Kuidas on võimalik olla vaene, ent samas rikas?

Sajandeid tagasi pöördus üks tark mees Jumala poole palvega säästa teda vaesusest. Millest selline soov? Ta kartis, et vaesus võib luua soodsa pinnase hoiakutele ja tegudele, mis ohustaksid tema suhteid Jumalaga. See nähtub selgelt tema järgmistest sõnadest: ”Toida mind aga vajaliku leivaga, .. et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu!” (ÕPETUSSÕNAD 30:8, 9)

KAS see tähendab, et vaesel inimesel on võimatu Jumalat ustavalt teenida? Üldsegi mitte! Ajaloo vältel on olnud lugematul hulgal Jehoova Jumala sulaseid, kes on vaatamata vaesusega kaasnevatele raskustele laitmatuks jäänud. Jehoovagi armastab neid, kes tema peale loodavad, ning kannab nende eest hoolt.

Vanaaja ustavad

Apostel Pauluselgi tuli ette näguriaegu (2. Korintlastele 6:3, 4). Peale selle kirjeldas ta ”suurt pilve” ustavaid tunnistajaid, kes elasid enne Kristust ja kellest mõningad olid ”lambanahas ja kitsenahas käinud ühest kohast teise, puuduses .. Nad eksisid ümber kõrbetes ja mägedel ja koobastes ja maa-aukudes” (Heebrealastele 11:37, 38; 12:1).

Prohvet Eelija oli üks nendest ustavatest tunnistajatest. Kolme ja poole aastase põua vältel kandis Jehoova ühtejärge hoolt selle eest, et Eelijal oleks midagi süüa. Kõigepealt lasi Jumal kaarnatel prohvetile leiba ja liha tuua (1. Kuningate 17:2—6). Pärastpoole seisis Jehoova imeliselt hea selle eest, et ei lõppeks jahu ega õli, milledest lesknaine Eelijale süüa valmistas (1. Kuningate 17:8—16). See oli äärmiselt lihtne toit, kuid see hoidis elus nii prohveti, naise kui ka tolle poja.

Sarnaselt hoolitses Jehoova kitsikuse ajal ustava prohveti Jeremija eest. Jeremija jäi ellu, kui babüloonlased Jeruusalemma piirasid ja inimesed said ”leiba süüa kaalu järgi ja murega” (Hesekiel 4:16). Näljahäda muutus linnas viimaks nii kohutavaks, et mõned naised hakkasid kogunisti oma laste liha sööma (Nutulaulud 2:20). Kuigi Jeremija oli kartmatu kuulutamise pärast vangi pandud, kandis Jehoova hoolt selle eest, et talle anti päevas ”kakuke leiba .., kuni linnast lõppes kõik leib” (Jeremija 37:21).

Just nagu Eelijalgi, oli Jeremijal toitu napivõitu. Pühakiri ei räägi meile, mida ja kui tihti sai Jeremija süüa siis, kui leib oli Jeruusalemmast päris otsa saanud. Ometi on meil teada, et Jehoova hoolitses ta eest ja et ta elas selle kohutava näljaaja üle.

Nüüdisajal kohtab vaesust igal pool maailmas. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni teatel on kõige rohkem vaeseid elanike arvu kohta Aafrikas. Ühes ÜRO 1996. aasta pressiteates öeldi: ”Vähemalt pooled aafriklased ohtuvad vaesuses.” Kuigi majanduslikud olud on Aafrikas üha nigelamaks läinud, rakendab järjest suurem hulk sealseid inimesi ellu Piibli põhimõtteid ja teenib ustavalt Jumalat, olles kindlad, et tema hoolitseb nende eest. Vaadelgem mõningaid näiteid selle murederohke maailma ühest piirkonnast.

Aususe säilitamine

Michaela elab Nigeerias ning peab oma kuut last ülal põllupidajana. ”On raske olla aus, kui sul ei jätku oma pere vajaduste eest hoolitsemiseks raha,” nendib ta. ”Kui tunnen ahvatlust ebaausaid võtteid kasutada, tuletan endale meelde kirjakohta Efeslastele 4:28, kus öeldakse: ”Kes varastab, ärgu varastagu enam, vaid tehku pigemini tööd ning soetagu vara oma käte tööga.” Nõnda küsin ahvatleva võimalusega silmitsi seistes endalt, kas ma olen selle raha tööga välja teeninud?”

Michael lisab: ”Näiteks märkasin ühel päeval mööda teed kõndides, kuidas mootorratta tagaistmelt pudenes kott maha. Kuna mul ei õnnestunud ratturit peatada, korjasin koti üles ja nägin, et selles on hunnik raha! Kotis olnud isikutunnistuse abil otsisin omaniku üles ja tagastasin koti talle.”

Depressiooniga toimetulek

Üks põhja-aafriklane täheldas: ”Vaene olla on sama, mis olla lõksulangenu pimedas augus, kust küll näeb valgust ja inimesi vabalt ringi kõndimas, kuid ei saa appi karjuda ega küsida redelit, et välja ronida.” Pole siis sugugi üllatav, et vaesusega võib sageli kaasneda depressioon ja frustratsioon. Isegi Jumala sulased võivad teiste jõukust nähes hakata mõtlema, et laitmatul elul pole mingit mõtet. (Võrdle Laul 73:2—13.) Kuidas selliste tunnetega toime tulla?

Olnud 19 aastat riigiametnik, pidi Lääne-Aafrikast pärit Peter pensionile minema. Nüüd elatub ta põhiliselt oma väikesest pensionist. Peter sõnab: ”Masendushetkedel tuletan endale meelde mõtteid, mida olen Piiblist ja Vahitorni ühingu väljaannetest lugenud. See vana maailmakorraldus kaob peagi ning me ootame paremat maailma.

Peale selle mõtlen 1. Peetruse 5:9 sõnadele: ”[Saatana] vastu seiske kindlad usus ning teadke, et teie vendadel maailmas tuleb neidsamu kannatusi täielikult kanda.” Raskused ei ole ainuüksi minul. Neid asju meelde tuletades suudan paremini rusuvaid ja masendavaid mõtteid eemale tõrjuda.”

”Pealegi,” lisab Peter, ”Jeesus tegi maa peal olles palju imesid, kuid kunagi ei aidanud ta kellelgi aineliselt haljale oksale jõuda. Miks peaksin mina temalt kullamägesid ootama?”

Palve jõud

Negatiivsete mõtetega aitab võidelda ka see, kui tullakse palves Jehoova Jumala ligi. Kui Mary 1960. aastal Jehoova tunnistajaks sai, põlgas perekond ta ära. Ta ei ole abielus ja on nüüdseks üle 50 aasta vanune nõrk naine, kellel pole suurt midagi hinge taga. Kuid oma olukorrale vaatamata osaleb ta innukalt kristlikus teenistuses.

Mary ütleb: ”Kui tunnen end rusutuna, palvetan Jehoova poole. Tean, et keegi teine ei suuda mind rohkem aidata kui tema. Elu on mulle õpetanud, et Jehoovale lootma jäädes saad sa ka abi. Tuletan pidevalt meelde kuningas Taaveti sõnu, mis on kirjas Laulus 37:25: ”Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba otsivat!”

Samuti on mind julgustanud ”Vahitornis” toodud eakamate vaimsete vendade ja õdede kogemused. Kuna Jehoova Jumal oli neile toeks, olen kindel, et ta aitab ka mind edaspidi. Ta on õnnistanud minu väikest tööotsa fufu [manioki teratärklise] müüjana ning ma suudan oma igapäevaste vajadustega toime tulla. Mõnikord, kui mu taskud on peaaegu täiesti tühjad ja ma murran parasjagu pead, mida peale hakata, saadab Jehoova kellegi, kes teeb mulle mingi kingituse, öeldes: ”Õeke, palun võta see.” Ma ei ole kunagi pidanud Jehoovas pettuma.”

Piibli uurimise väärtus

Jehoova tunnistajad hindavad kõrgelt Jumala Sõna, Piibli uurimist ning selles suhtes pole nende hulgas olevad vaesed erandiks. 60-aastane John on koguduses pioneer (täisajaline Kuningriigi kuulutaja) ja teenistusabiline. Ta elab kahekorrulises majas, mis vaevalt püsti seisab ja mis pakub peavarju veel 13 perekonnale. Tema toakese moodustab osa esimese korruse koridorist, mis on vineerist vaheseintega eraldatud. Selles toas on kaks vana tooli ja laud, millel on kuhi Piibli uurimise abivahendeid. Magab ta õlematil.

Varem teenis John saia müües dollari päevas, kuid siis pandi nisu impordile keeld ja ta jäi sellest elatusallikast ilma. Ta sõnab: ”Elu on vahel päris ränk, kuid ma siiski jätkan pioneeritööd. Jehoova kannab mu eest hoolt. Teen igasugust tööd, mis aga kätte juhtub, ega jää lootma, et keegi inimene mind toetaks või toidaks, kuigi vennad kogudusest on äärmiselt abivalmid. Nad aitavad mul tööd leida ning teevad vahetevahel rahalisi kingitusi.

Võtan aega Piibli ja Vahitorni ühingu väljaannete lugemiseks. Uurin varastel hommikutundidel, kui majas on veel vaikne, ja loen hilisõhtuti, juhul kui elektrit on. Tean, et ma ei tohi lasta sel isikliku uurimise harjumusel kaduda.”

Lastele eluks väljaõppe andmine

Daniel on lesk ja kuue lapse isa. 1985. aastal jäi ta ilma tööst, mida ta oli teinud juba 25 aastat, kuid ta leidis siiski tööd poepidajana. ”Pere majanduslik olukord on ängistav,” ütleb ta. ”Praegu saame süüa ainult kord päevas. Kord olime söömata kolm päeva järjest. Meil oli ainult vett, mida jõime, et elus püsida.”

Daniel on kogudusevanem. ”Ma ei jäta kunagi kristlikele koosolekutele minemata ja täidan pidevalt teokraatlikke ülesandeid,” sõnab ta. ”Alati kui seoses kuningriigisaaliga on mingi töö vaja teha, olen kindlasti kohal. Ja kui olukord muutub üle jõu käivaks, tuletan endale meelde sõnu, mis Peetrus ütles Jeesusele Johannese 6:68: ”Issand, kelle juurde me läheme?” Kui ma Jehoovat enam ei teeniks, kuhu ma siis läheks? Pauluse sõnad Roomlastele 8:35—39 suurendavad samuti mu otsusekindlust, kuna need näitavad, et miski ei lahuta meid Jumala ja Kristuse armastusest. Sellist suhtumist sisendan ka oma lastesse. Ütlen neile pidevalt, et me ei tohi kunagi Jehoovat hüljata.” Danieli innukus ja korrapärane perekondlik piibliuurimine on tema lastele positiivset mõju avaldanud.

Andmise vaim

Arvatakse ehk, et neil, kes elavad äärmises kitsikuses, on vaevalt et võimalik Kuningriigi tööd rahaliselt toetada, kuid nii see tegelikult pole. (Võrdle Luuka 21:1—4.) Ghana mõned Jehoova tunnistajad, kelle põhitegevus on naturaalpõllupidamine, on eraldanud maad, et kasutada seda Jumala Kuningriigi huvide edendamiseks. Selle maa saaduste müügist saadud raha kasutatakse ainuüksi sel eesmärgil, näiteks tehakse annetusi Jehoova tunnistajate kohalikus kuningriigisaalis.

Joan teenib Kesk-Aafrikas pioneerina. Kandmaks hoolt halvatud abikaasa ja lisaks veel nelja ülalpeetava eest, müüb ta leiba. Kui Joani koguduses vajati kuningriigisaali pinke, otsustas tema pere annetada selleks kogu oma raha. Neile endile ei jäänud punast krossigi. Ent järgmisel päeval juhtus midagi ootamatut: keegi maksis ära kauaaegse võla, mida nad ei lootnudki enam kunagi tagasi saada!

Joan on rõõmsameelne ega muretse liiga palju raha pärast. ”Ma selgitan Jehoovale oma olukorda palves ja lähen seejärel põlluteenistusse. Me teame, et praeguses maailmas pole olukorra paranemiseks palju lootust. Kuid me mõistame, et Jehoova hoolitseb meie vajaduste eest.”

Usinuse ilmutamine

Jehoova tunnistajaid tuntakse ära nende armastuse järgi isekeskis (Johannese 13:35). Need, kellel on raha, abistavad puuduses olevaid kaaskristlasi. Tihti tuleb abi kingituse näol, mõnikord aga aidatakse tööd leida.

Kongos elav Mark põeb pidalitõbe. Selle tagajärjel on ta varbad ja sõrmed deformeerunud. Kõndimisel kasutab ta seepärast karke. Kui Mark otsustas Jehoovat teenida, hakkas ta oma elus suuri muudatusi tegema. Ta ei kerjanud enam toitu, vaid hakkas seda ise endale kasvatama. Lisaks sellele valmistas ta õlgsaviplonne ning müüs neid.

Vaatamata füüsilisele puudele töötas Mark usinalt edasi. Lõpuks ostis ta endale maatüki ja ehitas sinna väikese maja. Praegu on Mark kogudusevanem ja on kodulinnas väga lugupeetud mees. Nüüd abistab tema puuduses olijaid.

Teadagi on paljudes kohtades peaaegu et võimatu tööd leida. Kristlik kogudusevanem, kes teenib ühes Vahitorni ühingu Kesk-Aafrika harubüroos, kirjutab: ”Paljudel vendadel pole üldse tööd. Mõned üritavad endale ise mingit tööd leiutada, kuid see pole sugugi lihtne. Mitmed on arutlenud nõnda: kui nagunii tuleb kannatada, miks mitte ohverdada ainelised hüved pioneerteenistuse kasuks. Ning paljud kogevad, et selline elu toob neile rohkem õnnistusi kui see, kui nad oleksid jäänud vähese tasu eest või isegi palgata mingile tööpostile.”

Jehoova kannab hoolt oma rahva eest

Jeesus Kristus ütles enda kohta: ”Rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad, aga Inimese Pojal ei ole aset, kuhu ta oma pea paneks!” (Luuka 9:58). Sarnase mõtte pani kirja apostel Paulus: ”Praeguse hetkenigi kannatame nälga ja janu ja oleme alasti, ja meid pekstakse rusikatega ja meil ei ole kuskil asu” (1. Korintlastele 4:11).

Nii Jeesus kui ka Paulus otsustasid vähesega läbi ajada, et nad saaksid täiemal määral teenistuses osaleda. Paljud praegusaja kristlased on vaesed, kuna neil pole teist valikut. Kuid hoolimata sellest järgivad nad oma elus Piibli põhimõtteid ning püüavad innukalt Jumalat teenida. Nad teavad, et Jehoova armastab neid väga, ning kogevad ise Jeesuse sõnade õigsust: ”Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike [materiaalseid asju] antakse teile pealegi!” (Matteuse 6:25—33). Peale selle on nendel majanduslikult kehval järjel olevatel Jumala sulastel kinnitus, et ”see on Jehoova õnnistus, mis teeb rikkaks” (Õpetussõnad 10:22).

[Allmärkus]

[Kast lk 6]

Kes on ”sõna tegijad”?

ÜHE 1994. aastal läbiviidud Gallupi küsitluse järgi usub 96 protsenti ameeriklasi ”Jumalasse või mingisse üleüldisse vaimu”. ”Kui võtta arvesse elanikkonna arvu, on Ühendriikides [samuti] rohkem kirikuid kui kuskil mujal Maa peal,” teatab ajakiri ”U.S.News & World Report”. Ent vaatamata sellistele vagameelsuse ilmingutele ütleb George Gallup juunior, kes on avaliku arvamuse väljaselgitamise alal juba veteran: ”On karm tõsiasi, et enamjagu ameeriklasi tegelikult ei tea, mida nad usuvad ja miks nad üldse usuvad.”

Statistikast nähtub samuti, et paljude inimeste usuliste veendumuste ja tegude vahel valitseb suur erinevus. Näiteks on kirjanik Jeffery Sheleri sõnul ”sotsioloogid tähele pannud, et mõned maa kõige kriminogeensemad piirkonnad on samal ajal paigad, kus usulised tõekspidamised ja tavad on kõige rohkem juurdunud”.

Selles ei peaks olema midagi üllatavat. Kuidas nii? Sest juba kaua aega tagasi, esimesel sajandil, hoiatas apostel Paulus kaaskristlasi, et on inimesi, kes ”väidavad, et nad tunnevad Jumalat, aga tegudega .. salgavad” (Tiitusele 1:16). Lisaks sellele rääkis Paulus noorele mehele Timoteosele, et ”viimseil päevil” on palju selliseid inimesi, ”kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge” (2. Timoteosele 3:1, 5).

Kuid tõelised kristlased teevad parima, et järgida Jeesuse Kristuse käsku ’teha jüngriteks kõik rahvad’ (Matteuse 28:19). Sel viisil osutuvad nad ”sõna tegijateks ja mitte ükspäinis kuuljateks” (Jakoobuse 1:22).

[Pilt lk 7]

Terves maailmas on inimesi, kes hindavad Piibli uurimist