Piibli seisukoht
Kas lapsed peaksid ise endale religiooni valima?
ALATES sünnihetkest kuni noorukiea lõpuni teevad vanemad laste eest valikuid. Samal ajal teab tark vanem, millal olla paindlik ning võtta võimaluse korral arvesse lapse eelistusi.
Kuid vanematel võib olla raske otsustada, kui palju valikuvabadust lapsele anda. Samal ajal kui lapsed võivad teha õigeid valikuid ning neile võib tulla kasuks mõningane iseseisvus, on tõsi ka see, et nad võivad teha väärasid valikuid, mis toovad kurbi tagajärgi (2. Kuningate 2:23—25; Efeslastele 6:1—3).
Näiteks valivad lapsed sageli tervisliku toidu asemel rämpstoidu. Mispärast? Kuna noores eas ei ole nad suutelised omal käel mõistlikke otsuseid langetama. Kas vanematel oleks tark anda lastele selles asjas vaba voli ja loota, et lõpuks valivad nad tervisliku toidu? Ei oleks. Selle asemel peavad vanemad oma laste eest ise valikuid tegema, pidades silmas oma võsukeste tulevast heaolu.
Seepärast teevad vanemad õigusega oma laste eest valikuid küsimustes, mis puudutavad toitumist, riietumist, ehtimist ja kõlblust. Aga kuidas on lugu religiooniga? Kas vanemad peaksid ka selles suhtes ise valiku tegema?
Valik
Mõned väidavad, et vanemad ei peaks oma usulisi tõekspidamisi lastele peale suruma. Näiteks üle 160 aasta tagasi propageerisid mõned, kes tunnistasid ristiusku, ideed, et „lastele ei tohiks anda usulist õpetust kartusest, et nad kallutatakse omaks võtma mingi konkreetne usutunnistus, vaid nad tuleks jätta omapead, kuni nad on võimelised tegema valiku ja kuni nad otsustavad seda teha”.
Ent see idee ei ole kooskõlas Piibli seisukohaga. Piibel rõhutab, kui tähtis on juurutada lastesse usulisi tõekspidamisi sünnist alates. Õpetussõnad 22:6 ütleb: „Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!”
Heebreakeelne sõna, mis on tõlgitud sõnaga „poiss”, hõlmab vanusevahemikku imikueast noorukieani. Varases lapseeas õppimise tähtsuse kohta ütles dr. Joseph M. Hunt Illinoisi Ülikoolist (USA): „Esimese nelja-viie eluaasta jooksul on lapse areng kõige kiirem ning laps allub kõige paremini suunamisele. [—] Umbes 20 protsenti [tema] põhilistest võimetest areneb välja enne esimest sünnipäeva, umbes pool enne neljaseks saamist.” See annab vaid kaalu Piibli inspireeritud nõuandele, et vanematel on ülimalt tähtis anda lapsele varakult tarka juhatust ja õpetada talle Jumala teid (5. Moosese 11:18—21).
On tähelepanuväärne, et Pühakiri manitseb jumalakartlikke vanemaid juurutama oma lastesse armastust Jehoova vastu. 5. Moosese 6:5—7 ütleb: „Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (Meie kursiiv.) Heebreakeelne verb, mis on tõlgitud sõnaga „kinnitama”, kannab mõtet mingi riista teritamisest, nii nagu seda tehakse näiteks luisuga. Selle juures ei piisa mõnest üksikust liigutusest, vaid seda tuleb teha hoolsalt, korduvalt. The New English Bible tõlgibki selle heebrea verbi sõnaga „kordama”. On selge, et „kinnitama” tähendab püsiva mõju avaldamist. (Võrdle Õpetussõnad 27:17.)
Seepärast peaksid lapsevanemad, kes on tõelised kristlased, suhtuma tõsiselt kohustusse sisendada oma usulisi tõekspidamisi enda lastesse. Neil pole õige seda kohustust hooletusse jätta, lastes lastel ise valida. See tähendab muu hulgas, et nad peavad oma lapsed koosolekutele kaasa võtma. Seal saavad vanemad nende kõrval istuda ja aidata neil mõista vaimset kasu, mida toob ühtse perena piiblilistele aruteludele tähelepanu pööramine ja nendes osalemine (5. Moosese 31:12, 13; Jesaja 48:17—19; 2. Timoteosele 1:5; 3:15).
Vanemlik kohustus
Kui käskida lapsel süüa mõnda toitu lihtsalt sellepärast, et see on tervislik, ei pruugi laps seda veel hea meelega teha. Seepärast teab tark ema, kuidas teha elutähtsad toiduained lapsele võimalikult isuäratavaks ja tema maitsele vastavaks. Ja iseenesestki mõista valmistab ta toitu sel moel, et laps seda seedida suudab.
Samamoodi võib laps usulise õpetuse andmisse algul tõrksalt suhtuda ja vanem võib leida, et asja mõistlikust äraseletamisest pole kasu. Ent Piibli juhend on selge: vanemad peavad tegema oma parima, et õpetada lapsi imikueast alates. Sellepärast teevad targad vanemad usulise õpetuse vastuvõetavamaks, esitades seda last köitval moel ning võttes arvesse tema suutlikkust seda omandada.
Armastavad vanemad võtavad tõsiselt kohustust anda lapsele kõik eluks hädavajalik ja enamasti ei tea keegi lapse vajadusi paremini kui tema vanemad. Kooskõlas sellega näitab Piibel, et põhivastutus laste füüsilise ja vaimse heaolu eest hoolitseda lasub vanemate — iseäranis isa — õlul (Efeslastele 6:4). Seega ei tohiks vanemad oma kohustusest kõrvale põigelda, püüdes seda kellegi teise kaela veeretada. Kuigi nad võivad kasutada pakutavat abi, peaks see vanemate antavale usulisele õpetusele täienduseks olema, mitte seda asendama (1. Timoteosele 5:8).
Mingil eluhetkel otsustab iga inimene ise, kas ja milliseid usulisi tõekspidamisi ta järgib. Kui kristlikud lapsevanemad täidavad oma kohustust anda lastele varasest east usulist kasvatust ja kui nad õpetavad neid sel ajal mõistlike põhimõtete alusel ise järeldusi tegema, valivad nende järeltulijad hilisemas elus vägagi tõenäoliselt õige tee (2. Ajaraamat 34:1, 2; Õpetussõnad 2:1—9).
[Pildi allikaviide lk 26]
The Doré Bible Illustrations/Dover Publications, Inc.