„Tõehuuled kestavad igavesti”

NII nagu tulesäde võib süüdata leegi ja hävitada terve metsa, võib see ära rikkuda kogu inimese elu. See võib olla täis mürki, kuid see võib olla ka „elupuu” (Õpetussõnad 15:4). Surm ja elu on selle võimuses (Õpetussõnad 18:21). Säärane jõud on sellel pisukesel liikmel, meie keelel, mis võib reostada kogu ihu (Jakoobuse 3:5–9). Seetõttu on tark oma keelt vaos hoida.

Piibli Õpetussõnade raamatu 12. peatüki teises pooles annab muistse Iisraeli kuningas Saalomon väärtuslikku nõu, mis aitab meil kontrollida oma kõnet. Lühikeste, kuid praktiliste õpetussõnadega näitab see tark kuningas, et sõnadel on oma tagajärjed ning et sõnad ilmutavad paljugi ütleja loomuomaduste kohta. Saalomoni inspireeritud nõuanne on hädavajalik igaühele, kes soovib ’seada hoidja oma huulte uksele’ (Laul 141:3).

Üleastumine, mis saab püüniseks

„Kuri püütakse huulte üleastumises, aga õige pääseb hädast!” ütleb Saalomon (Õpetussõnad 12:13). Valetamine on huulte üleastumine, mis saab valetajale surmatoovaks püüniseks (Ilmutuse 21:8). Ebaausus võib näida kerge teena, kuidas pääseda karistusest või vältida ebameeldivat olukorda. Tihti viib aga üks vale teiseni. Nagu inimene, kes hakkab väikeste rahasummade peale hasartmänge mängima, kuid on hiljem sunnitud kaotatud raha tagasivõitmiseks tegema järjest suuremaid panuseid, nii mässib ka valetaja end peagi oma valede võrku.

Huulte üleastumine võib saada püüniseks ka selles mõttes, et teistele valetaja võib lõpuks hakata endalegi valetama. Näiteks võib valetaja panna end kergesti uskuma, et ta on väga taibukas ja särava mõistusega inimene, kuigi tegelikult on tal üsna vähe teadmisi. Nõnda hakkabki vale ta elu kujundama. Tõesti, „temale meeldib arvata, et ta ülekohut ei leita ega vihata” (Laul 36:3, EP 97). Missugune püünis on küll valetamine! Õige aga ei pane end säärasesse keerulisse olukorda. Isegi hädaajal ei kasuta ta väljapääsu leidmiseks valet.

Vili, millest saab täiesti küllalt

„Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!” hoiatab apostel Paulus (Galaatlastele 6:7). See põhimõte käib kindlasti nii meie kõne kui tegude kohta. Saalomon teatab: „Oma suu viljast saab igaühele täiesti küllalt, ja inimese kätetöö tuleb tagasi temale enesele!” (Õpetussõnad 12:14).

Suu, mis „kõneleb tarkust”, kannab vilja, millest saab täiesti küllalt (Laul 37:30). Tarkus eeldab teadmisi, ning ükski inimene ei tea kõike. Igaühel on vaja kuulda võtta head nõuannet. „Rumala tee on ta enese silmis õige, aga tark võtab nõu kuulda!” sõnab Iisraeli kuningas (Õpetussõnad 12:15).

Jehoova annab meile usaldusväärset nõu oma Sõna ja organisatsiooni kaudu, tehes seda „ustava ja mõistliku sulase” väljaannete vahendusel (Matteuse 24:45; 2. Timoteosele 3:16). Oleks tõesti rumal keelduda heast nõuandest ja teha asju omal moel! Peaksime olema ’nobedad kuulma’, kui Jehoova, „kes õpetab inimesele teadmist”, annab nõu oma suhtluskanali kaudu (Jakoobuse 1:19; Laul 94:10).

Kuidas vastavad solvangule või alusetule kriitikale targad inimesed ja kuidas rumalad? Saalomon vastab: „Rumal teeb oma pahameele kohe teatavaks, aga tark varjab häbi [„katab solvangu kinni”, EP 97]!” (Õpetussõnad 12:16).

Kui rumalat solvatakse, vastab ta kohe vihaselt. Mõistlik inimene aga palvetab, et saada Jumala vaimu ja ilmutada enesekontrolli. Ta võtab aega, et mõtiskleda Jumala Sõnas antud nõuannete üle ja mõtleb hindavalt Jeesuse sõnadele: „Kui keegi sind lööb vastu su paremat kõrva, siis kääna temale ka teine” (Matteuse 5:39). Kuna tark ei soovi ’tasuda ühelegi kurja kurjaga’, talitseb ta oma huuli ega ütle mõtlematuid sõnu (Roomlastele 12:17). Kui me samamoodi katame meid tabanud solvangu kinni, väldime nõnda edasist tüli.

Keel, mis on terviseks

Huulte üleastumine võib põhjustada palju kahju kohtus. Iisraeli kuningas ütleb: „Tõe kõneleja kuulutab õigust, aga valetunnistaja pettust!” (Õpetussõnad 12:17). Kuna aus tunnistaja kõneleb tõde, on tema tunnistus usaldusväärne. Tema sõnad aitavad õiglust jalule seada. Valetunnistaja on aga täis pettust ja tema süül võidakse langetada ekslik kohtuotsus.

„Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks!” jätkab Saalomon (Õpetussõnad 12:18). Sõnad võivad torgata nagu mõõk ning hävitada sõpruse ja õhutada tüli. Sõnad võivad olla ka meeldivad ja lahked ning aidata sõprust säilitada. Kas pole aga solvavad hüüdnimed, karjumine, pidev kriitika ja alandavad solvangud nagu mõõgapisted, mis põhjustavad sügavaid hingehaavu? Kui hea on seega parandada kõik sellised väärsammud tervistavate siiraste vabandussõnadega.

Praegustel rasketel aegadel pole üllatav, et on palju neid, kes „murtud on südamelt” ja kellel on „rõhutud vaim” (Laul 34:19). Kui ’räägime lohutavalt masendunud hingedega’ (UM) ja ’toetame nõtru’, siis paneme ju tegelikult sõnadesse tervistava väe (1. Tessalooniklastele 5:14). Osavõtlikud sõnad võivad julgustada teismelisi, kes võitlevad eakaaslaste kahjuliku mõju vastu. Hooliv kõneviis võib kinnitada eakatele, et neid vajatakse ja armastatakse. Sõbralikud sõnad võivad kindlasti tuua päikest ka haigete päeva. Isegi noomitust on kergem vastu võtta, kui see on antud „tasaduse vaimus” (Galaatlastele 6:1). Kui tervistav on veel selle inimese keel, kes räägib head sõnumit Jumala Kuningriigist neile, kes soovivad seda kuulda!

Huuled, mis kestavad

Kasutades sõnaga „huuled” samatähenduslikult sõna „keel”, teatab Saalomon: „Tõehuuled kestavad igavesti, aga valelik keel on üürikeseks!” (Õpetussõnad 12:19). Heebrea keeles on väljend „tõehuuled” ainsuses ning see tähendab rohkemat kui lihtsalt tõest kõnet. „See viitab sellistele omadustele nagu vastupidavus, püsivus ja usaldusväärsus,” ütleb üks teatmeteos. „Selline kõne kestab ... igavesti, kuna see on usaldusväärne, võrreldes valeliku keelega ..., mis võib hetkeks petta, kuid ei pea proovile vastu.”

„Kes kavatsevad kurja, neil on pettus südames, aga kes annavad rahu nõu, võivad rõõmu tunda!” teatab tark kuningas ja lisab: „Õigele ei tule midagi halba, aga õelad on täis õnnetust!” (Õpetussõnad 12:20, 21).

Kurja sepitsejad põhjustavad vaid valu ja kannatusi. Teisest küljest aga need, kes annavad rahu nõu, tunnevad rahuldust selle tegemisest, mis on õige. Neil on ka rõõm näha häid tulemusi. Mis kõige tähtsam, neil on Jumala heakskiit, kuna „valelikud huuled on Jehoova meelest hirmsad, aga teos ustav on temale meelepärast” (Õpetussõnad 12:22).

Kõne, mis katab kinni teadmisi

Kirjeldades veel üht erinevust selle vahel, kes jälgib oma sõnu, ja selle vahel, kes loobib sõnu, ütleb Iisraeli kuningas: „Tark inimene varjab [„katab kinni”, Piibli Raamat], mida ta teab, aga alpide süda kuulutab nende rumalust!” (Õpetussõnad 12:23).

Tark ja mõistlik inimene teab, millal rääkida ning millal mitte. Ta katab kinni teadmisi selles mõttes, et hoiab end tagasi ega uhkelda oma teadmistega. See ei tähenda, et ta alati varjaks oma teadmisi. Pigem on ta nende esile toomisega tagasihoidlik. Alp on aga kiire rääkima ja teeb enda rumaluse nõnda ruttu avalikuks. Olgu meie sõnu siis parem vähe ja hoidugu meie keel kiitlemast.

Saalomon jätkab vastandite väljatoomist ning esitab jõulise mõtte töökusest ja laiskusest. Ta teatab: „Kärmete käsi valitseb, aga laisk peab orjama!” (Õpetussõnad 12:24). Tubli töö võib tuua ametikõrgenduse ja majandusliku iseseisvuse, laiskus aga sunnitöö ja orjuse. Üks õpetlane ütleb: „Lõpuks saab laisast inimesest tööka ori.”

Sõna, mis teeb rõõmu

Kuningas Saalomon pöördub keele kasutamise juurde tagasi ja teeb terase tähelepaneku inimloomuse kohta. Ta ütleb: „Mure mehe südames painutab teda, aga hea sõna teeb temale rõõmu!” (Õpetussõnad 12:25).

Palju on selliseid muresid ja raskusi, mis otsekui painutavad südant ning teevad selle kurvaks. Paar head julgustussõna mõistvalt inimeselt aitab seda koormat kergendada ja südamele rõõmu tuua. Kuidas võivad aga teised teada meie muredest, kui me ei ava oma suud ega räägi nendest? Tõesti, kui me satume hätta või oleme masendunud, peaksime usaldavalt rääkima sellest mõne osavõtliku inimesega, kes võib meid aidata. Lisaks võib oma tunnete sõnades väljendamine mingil määral südamevalu leevendada. Seega oleks hea usaldada oma mure abikaasale, vanemale või osavõtlikule ja vaimselt küpsele sõbrale.

Kas võiks olla paremaid julgustussõnu kui need, mis on kirjas Piiblis? Me peaksime siis hoidma Jumala ligi ja mõtisklema hindavalt tema inspireeritud Sõna üle. Selline mõtisklemine toob kindlasti vaevatud südamesse rõõmu ja kurbadesse silmadesse sära. Laulukirjutaja kinnitab seda, öeldes: „Jehoova käsuõpetus on laitmatu, see kosutab hinge; Jehoova tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks! Jehoova korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Jehoova käsk on selge, see valgustab silmi!” (Laul 19:8, 9).

Tasutoov tee

Vastandades õige teed õela omaga, ütleb Iisraeli kuningas: „Õige valib enesele karjamaa, aga õelaid eksitab nende oma tee!” (Õpetussõnad 12:26). Õige jälgib valvsalt oma karjamaad – valides hoolega seltskonda ja sõpru. Ta valib neid targalt ning püüab vältida ohtlikke kontakte. Nii pole aga õelatega, kes keelduvad nõuannet kuulda võtmast ja käivad kangekaelselt oma teed. Nad rändavad ringi nagu eksinud.

Järgmisena toob kuningas Saalomon välja erinevuse laisa ja virga vahel ühe teise nurga alt. Ta ütleb: „Laisk ei saa küpsetada jahisaaki, aga virgal inimesel on kallist vara!” (Õpetussõnad 12:27). Laisk inimene ei „aja jahiloomi liikvele” (UM) ehk „ei saa küpsetada jahisaaki”. Tõesti, ta ei suuda alustatut lõpule viia. Virkust võib aga võrdsustada rikkusega.

Laiskus on nii kahjulik, et apostel Paulus pidas vajalikuks kirjutada sellest Tessaloonika kristlastele ja parandada seal mõningaid, kes elasid „korratut elu” – ei teinud tööd, vaid sekkusid asjadesse, mis neisse ei puutunud. Sellised olid teistele kulukaks koormaks. Seepärast andis Paulus neile avalikult nõu ning manitses neid, et nad „vaikselt tööd tehes sööksid omaenese leiba”. Juhul kui nad seda kindlat nõuannet kuulda ei võta, käskis Paulus teistel koguduseliikmetel neist „hoiduda”, pidades silmas ilmselt seltskondlikku läbikäimist (2. Tessalooniklastele 3:6–12; 3:11, UM).

Me ei peaks võtma südamesse mitte ainult Saalomoni nõuannet olla töökad, vaid ka tema nõuannet selle kohta, kuidas keelt õigesti kasutada. Püüdkem siis kasutada seda väikest ihuliiget tervistavalt ja rõõmutoovalt, vältida üleastumist oma huultega ning püsida õigel teel. Saalomon kinnitab: „Õigluse rajal on elu, ja sillutatud teel ei ole surma!” (Õpetussõnad 12:28, EP 97).

[Pildid lk 27]

„Tark võtab nõu kuulda”

[Pildid lk 28]

„Tarkade keel on terviseks”

[Pilt lk 29]

Usaldusväärse sõbraga rääkimine pakub lohutust

[Pilt lk 30]

Hindav mõtisklemine Jumala Sõna üle teeb südame rõõmsaks