Millal on aeg rääkida?

 1. Mida me võime õppida tekstist Koguja 3:1, 7?

MÕNED inimesed on üsna jutukad. Teised on jälle vaiksema loomuga. Selle artikli juhttekstist ilmneb, et on nii aeg rääkida kui ka aeg vaikida. (Loe Koguja 3:1, 7.) Siiski võib meile vahel tunduda, et mõni vend või õde võiks rohkem rääkida. Ja samas võime soovida, et keegi räägiks vähem.

 2. Kellel on õigus öelda, kuidas meil tuleks oma kõnevõimet kasutada?

² Kõnevõime on kingitus Jehoovalt. (2. Moos. 4:10, 11; Ilm. 4:11.) Piibli kaudu õpetab ta meile, kuidas seda kingitust õigesti kasutada. Selles artiklis arutleme mõningate pühakirja näidete üle, mis aitavad meil mõista, millal rääkida ja millal vaikida. Samuti näeme, kas Jehoovale läheb korda see, mida me teistele ütleme. Kõigepealt vaatame, millal me peaksime rääkima.

 3. Kuidas me peaksime suhtuma kuulutamisse? (Vt Rooml. 10:14.)

³ Me peaksime alati olema valmis rääkima Jehoovast ja tema kuningriigist. (Matt. 24:14; loe Roomlastele 10:14.) Nii toimides jäljendame Jeesust. Üks peamisi põhjusi, miks Jeesus tuli maa peale, oli teha inimestele teatavaks tõde oma taevase isa kohta. (Joh. 18:37.) Kuid me peame meeles pidama, et tähtis on ka see, kuidas me räägime. Kui räägime teistele Jehoovast, peaksime tegema seda „tasaduse ja sügava lugupidamisega”. (1. Peetr. 3:15.) Meil tuleks arvestada inimese tunnete ja uskumustega. Nii võib meie sõnum teda kõnetada ja me saame teda õpetada.

 4. Mida võib kogudusevanematel olla vaja teha, et teisi aidata, nagu näitab Õpetussõnad 9:9?

⁴ Kogudusevanemad ei peaks hoidma end tagasi, kui näevad, et mõni vend või õde vajab nõu. Muidugi peavad nad valima rääkimiseks õige aja, et nad ei paneks kedagi piinlikku olukorda. Näiteks oleks hea oodata, et kuuldeulatuses poleks kõrvalisi inimesi. Kogudusevanemad püüavad mitte riivata teiste väärikust. Kuid nad ei kõhkle juhtida tähelepanu Piibli põhimõtetele, mis aitavad usukaaslastel targasti toimida. (Loe Õpetussõnad 9:9.) Miks on tähtis, et me vajadusel julgelt sõna võtaksime? Mõtleme kahele vastandlikule Piibli näitele. Esimesel juhul tuli ühel mehel oma poegi korrale kutsuda. Teisel juhul pidi üks naine tulevasele kuningale teada andma, et too toimib valesti.

 5. Millal olnuks ülempreester Eelil aeg rääkida?

⁵ Ülempreester Eelil oli kaks poega, keda ta väga armastas. Nad teenisid kogudusetelgis preestritena, kuid ei pidanud lugu Jehoovast. Nad kuritarvitasid oma võimu, suhtusid äärmiselt lugupidamatult Jehoovale toodud ohvritesse ja hoorasid jultunult. (1. Saam. 2:12–17, 22.) Moosese seaduse järgi väärisid Eeli pojad surma. Ent Eeli üksnes tõreles nendega veidi ja lubas neil teenistust jätkata. (5. Moos. 21:18–21.) Mida arvas Jehoova Eeli toimimisviisist? Ta ütles talle: „Miks sa austad oma poegi rohkem kui mind?” Jehoova mõistis need jultunud mehed surma. (1. Saam. 2:29, 34.)

 6. Mida me võime Eeli loost õppida?

⁶ Me võime õppida Eeli loost midagi tähtsat. Kui me saame teada, et meie sõber või lähedane on rikkunud mõnda Jumala seadust, siis on meil aeg rääkida ja tuletada talle meelde Jehoova põhimõtteid. Seejuures on meil tarvis kindlaks teha, et ta saaks abi Jehoova määratud vendadelt. (Jaak. 5:14.) Me ei tohiks kunagi käituda Eeli kombel ja austada oma sõpra või pereliiget rohkem kui Jehoovat. On vaja julgust, et minna kellegagi tema eksimusest rääkima, kuid see on väärt pingutusi. Vaatame nüüd, kui erinevalt Eelist toimis iisraellanna Abigail.

 7. Miks läks Abigail Taavetiga rääkima?

⁷ Abigail oli rikka maaomaniku Naabali naine. Kui Taavet ja tema mehed varjasid end kuningas Sauli eest, olid nad mõnda aega koos Naabali karjastega ja kaitsesid tema loomi röövjõukude eest. Kas Naabal oli neile abi eest tänulik? Ei. Kui Taavet lasi oma meestel paluda Naabalilt veidi toitu ja vett, sai too vihaseks ja karjus neile solvanguid. (1. Saam. 25:5–8, 10–12, 14.) Seepeale otsustas Taavet tappa kõik Naabali meessoost kodakondsed. (1. Saam. 25:13, 22.) Abigail mõistis, et nüüd on aeg rääkida. Ta läks julgelt Taaveti ja tema 400 mehe juurde, kes olid näljased, vihased ja relvastatud, ning rääkis Taavetiga.

 8. Mida me õpime Abigaililt?

⁸ Abigail rääkis Taavetiga julgelt, lugupidavalt ja veenvalt. Kuigi Abigail polnud milleski süüdi, palus ta Taavetilt vabandust. Ta kiitis Taavetit tema heade omaduste eest ja lootis Jehoova abile. (1. Saam. 25:24, 26, 28, 33, 34.) Abigaili eeskujul on ka meil tarvis julgelt rääkida, kui näeme, et keegi on liikumas vales suunas. (Laul 141:5.) Me peame olema lugupidavad, aga samas julged. Kui anname kellelegi vajalikku nõu, on see märk tõelisest sõprusest. (Õpet. 27:17.)

9., 10. Mida peavad kogudusevanemad teistele nõu andes meeles pidama?

⁹ Eriti kogudusevanemad peaksid julgelt rääkima sellega, kes astub eksiteele. (Gal. 6:1.) Vanemad tunnustavad alandlikult, et nad on ka ise ebatäiuslikud ja võivad vahel vajada nõu. Kuid nad ei jäta seetõttu kedagi manitsemata, kui seda on vaja. (2. Tim. 4:2; Tiit. 1:9.) Kui nad annavad nõu, püüavad nad kasutada oma kõneandi oskuslikult ja kannatlikult. Nad armastavad oma usukaaslasi ja see ajendab neid tegutsema. (Õpet. 13:24.) Nende peamine eesmärk on aga austada Jehoovat, hoides au sees tema põhimõtteid ja kaitstes kogudust kahju eest. (Ap. t. 20:28.)

¹⁰ Oleme seni arutanud, millal on aeg rääkida. Kuid on ka aegu, millal on vaja vaikida. Millised võivad olla mõned proovilepanevad olukorrad?

11. Millise näite Jaakobus tõi ja miks on see tabav?

¹¹ Võib olla üsna raske oma keelt talitseda. Jaakobus kirjeldas seda ühe näite varal. Ta ütles: „Kui keegi sõnas ei eksi, siis on ta täiuslik ja suudab talitseda kogu oma keha. Kui me paneme hobustele suurauad suhu, et nad meile kuuletuksid, siis juhime kogu nende keha.” (Jaak. 3:2, 3.) Hobustele pannakse päitsed pähe ja suurauad suhu. Ratsmete abil saab ratsanik hobust juhtida või peatuma sundida. Kui ratsanik laseb ratsmetest lahti, võib hobune toimida isepäiselt ning teha kahju endale või ratsanikule. Kui meie ei talitse oma keelt, võib see tuua palju kahju. Vaatleme mõnda olukorda, kui meil on vaja nii-öelda ratsmed pingule tõmmata ja vaikida.

12. Millal on meil vaja end tagasi hoida?

¹² Kuidas sa toimid, kui mõni vend või õde teab midagi, mida ta ei tohiks teistele rääkida? Oletame, et sa kohtad kedagi, kes elab maal, kus meie töö on keelu all. Võib-olla on sul kiusatus küsida, kuidas meie tööd seal tehakse. Kahtlemata on sul head ajendid. Me armastame oma usukaaslasi ja oleme huvitatud, kuidas neil läheb. Samuti soovime nende eest palvetades olla konkreetsed. Kuid sellises olukorras on aeg tõmmata ratsmed pingule ja hoida end tagasi. Oleks sobimatu kelleltki konfidentsiaalset infot välja pinnida. See oleks hoolimatu nii selle inimese kui ka teiste vendade-õdede suhtes, kes hoiduvad avaldamast üksikasju meie töö kohta. Kindlasti ei taha keegi meist põhjustada keelu all tegutsevatele usukaaslastele lisaraskusi. Sellistes maades elavad vennad-õed ei tohiks ka ise rääkida üksikasju oma kristliku tegevuse kohta.

13. Kuidas peaksid kogudusevanemad toimima ja miks? (Vt Õpet. 11:13.)

¹³ Iseäranis just kogudusevanemad peaksid järgima põhimõtet tekstis Õpetussõnad 11:13 (loe) ja hoidma neile usaldatut konfidentsiaalsena. See ei pruugi olla kerge, eriti kui kogudusevanem on abielus. Lähedased abikaasad räägivad teineteisele oma sisimatest mõtetest, tunnetest ja muredest. Ent kogudusevanem ei tohiks edasi rääkida seda, mida mõni vend või õde on talle usaldanud. Kui ta seda teeks, kaotaks ta teiste usalduse ja rikuks oma maine. Ametisse määratud vennad ei tohiks olla kahekeelsed ehk valelikud. (1. Tim. 3:8, allmärkus.) Neil ei tohiks olla kalduvust teisi taga rääkida või nende isiklikest asjadest lobiseda. Kogudusevanem, kes armastab oma naist, ei koorma teda infoga, mida tal pole vaja teada.

14. Kuidas saab kogudusevanema naine aidata hoida oma mehe head mainet?

¹⁴ Naine saab aidata mehel head mainet hoida, kui ei küsi temalt konfidentsiaalsete asjade kohta. Nii toimides toetab ta oma meest ja on lugupidav nende suhtes, kes on tema mehele midagi usalduslikku rääkinud. Ja mis kõige tähtsam, nii rõõmustab naine Jehoovat, sest tema teguviis edendab koguduse rahu ja ühtsust. (Rooml. 14:19.)

15. Mida arvas Jehoova Iiobi kolmest kaaslasest ja miks?

¹⁵ Iiobi raamatust võime õppida palju selle kohta, kuidas ja millal rääkida. Pärast seda, kui Iiobit oli tabanud üks õnnetus teise järel, tulid neli meest teda lohutama ja talle nõu andma. Algul vaikisid nad pikka aega. Kuid kolme mehe, Eliifase, Bildadi ja Soofari hilisematest sõnadest ilmneb, et nad ei mõelnud sel ajal, kuidas Iiobit aidata. Nad mõtlesid hoopis sellele, kuidas tõestada, et Iiob on teinud midagi valesti. Mõned nende väited olid õiged, kuid enamik, mida nad Iiobi või Jehoova kohta rääkisid, oli lahkusetu või lausa vale. Nad mõistsid Iiobi karmilt hukka. (Iiob 32:1–3.) Kuidas Jehoova sellele reageeris? Tema viha süttis põlema nende kolme mehe vastu. Ta nimetas neid rumalateks ja käskis neil Iiobit paluda, et see nende eest palvetaks. (Iiob 42:7–9.)

16. Mida me õpime nende kolme mehe hoiatavast eeskujust?

¹⁶ Eliifase, Bildadi ja Soofari hoiatavast eeskujust võime nii mõndagi õppida. Esiteks, me ei tohiks oma usukaaslaste üle kohut mõista. (Matt. 7:1–5.) Me peaksime neid hoopis hoolega kuulama, enne kui hakkame rääkima. Vaid nii on meil võimalik nende olukorda mõista. (1. Peetr. 3:8.) Teiseks, meie sõnad peavad olema lahked ja tõesed. (Efesl. 4:25.) Ja kolmandaks, Jehoovale läheb väga korda see, mida me üksteisele ütleme.

17. Mida me õpime Eliihult?

¹⁷ Neljas mees, kes Iiobi juurde tuli, oli Aabrahami kauge sugulane Eliihu. Ta kuulas, kui Iiob ja ülejäänud kolm meest rääkisid. Ilmselgelt pani ta hoolega tähele, sest hiljem sai ta anda Iiobile kaastundlikult, kuid otsekoheselt nõu, mis aitas Iiobil oma mõtteviisi parandada. (Iiob 33:1, 6, 17.) Eliihule oli kõige tähtsam ülistada Jehoovat, mitte ennast või kedagi teist. (Iiob 32:21, 22; 37:23, 24.) Me võime temalt õppida, et on aeg vaikida ja kuulata. (Jaak. 1:19.) Samuti õpime seda, et kui me anname kellelegi nõu, siis on tähtis tuua au Jehoovale, mitte iseendale.

18. Kuidas me saame näidata, et peame kõnevõimet kalliks kingituseks?

¹⁸ Kui järgime Piibli nõuandeid, millal ja kuidas rääkida, näitab see seda, et me peame kõnevõimet kalliks kingituseks. Tark kuningas Saalomon kirjutas: „Õigel ajal öeldud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail.” (Õpet. 25:11.) Kui kuulame hoolega, mida teised ütlevad, ja mõtleme, enne kui hakkame rääkima, võivad meiegi sõnad olla väärtuslikud ja kaunid nagu kuldõunad. Nii tehes on meie kõne kosutav, ükskõik kas räägime vähe või palju. Ja Jehooval on meist hea meel. (Õpet. 23:15; Efesl. 4:29.) Pole paremat viisi väljendada talle oma tänu selle kingituse eest.