Kõnni õigluse teerajal

„ÕIGE ... käsi käib hästi”, kuulutas prohvet Jesaja, „sest nad saavad süüa oma tegude vilja”. Jesaja ütles veel: „Õigete teerada on õiglus” (Jesaja 3:10; 26:7, Suur Piibel). Kui tahame, et meie teod kannaksid head vilja, tuleb meil mõistagi teha seda, mis on õige Jumala silmis.

Kuidas me siis võime käia õigluse teerajal? Milliseid õnnistusi me võime niimoodi tegutsedes oodata? Ja kuidas võivad teised saada kasu sellest, et me toimime kooskõlas Jumala õiglaste normidega? Piibli Õpetussõnade raamatu peatükis 10 vastab muistse Iisraeli kuningas Saalomon neile küsimustele, kui ta vastandab õigeid õelatega. Selle käigus kasutab ta sõnu „õige” või „õiglane” 13 korda. Üheksa korda esinevad need salmides 15 kuni 32. Seepärast võib kirjakoha Õpetussõnad 10:15–32 üle mõtisklemine olla meile julgustuseks.a

Hoia õpetusest kõvasti kinni

Saalomon rõhutab õigluse tähtsust. Ta ütleb: „Rikka varandus on tema tugev linn, viletsaile on nende vaesus hukatuseks! Õige inimese töötasu on eluks, õela voos on patuks!” (Õpetussõnad 10:15, 16).

Rikkus võib ebakindluse eest elus mõningat kaitset pakkuda, nii nagu kindlustatud linn pakub oma elanikele mõningat kaitset. Ja vaesus võib olla hukutav, kui elus toimub mingi ootamatu pööre (Koguja 7:12). Kuid tark kuningas võis vihjata siin ka ohtudele, mis kaasnevad nii rikkuse kui vaesusega. Rikkal inimesel võib olla kalduvus panna kogu lootus oma varanduse peale, kujutledes, et tema väärtuslikud esemed on „kõrge müüri sarnased” (Õpetussõnad 18:11). Ja vaene inimene võib hakata ekslikult mõtlema, et vaesuse tõttu on tema tulevik lootusetu. Sel moel ei tee kumbki endale head nime Jumala ees.

Teisest küljest, õige inimese õiglased teod viivad ta ellu, olgu tal siis materiaalset vara palju või vähe. Miks? Sest ta on rahul sellega, mis tal on. Ta ei lase rahalisel seisul mõjutada oma head mainet Jumala ees. Õiglase inimese eluviis, olgu rikkuses või vaesuses, teeb teda õnnelikuks juba praegu ja annab talle igavese elu lootuse tulevikus (Iiob 42:10–13). Õelal pole jõukusest kasu ka siis, kui ta selle saavutab. Selle asemel et hinnata rikkuse kaitsvat väärtust ja elada kooskõlas Jumala tahtega, kasutab ta oma vara selleks, et elada patuelu.

„Kes hoiab õpetust, on elurajal,” jätkab Iisraeli kuningas, „aga kes põlgab noomimist, eksib ära!” (Õpetussõnad 10:17). Üks piibliõpetlane pakub välja, et seda salmi võiks mõista kahel viisil. Üks võimalus on, et inimene, kes allub õpetusele ja taotleb õiglust, on elurajal, kuid samas see, kes noomimist põlgab, eksib sellelt rajalt. Samuti võib see salm tähendada seda, et „see, kes paneb tähele õpetust, näitab elurada [teistele, sest nad saavad kasu tema heast eeskujust], kuid kes ei lase end parandada, viib teised eksiteele” (Õpetussõnad 10:17, New International Version). Mõlemal juhul on tähtis hoida kinni õpetusest ja mitte põlata noomimist!

Asenda viha armastusega

Järgmisena esitab Saalomon kaheosalise õpetussõna, kus kordub sama mõte. Teine osa kinnitab esimest. Saalomon ütleb: „Kes peab salaviha, selle huuled on valelikud.” Kui keegi kannab südames viha teise vastu ja varjab seda meelitavate sõnade või ebasiira kiituse taha, siis on ta valelik, tal on ’valelikud huuled’. Seepeale lisab tark kuningas: „Kes ajab laimujuttu, on alp!” (Õpetussõnad 10:18). Selle asemel et peita oma viha, esitavad mõned inimesed valesüüdistusi või levitavad halvustavaid kommentaare selle inimese kohta, keda nad vihkavad. See on rumal, sest laimujutt ei muuda tegelikult seda, milline teine inimene on. Pealegi näeb tajumisvõimega kuulaja laimaja õelust ja hakkab temasse halvemini suhtuma. Nii teeb laimujuttude levitaja iseendale kahju.

Õiglane teguviis ei luba inimesel kasutusele võtta petmist ega laimamist. Jumal ütles iisraellastele: „Ära vihka südames oma venda!” (3. Moosese 19:17). Ja Jeesus andis oma kuulajaile nõu: „Armastage [isegi] oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas” (Matteuse 5:44, 45). Kui palju parem on täita süda armastuse, mitte vihaga!

’Talitse oma huuli’

Rõhutades vajadust oma keelt talitseda, ütleb tark kuningas: „Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik!” (Õpetussõnad 10:19).

„Alp teeb palju sõnu” (Koguja 10:14). Tema „suu laseb voolata rumalust” (Õpetussõnad 15:2). Sellega ei taheta väita, nagu oleks iga jutukas inimene rumal. Ent kui lihtne on inimesel, kes räägib liiga palju, saada kahjuliku keelepeksu või kuulujutu levitajaks. Hävitatud maine, haavatud tunded, pingestatud suhted ja isegi füüsilised vigastused saavad sageli alguse rumalast kõnest. Tõesti, „kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine” (Õpetussõnad 10:19). Pealegi on ärritav viibida sellise inimese seltskonnas, kellel on alati iga asja kohta midagi öelda. Ärgem meie kasutagem liiga palju sõnu.

Inimene, kes talitseb oma huuli, väldib valet, kuid lisaks sellele tegutseb ta ka mõistlikult. Ta mõtleb enne, kui midagi ütleb. Ajendatuna armastusest Jehoova normide vastu ja siirast soovist kaasinimesi aidata, arvestab ta sellega, millist mõju võivad tema sõnad teistele avaldada. Tema jutt on armastav ja lahke. Ta mõtleb sellele, kuidas väljendada oma mõtteid meeldival ja kasulikul viisil. Ta sõnad on nagu „kuldõunad hõbevaagnail” – alati hästi valitud ja väärikad (Õpetussõnad 25:11).

„Kosutavad paljusid”

„Õiglase keel on valitud hõbe, õelate süda on vähe väärt!” jätkab Saalomon (Õpetussõnad 10:20). Õiglase inimese jutt on puhas, nagu kvaliteetne, puhastatud, ilma räbuta hõbe. See kirjeldus peab kindlasti paika Jehoova teenijate puhul, kui nad jagavad teistele elupäästvaid teadmisi Jumala Sõnast. Nende Suurim Õpetaja Jehoova Jumal on neid õpetanud ja ’andnud neile õpilaste keele, et nad oskaksid vastata väsinule, virgutada teda sõnaga’ (Jesaja 30:20, UM; 50:4). Nende keel on tõepoolest nagu valitud hõbe, kui nad räägivad edasi Piibli tõde. Nende sõnadel on ausa südamega inimeste jaoks määratult suurem väärtus kui õelate kavatsustel. Seepärast olgem innukad rääkima teistele Jumala Kuningriigist ja Jumala imelistest tegudest.

Õiglane inimene on õnnistuseks neile, kes teda ümbritsevad. „Õiglase huuled kosutavad paljusid, aga rumalad surevad meeletuse pärast!” jätkab Saalomon (Õpetussõnad 10:21).

Kuidas „õiglase huuled kosutavad paljusid”? Heebreakeelne sõna, mida siin kasutatakse, viitab „karjatamisele”. See kannab endas mõtet suunamisest ja toitmisest, nii nagu muistsete aegade karjane hoolitses oma lammaste eest (1. Saamueli 16:11; Laul 23:1–3; Ülemlaul 1:7). Õiglane inimene suunab või juhatab teisi õigluse teele, tema sõnad toidavad kuulajate hinge. Selle tulemusel elavad need õnnelikumat ja rahuldustpakkuvamat elu ning võivad saada koguni igavese elu.

Kuidas läheb aga rumalal? Meeletuna käitudes näitab ta, et tal puuduvad head ajendid või huvi oma tegude tagajärgede vastu. Niisugune inimene teeb lihtsalt seda, mis talle pähe tuleb, ega mõtle tagajärgedele. Seepärast saab ta oma tegude tõttu kannatada. Kui õiglane inimene aitab teistel ellu jääda, siis meeletu inimene ei suuda päästa isegi omaenda elu.

Väldi häbitegusid

Inimese iseloomu paljastab sageli see, mis talle meeldib ja mis mitte. Selle tõsiasja kohta ütleb Iisraeli kuningas: „Albile meeldib teha häbitegusid, aga mõistlikule mehele meeldib tarkus!” (Õpetussõnad 10:23).

Mõned peavad häbitegusid meelelahutuseks või mänguks ja tegelevad nendega lihtsalt „lõbu” pärast. Nad ei arvesta Jumala kui isikuga, kellele meil kõigil tuleb aru anda, ja nad keelduvad nägemast, et nende teguviis on vale (Roomlastele 14:12). Nende mõtlemine on niivõrd väärastunud, et nad järeldavad ekslikult, nagu Jumal ei näeks nende väärtegusid. Tegelikult ütlevad nad oma käitumisega: „Jumalat ei ole!” (Laul 14:1–3; Jesaja 29:15, 16). Kui rumal see küll on!

Mõistlik inimene saab aga aru, et häbiteod ei ole naljaasi. Ta teab, et need ei meeldi Jumalale ja et need võivad hävitada tema suhted Jumalaga. Selline käitumine oleks rumal, sest see röövib inimeselt enesest lugupidamise, purustab abielu, teeb kahju nii mõistusele kui kehale ja hävitab vaimsuse. On tark vältida häbitegusid ja armastada tarkust nagu oma kallist õde (Õpetussõnad 7:4).

Ehita õigele alusele

Rõhutades, kui tähtis on rajada elu õigele alusele, ütleb Saalomon: „Mida õel kardab, see tabab teda, aga õigete igatsus rahuldatakse! Kui torm üle käib, siis pole enam õelat, aga õigel on igavene alus!” (Õpetussõnad 10:24, 25).

Õel võib teistele palju hirmu teha, kuid lõpuks tabavad teda tema enda kartused. Kuna tema aluseks ei ole õiglased põhimõtted, on ta nagu ebakindel ehitis, mis raevuka tormi käes ümber kukub. Ta variseb surve all kokku. Kuid õiglane inimene on nagu mees, kes tegutseb Jeesuse sõnade kohaselt. Ta on „mõistlik mees, kes ehitas oma koja kaljule”. „Ja ränk sadu tuli ja tulid vetevoolud ja tuuled puhusid ja sööstsid vastu seda koda,” ütles Jeesus, „aga ta ei langenud, sest tema alus oli rajatud kaljule” (Matteuse 7:24, 25). Niisugune inimene on kindel. Tema mõtlemine ja teod on kindlalt rajatud jumalikele põhimõtetele.

Enne kui tark kuningas õelate ja õigete vahelisest erinevusest edasi räägib, esitab ta napisõnalise, kuid tähtsa hoiatuse. Ta ütleb: „Nagu äädikas hammastele ja suits silmadele, nõnda on laisk sellele, kes teda läkitab!” (Õpetussõnad 10:26). Äädikas ei tee hammastele head. Äädikhape, mida see sisaldab, tekitab suus hapu maitse ja võib hambad tundlikuks muuta. Suits paneb silmad kipitama. Nõndasamuti tuleb sellel, kes laisa palkab või teda oma esindajana kasutab, kogeda tuska ja kanda rahalisi kaotusi.

„Issanda tee on kinnituseks”

Iisraeli kuningas lisab: „Jehoova kartus jätkab elupäevi, aga õelate aastaid lühendatakse! Õigete lootus on rõõm, aga õelate ootus hukkub!” (Õpetussõnad 10:27, 28).

Õiglane inimene juhindub jumalakartusest ja ta püüab meeldida Jumalale oma mõtete, sõnade ja tegudega. Jumal hoolib temast ja täidab tema õiglased ootused. Õel elab aga jumalakartmatut elu. Aeg-ajalt võib tunduda, et tema lootused täituvad, kuid see on nii vaid ajutiselt, sest tema päevad jäävad sageli vägivalla või tema elustiilist põhjustatud vaevuste tõttu lühikeseks. Tema surmapäeval purunevad kõik tema lootused (Õpetussõnad 11:7).

„Issanda [Jehoova] tee on kinnituseks laitmatule, aga kurjategijaile on ta hukatuseks,” ütleb Saalomon (Õpetussõnad 10:29, EP 97). Siin ei viita Jehoova tee mitte eluteele, millel inimesed peaksid käima, vaid viisile, kuidas Jumal tegeleb inimkonnaga. „Tema on kalju, tema töö on täiuslik,” ütles Mooses, „sest kõik tema teed on õiged!” (5. Moosese 32:4). Jumala õiged teed tähendavad õiglastele inimestele turvatunnet ja õelatele hävingut.

Kui tugevaks kindluseks on küll Jehoova oma rahvale! „Õige ei kõigu iialgi, aga õelad ei jää maale elama! Õiglase suu edendab tarkust, aga valelik keel hävitatakse! Õiglase huuled teavad, mis on meelepärane, aga õelate suu on pöörane!” (Õpetussõnad 10:30–32).

Õiglane elab kindlasti hästi ja kogeb õnnistusi, sest ta käib õigluse teerajal. Tõesti, „see on Jehoova õnnistus, mis teeb rikkaks, ja oma vaev ei lisa sellele midagi juurde” (Õpetussõnad 10:22). Hoolitsegem siis selle eest, et käitume alati kookõlas Jumala põhimõtetega. Talitsegem ka oma huuli ning kasutagem oma keelt inimeste kosutamiseks elupäästva Jumala Sõna tõega ja nende juhatamiseks õigluse teele.

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Keel võib olla „valitud hõbeda” sarnane