda kutsutakse tõelise tarkuse korraldatud pidusöögile? „Ta läkitas oma ümmardajad, laskis hüüda linna küngastel: „Kes on kogenematu, pöördugu siia!” Mõistmatule ta ütles: „Tulge, sööge mu leiba ja jooge mu segatud viina! Jätke maha rumalus, et jääksite elama, ja käige mõistuse teel!”” (Õpetussõnad 9:3–6.)
Tarkus on saatnud oma teenijatüdrukud külalisi kutsuma. Nad on läinud kohtadesse, kus saab kutset esitada suuremal hulgal inimestele. Kutsutakse kõiki – nii neid, kes on mõistmatud ehk „puuduliku südamega” (UM), kui ka kogenematuid – ja neile tõotatakse igavest elu (Õpetussõnad 9:4). Jumala Sõnas, muu hulgas ka Õpetussõnade raamatus sisalduv tarkus on kättesaadav peaaegu kõigile inimestele. Tänapäeval kutsuvad tõelise tarkuse käskjalad, Jehoova tunnistajad, kõikjal inimesi Piiblit uurima. Sealsete teadmiste omandamine võib inimese tõepoolest igavesse ellu viia (Johannese 17:3).
Kristlastel tuleb tarkuse distsiplineerimine alandlikult vastu võtta. Eriti peab see paika noorte ja nende puhul, kes on alles hakanud Jehoovat tundma õppima. Kuna neil on Jehoova teel käimises vähe kogemusi, on nad võib-olla „puuduliku südamega”. See ei tähenda, et kõik nende motiivid oleksid halvad, vaid inimesel lihtsalt kulub aega ja tuleb teha pingutusi, et muuta oma südameseisund Jehoova Jumalale tõeliselt meelepäraseks. Selleks on vaja viia oma mõtted, soovid, kiindumused ja eesmärgid kooskõlla sellega, mida Jumal heaks kiidab. Seepärast on tähtis, et nad himustaksid „otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima” (1. Peetruse 2:2).
Kas ei peaks me kõik tegelikult „algõpetusest” edasi arenema? Kindlasti on meil vaja ilmutada huvi „Jumala sügavuste” vastu ja tarvitada toiduks tahket rooga, mis on mõeldud täisealiste jaoks (Heebrealastele 5:12–6:1; 1. Korintlastele 2:10). „Ustav ja mõistlik sulane”, keda Jeesus Kristus vahetult juhib, pakub hoolsalt kõigile vaimset rooga õigel ajal (Matteuse 24:45–47). Söögem meiegi tarkuse pidulaua ääres, uurides hoolikalt Jumala Sõna ja sulaseklassi kirjastatud Piiblil põhinevaid väljaandeid.
„Ära noomi pilkajat”
Tarkuse õpetus hõlmab ka noomimist. Seda tarkuse erijoont ei taha igaüks hästi vastu võtta. Seepärast seisab Õpetussõnade raamatu esimese osa lõpus hoiatus: „Kes õpetab pilkajat, toob iseenesele häbi, ja kes noomib õelat, sellele jääb külge halb märk! Ära noomi pilkajat, et ta sind ei vihkaks” (Õpetussõnad 9:7, 8a).
Pilkaja kogub vimma selle vastu, kes püüab aidata tal paraneda. Õel inimene ei hinda noomimise väärtust. On mõttetu püüda õpetada Jumala Sõna imelist tõde sellele, kes vihkab tõde või kes tahab selle üle lihtsalt nalja heita. Kui apostel Paulus kuulutas Antiookias, kohtas ta juute, kes ei armastanud tõde. Nad püüdsid teda Jumalat pilgates vaidlusse tõmmata, kuid Paulus ütles lihtsalt: „Et te selle [Jumala sõna] enesest ära lükkate ega arva endid olevat igavest elu väärt, siis me pöördume paganate poole” (Apostlite teod 13:45, 46).
Kui püüame Kuningriigi hea sõnumiga siiraste inimesteni jõuda, siis olgem ettevaatlikud, et me ei hakkaks pilkajatega vaidlema. Kristus Jeesus õpetas oma jüngreid: „Sisse astudes majasse teretage seda. Ja kui see maja on selle vääriline, siis tulgu teie rahu ta peale; aga kui see ei ole vääriline, pöördugu teie rahu tagasi teie juurde. Ja kes iganes teid vastu ei võta ega kuule teie sõnu, sellest kojast või sellest linnast minge välja ja puistake tolm oma jalgadelt” (Matteuse 10:12–14).
Targa inimese reageering noomimisele erineb pilkaja omast täielikult. Saalomon ütleb: „Noomi tarka, ja ta armastab sind! Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks” (Õpetussõnad 9:8b, 9a). Tark inimene teab, et „mingi karistus, kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks; aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja” (Heebrealastele 12:11). Nõuanne võib tunduda valus. Ent miks peaksime püüdma sellele midagi vastu öelda või ennast kaitsta, kui nõuande vastuvõtmine teeb meid targemaks?
„Õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust!” jätkab tark kuningas (Õpetussõnad 9:9b). Keegi pole õppimiseks liiga tark või vana. Kui tore on näha neid, kes koguni elusügisel tõe vastu võtavad ja end Jehoovale pühendavad! Püüdkem meiegi säilitada õpihimu ja hoida oma mõistust ärkvel.
„Su eluaastad jätkuvad”
Rõhutades arutluse all oleva teema peamõtet, räägib Saalomon ka ühest olulisest eeldusest tarkuse saamiseks. Ta kirjutab: „Jehoova kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama tundmine on mõistus!” (Õpetussõnad 9:10). Jumalikku tarkust ei saa olla sellel, kellel ei ole sügavat aukartust tõelise Jumala vastu. Inimese mõistus võib olla täis teadmisi, aga kui tal ei ole Jehoova kartust, ei õnnestu tal kasutada neid teadmisi viisil, mis toob Loojale au. Ta võib teha teadaolevate faktide põhjal koguni valesid järeldusi, tehes end teiste silmis rumalaks. Et saavutada mõistmist, mis on tarkuse tähelepanuväärne omadus, on tähtis tunda Kõigepühamat Jehoovat.
Millist vilja tarkus kannab? (Õpetussõnad 8:12–21, 35.) Iisraeli kuningas ütleb: „Minu läbi su päevad saavad paljuks ja su eluaastad jätkuvad!” (Õpetussõnad 9:11). Elupäevade ja -aastate pikkus sõltub sellest, kui hästi me tarkusega läbi saame. Jah, „tarkus hoiab elus selle omaniku” (Koguja 7:12).
Meil endil on kohustus tarkuse saamiseks pingutusi teha. Seda rõhutades teatab Saalomon: „Kui oled tark, siis oled tark iseenese jaoks; ja kui oled pilkaja, siis pead seda kandma üksinda!” (Õpetussõnad 9:12). Targa inimese tarkus tuleb kasuks talle endale ja pilkaja võib oma kannatustes üksnes iseennast süüdistada. Me lõikame seda, mida külvame. Seepärast pöörakem tähelepanu tarkusele! (Õpetussõnad 2:2.)
„Meeletusenaine on rahutu”
Kontrastiks ütleb Saalomon järgmist: „Meeletusenaine on rahutu, rumalus ei tunne midagi. Ta istub oma koja uksel, istme peal linna küngastel, kutsudes möödaminejaid, neid, kes käivad otseradu: „Kes on kogenematu, pöördugu siia!”” (Õpetussõnad 9:13–16a, EP 97).
Meeletust kirjeldatakse lärmaka, kasvatamatu ja rumala naisena. Temagi on endale koja ehitanud. Ja ta on võtnud ülesandeks kutsuda enda juurde kogenematuid. Nii seisab möödujate ees valik: kas võtta vastu tarkuse või meeletuse kutse.
„Varastatud vesi on magus”
Nii tarkus kui meeletus kutsuvad kuulajaid enda juurde. Kutse on muidugi erinev. Tarkus kutsub inimesi pidusöögile, kus on veini, liha ja leiba. Ahvatlus, mida meeletus välja pakub, tuletab meelde lõbunaise käitumist. Saalomon räägib: „Mõistmatule ta ütleb: „Varastatud vesi on magus ja salajas söödud leib on hõrk!”” (Õpetussõnad 9:16b, 17).
Segatud veini asemel pakub meeletusenaine varastatud vett. Pühakirjas võrreldakse armastatud abikaasaga sugulise rahulduse saamist värskendava vee joomisega (Õpetussõnad 5:15–17). Varastatud vesi kujutab seetõttu ebamoraalseid seksuaalsuhteid, millega tegeletakse salaja. Seda vett kujutatakse magusana – veinist paremana –, sest see on varastatud ja kannab endas mõtet tabamata jäämisest. Salajas söödud leiba kujutatakse tarkuse leivast ja lihast palju maitsvamana just sellepärast, et see on saadud ebaausate meetoditega. Näha kütkestavana seda, mis on keelatud ja salajane, on meeletusele iseloomulik joon.
Kui tarkuse kutse hõlmab igavese elu tõotust, siis meeletusenaine ei tee mingeid viiteid sellele, millised tagajärjed ootavad ees tema toimimisviisi järgi tegutsejaid. Kuid Saalomon hoiatab: „Teine ei teagi, et seal on kadunud hinged, et tema kutsutud on põrgu sügavustes!” (Õpetussõnad 9:18). „Meeletusenaise koda pole mitte kodu, vaid mausoleum,” kirjutab üks õpetlane. „Kes sinna läheb, see ei välju sealt elusana.” Ebamoraalse eluviisi järgimine pole tark, see on surmaminek.
Jeesus Kristus ütles: „Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad” (Matteuse 7:13, 14). Söögem meie alati tarkuse laua ääres ja olgem koos nende inimestega, kes käivad elluviival teel.
[Pilt lk 31]
Tarkuse taotlemine on igaühe enda kohustus
[Pilt lk 31]
Tark inimene võtab noomimise meeleldi vastu