Miks peaks usust rääkima

”Raud ihub rauda ja inimene ihub teist!” (Õpetussõnad 27:17, Piibel)

TERA ei ihuta kahte eset üksteise vastu lüües. Ihumine on palju õrnem töö. Nii võib ka vestluse käigus mõistust õigel ja valel viisil ihuda, eriti kui vesteldakse nii hellal teemal, nagu seda on religioon.

Kõigepealt tuleb meil lugu pidada teise inimese väärikusest ning näidata lugupidamist nii oma sõnade kui ka käitumisega. ”Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud,” ütleb Piibel (Koloslastele 4:6). Lahke ja nii-öelda maitsestatud kõne ei ole dogmaatiline isegi sel juhul, kui kõneleja on veendunud selles, et temal on õigus.

Lahkus ilmneb ka sellest, kuidas me kuulame. Kui katkestame vestluskaaslase juttu või valmistume tema jutu ajal järgmise argumendi esitamiseks, ei ole me sugugi meeldivad kuulajad. Meie vestluskaaslane tõenäoliselt tajub meie ilmset huvipuudust tema seisukohtade vastu ning võib vestluse lõpetada. Samuti ei tohiks me kunagi sundida teist inimest oma vaateid muutma ega hirmutada teda neist loobuma. Lõppude lõpuks on ju Jumal see, kes paneb vastuvõtlike kuulajate südames tõeseemne kasvama (1. Korintlastele 3:6).

Meile on heaks eeskujuks apostel Paulus, kes kasutas oma teenistuses arutlemist ja veenmist (Apostlite teod 17:17; 28:23, 24; EP 97). Paulus rääkis inimestega usust igal pool, kus neid oli, näiteks turul ja nende kodus (Apostlite teod 17:2, 3; 20:20). Jehoova tunnistajad püüavad tema eeskuju järgida ning käivad kõikjal, kus inimesi võib leida, et arutleda nendega Pühakirja teemadel.

Väldi vääritimõistmist

Iisraeli rahvas oli just Tõotatud Maale elama asunud, kui arusaamatus ühe altari pärast oleks äärepealt päästnud valla kodusõja. Jordani jõest ida poole elama asunud suguharud ehitasid altari ning teised suguharud arvasid, et see altar on valmistatud ebajumalatele. Seepärast valmistusid nad oma vendade vastu sõtta minekuks. Õnneks tuli appi arukus. Iisraellased, kellest oleksid kallaletungijad saanud, läkitasid teisele poole Jordani jõge saatkonna, et uurida järele altari ehitamise põhjus. Nad tundsid kergendust, kui said teada, et see altar on pelgalt monument, ”tunnistaja”, mis pidi kõikidele suguharudele tuletama meelde nende ühtsust Jehoova Jumala ees. Rääkimine hoidis ära konflikti ning päästis paljude inimeste elu! (Joosua 22:9—34.)

Nii põhjustavad vääritimõistmised sageli ka tänapäeval vaenulikkust ja eelarvamusi. Näiteks on mõned inimesed pidanud Jehoova tunnistajaid usufanaatikuteks, kuna nad on kuulnud, et tunnistajad keelduvad vereülekandest. Kuid need, kes on isiklikult tunnistajatega sel teemal rääkinud, on olnud meeldivalt üllatunud, saades teada, et selliseks toimimiseks on olemas piibliline alus ning et on olemas ohutuid ja efektiivseid alternatiivravimeetodeid (3. Moosese 17:13, 14; Apostlite teod 15:28, 29). Doonoriverega seotud probleemide tõttu kirjutas üks kolumnist: ”Tänu Jumalale, et Jehoova tunnistajad on teerajajateks vereasendajate uurimises.”

Mõned on keeldunud tunnistajatega rääkimast, kuna neile on öeldud, et Jehoova tunnistajad ei usu Jeesust Kristust. Kui vale see arvamus küll on! Tegelikult tõstavad tunnistajad just esile Jeesuse rolli inimkonna päästmises ning selgitavad, et ta on Jumala Poeg, kelle Jumal saatis maa peale inimesi patust ja surmast lunastama. Kui inimesed on tunnistajatega sel teemal rääkinud, on vääritimõistmine kadunud (Matteuse 16:16; 20:28; Johannese 3:16; 14:28; 1. Johannese 4:15).

Kas tõde on populaarne või mitte?

Mis puutub religiooni, siis üllatab ehk paljusid, et see, mis on populaarne, on tavaliselt vale. Jeesus Kristus ise õpetas: ”Minge sisse kitsast väravast; sest avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad” (Matteuse 7:13, 14).

Noa päevil rääkisid usulist tõde ainult kaheksa inimest: Noa, tema naine, kolm poega ning kolm miniat. Kahtlemata pilgati ja solvati neid sellepärast, et nad hoiatussõnumit kuulutasid ja laeva ehitasid. Kuid Noa ja tema pere ei lasknud end hirmutada, vaid jätkasid kuulutus- ja ehitustööd (1. Moosese 6:13, 14; 7:21—24; 2. Peetruse 2:5). Kui Soodoma ja Gomorra linn hävitati, jäi ellu kõigest kolm inimest, sest nad võtsid kuulda Jumala juhtnööre (1. Moosese 19:12—29; Luuka 17:28—30).

Milline on olukord meie päevil? ”Kui Kristus meie ajal lihalikul kujul maa peale tagasi tuleks, tapaksid inimesed ta tõenäoliselt uuesti,” ütles üks korterivaldaja ühele Jehoova tunnistajale. See inimene arvas, et Jeesuse õpetused ja kõrged moraalinormid oleksid tänapäeval sama ebapopulaarsed kui 2000 aastat tagasi. Kas sa nõustud selle arvamusega?

Kui nõustud, on sul õigus, sest Jeesus hoiatas oma jüngreid: ”Te olete kõigi rahvaste viha all minu nime pärast” (Matteuse 24:9, 1968. a. väljaanne). See ennustus on osutunud tõeks. Juudi juhid ütlesid Roomas apostel Paulusele kristluse kohta: ”Sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse!” (Apostlite teod 28:22). Kuid vaatamata kristluse ebapopulaarsusele ei lakanud Kristuse järelkäijad oma uskumusi teistega jagamast. Samuti ei takistanud see ausa südamega inimesi kristlastega rääkimast (Apostlite teod 13:43—49).

Tänapäeval on Jeesuse sõnum tähtsam kui kunagi varem. Miks? Maailma olukorrad näitavad, et me elame selle maailma-ajastu ”viimseil päevil”, ning nende päevade haripunktiks on maa kurjusest puhastamine. Jeesus võrdles meie aega Noa päevadega (2. Timoteosele 3:1—5; Matteuse 24:37—39). Kuna igavene elu antakse üksnes neile, kes tunnevad Jumalat ja ’kummardavad teda vaimus ja tões’, on praegu õige aeg oma uskumusi analüüsida (Johannese 4:24; 2. Tessalooniklastele 1:6—9).

Kuidas leida õiget teed

17. sajandi inglise filosoof, esseist, jurist ja riigimees Francis Bacon soovitas tõeotsijatel ”kaaluda ja järele mõelda”. Ning üks esimestest USA presidentidest, Thomas Jefferson, ütles: ”Arutlusvõime ja asja üle erapooletult juurdlemine on ainsad tõhusad abinõud, mis aitavad eksimist vältida. [—] Need on eksimise loomupärased vaenlased.” Järelikult, kui me tõesti tõde otsime, siis me kaalume ja mõtleme järele ning kasutame arutlusvõimet ja juurdleme asja üle erapooletult.

Saades aru, miks selline lähenemine on eluliselt tähtis, märkis briti teadlane sir Hermann Bondi: ”Kuna vaid üks usk võib olla õige, on inimestel suur oht uskuda veendunult ja siiralt millessegi ebaõigesse, kui asi puudutab ilmutusreligiooni valdkonda. Selle endastmõistetava fakti tõttu peaksid inimesed mingilgi määral alandlikkust ilmutama ning see peaks panema neid veidikenegi mõtlema selle üle, et ükskõik kui sügav nende usk ka poleks, võivad nad eksida.”

Kuidas võib aga inimene teada, kas ta on ’ahtal teel, mis viib ellu’? Jeesus õpetas, et Jumalat peab kummardama tões. Seega ütleb mõistus, et kui kaks õpetust on üksteisega vastuolus, ei saa mõlemad õiged olla. Näiteks, kas inimestel on hing, mis pärast surma edasi elab, või mitte? Kas Jumal kavatseb sekkuda inimeste ellu või mitte? Kas Jumal on kolmainsus või ei ole? Tõeotsijad tahavad saada sellistele tähtsatele küsimustele faktidele põhinevaid vastuseid. Jehoova tunnistajad usuvad, et Jumal on andnud vastused meie küsimustele oma Sõnas Piiblis.a

Kuna ”kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud”, on peamine viis, kuidas kontrollida mitmesuguste õpetuste õigsust, vaadata, mida ütleb nende kohta Piibel (2. Timoteosele 3:16). Seda tehes võib inimene ’katsuda läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik’ (Roomlastele 12:2, EP 97, meie kursiiv). Kas sina oled kindel, et sinu uskumused on pärit Piiblist? Selle kindlakstegemine on väga tähtis, kuna Jumal ei taha, et sa oleksid eksitatud, nii nagu seda on ”kogu maailm” (Ilmutuse 12:9).

Kas õpetajad on vajalikud?

Jeesus ei andnud oma jüngritele kirjarulle, öeldes: ”Siin on vastused teie küsimustele. Minge koju ja hakake otsima.” Selle asemel õpetas ta neile Jumala sõna kannatlikult ja lahkelt. Ja need, kes tema õpetused vastu võtsid, kasutasid teisi õpetades samu meetodeid. Toome näiteks jünger Filippuse. Ta rääkis ausa südamega etioopia ametnikuga, kes oli tänu kokkupuudetele juutidega juba Pühakirjaga tuttav. Kuid see mees vajas abi. Niisiis saadeti kristliku koguduse esindaja Filippus teda aitama. Kui see ametnik poleks soovinud usust rääkida, poleks ta saanud teada seda, milline roll on Jeesusel Jumala eesmärgis. Milline eeskuju see etiooplane kõigile tõeotsijaile küll on! (Apostlite teod 8:26—39.)

Kas sina soovid rääkida oma uskumustest ja esitada küsimusi, nagu too etiooplane seda tegi? Selle tegemine toob kindlasti suurt kasu. Jehoova tunnistajad räägivad meeleldi Piiblist inimestega, kes soovivad siiralt teada, mida see raamat ütleb. Tunnistajad ei esita teistele oma isiklikke arvamusi. Selle asemel püüavad nad inimestele näidata, mida ütleb Piibel.

Too etiooplane sai Jeesuse Kristuse kohta tähelepanuväärset informatsiooni, nagu näiteks seda, kuidas Jumal kasutab Jeesust inimkonna päästmisel. Tänapäeval on Jumala eesmärgi täitumine palju lähemal. Siinsamas maa peal leiavad aset kartustäratavad ja imelised sündmused. Järgmine artikkel näitab, et need puudutavad kõiki, kes maa peal elavad. Muidugi, kuidas see meid isiklikult puudutab, sõltub juba meie suhtumisest ja tegutsemisest.

[Allmärkus]

[Pilt lk 7]

Etioopia ametnik rääkis Piiblist meeleldi