Ela oma elu parimal viisil

VÄHIHAIGE isa oli majas asemel — vaakumas surma. Tema poeg oli töökojas ja seadis seal oma isa puutööriistu. Neid tööriistu käes hoides mõtles ta neile imeilusatele asjadele, mis ta isa nendega oli meisterdanud. Kuigi töökoda asetses maja kõrval, teadis ta, et isa ei tule siia enam kunagi, mitte kunagi enam ei hoia ta käes neid tööriistu, mida ta nii osavalt oskas kasutada. See aeg oli möödas.

Poeg mõtles kirjakohale Koguja 9:10: ”Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” Seda kirjakohta teadis ta hästi. Ta oli kasutanud seda palju kordi, kui oli õpetanud teistele Piibli tõde, et surm on tegevusetuse seisund. Nüüd mõistis ta teravalt Saalomoni väite paikapidavust — me peaksime elama täisväärtuslikku elu ja oma päevadest rõõmu tundma, niikaua kui me saame seda teha, sest tuleb aeg, mil me pole selleks enam võimelised.

Tunne elust rõõmu

Tark kuningas Saalomon innustab kõikjal Koguja raamatus oma lugejaid elust rõõmu leidma. Kolmandas peatükis näiteks märgib ta: ”Ma mõistsin, et neil [inimestel] pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida! On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kõigest oma vaevast” (Koguja 3:12, 13).

Jumal inspireeris Saalomoni kordama seda mõtet: ”Vaata, mida ma olen näinud olevat hea ja ilus: süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kõigest vaevast, millega keegi ennast vaevab oma üürikesil elupäevil päikese all, mis Jumal temale on andnud — sest see on tema osa!” (Koguja 5:17).

Samuti innustab ta noori: ”Rõõmutse, noor mees, noores eas ja su süda tundku rõõmu su nooruspäevil! Käi oma südame teedel ja oma silmavaate järgi” (Koguja 11:9a). Kui tore on küll täiel määral tunda rõõmu oma nooruse jõust ja tarmukusest! (Õpetussõnad 20:29.)

”Mõtle oma Loojale”

Muidugi ei mõelnud Saalomon seda, et kõike, mis meie südamele või silmadele ehk meeldib, oleks arukas taotleda. (Võrdle 1. Johannese 2:16.) See selgub tema edasistest sõnadest: ”Aga tea, et Jumal viib sind kohtusse selle kõige [enda soovide rahuldamiseks tehtava] pärast” (Koguja 11:9b). Ükskõik kui vanad me oleme, me peaksime hoidma meeles, et Jumal jälgib, kuidas me oma elu elame, ning mõistab vastavalt sellele meie üle kohut.

Kui rumal on küll arutleda nii, et küll vanemas eas jõuab anduda Jumalale, praegu aga elame iseenese meele järgi! Meie elu võib katkeda iga hetk. Isegi kui nii ei juhtu, ei muutu Jumala teenimine vanas eas sugugi kergemaks. Seda tõsiasja tunnustades kirjutab Saalomon: ”Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: need ei meeldi mulle!” (Koguja 12:1).

Kõrge iga nõuab oma. Järgnevalt kirjeldabki Saalomon sümboolses keeles, mida vananemine endaga kaasa toob. Käed värisevad, jalad jäävad nõrgaks ja hambaid jääb ainult pisut järele. Juuksed lähevad valgeks ja langevad välja. Uni on nõnda kerge, et juba linnuhääle peale tõustakse üles. Nii nägemis-, kuulmis-, kompimis-, haistmis- kui maitsmismeel nõrgenevad. Kuna ihu on nõder, tekitavad avalikud kohad kukkumiskartust ja teisigi hirme. Lõpuks inimene sureb (Koguja 12:2—7).

Kõrge iga on iseäranis kurb inimesele, kes ei ole ’mõelnud oma Loojale’ oma nooruspäevil. Olles kulutanud oma elu, ”ei meeldi” talle vanaduspõlv. Ka võib jumalakartmatu eluviis lisada vanaduse hädasid ja vaevu (Õpetussõnad 5:3—11). Kurb küll, kuid tulevikule mõeldes ei näe selline inimene ees ootamas muud peale haua.

Rõõmutsemine vanas eas

See ei tähenda aga, et eakad inimesed ei võiks elust rõõmu tunda. Piiblis seostatakse ka ’pikka iga ja eluaastaid’ Jumala õnnistusega (Õpetussõnad 3:1, 2). Jehoova ütles oma sõbrale Aabrahamile: ”Sind maetakse heas vanuses” (1. Moosese 15:15). Kuigi kõrge iga tõi endaga ebamugavusi, leidis Aabraham oma vanaduspõlves rahu, kuna ta tundis oma minevikule mõeldes rahuldust sellest, et oli pühendanud elu Jehoovale. Samuti ta ootas usus ”linna, millel on alused”, Jumala Kuningriiki (Heebrealastele 11:10). Ja ta suri, olles ”vana ning elatanud” (1. Moosese 25:8).

Seepärast Saalomon innustab: ”Kui inimene elab palju aastaid, siis tundku ta neist kõigist rõõmu” (Koguja 11:8). Kas oleme siis noored või vanad, tõeline rõõm on seotud sellega, millised on meie suhted Jumalaga.

Kui noormees oli töökojas käest pannud viimase oma isa tööriista, mõtles ta kõige selle üle. Ta mõtles kõigi nende peale oma tutvusringist, kes püüdsid elada oma elu parimal viisil, kuid kes ei leidnud õnne, kuna neil puudusid suhted oma Loojaga. Saalomon, olles julgustanud tundma oma elust rõõmu, teeb kõige selle kohta tõepoolest sobiva kokkuvõtte, öeldes: ”Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: ”Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!”” (Koguja 12:13).