Hoia oma lootus lõpuni kindlana
KUJUTLE väikest lennukit, mis lendab halbade ilmastikutingimustega. Lendur ei märka enam orientiire. Ümberringi on tihedad pilved. Kuigi ta ei näe läbi tuuleklaasi, on ta ometi kindel, et võib ohutult kohale jõuda. Millel tema kindel lootus põhineb?
Tal on täpsed navigatsiooniseadmed, mis võimaldavad tal lennata läbi pilvede ja maanduda pimedas. Kogu reisi kestel, eriti aga lennujaama lähedal, juhivad raadiomajakad teda elektrooniliselt ning tal on raadioside dispetšeritega maa peal.
Samuti võime ka meie kindlustundega tulevikku vaadata, kuigi maailma olukorrad muutuvad päev-päevalt süngemaks. Meie reis läbi selle kurja süsteemi võib kesta ehk kauem, kui mõned arvasid, aga me võime olla kindlad, et oleme õigel kursil ja püsime ajas. Miks me võime selles nii kindlad olla? Tänu juhtimisele, mis võimaldab näha seda, mida inimene ei näe.
Jumala Sõna on ’valguseks meie jalgteel’ ja see on „ustav, see teeb kohtlase [„kogenematu”, NW] targaks” (Laul 19:8; 119:105). Nagu raadiomajakad, mis näitavad lendurile lennukurssi, kirjeldab Piibel täpselt tulevikusündmuste peajooni ja annab meile selgeid juhtnööre, et tagada ohutu kohalejõudmine. Kuid et saada Jumala juhtimisest kasu, peame seda usaldama.
Oma kirjas heebrealastele õhutas Paulus juudikristlasi ’hoidma esimest usulootust otsani kindlana’ (Heebrealastele 3:14). Usaldus võib kõikuma hakata, kui me seda ’kindlana’ ei hoia. Seega kerkib üles küsimus, kuidas me võime lootuse Jehoovale lõpuni kindlana hoida?
Näita üles usku
Enne kui lendur võib sooritada pimelendu, kus ta sõltub täielikult navigatsiooniseadmetest ja lennudispetšeritest, vajab ta küllaldast ettevalmistust ning palju lennukogemusi. Samamoodi peab kristlane pidevalt usku üles näitama, et säilitada usaldus Jehoova juhtimise vastu, eriti kui tekivad keerulised olukorrad. Apostel Paulus kirjutas: „Et meil on seesama usu Vaim sedamööda, nagu on kirjutatud: ’Ma usun [„näitasin üles usku”, NW], sellepärast ma räägin!’, siis meiegi usume [„näitame üles usku”, NW] ja sellepärast me ka räägime” (2. Korintlastele 4:13). Niisiis, kui me räägime Jumala heast sõnumist, näitame üles usku ja tugevdame seda.
Magdalena, kes oli Teise maailmasõja ajal neli aastat koonduslaagris, selgitab kuulutustöö väärtust: „Mu ema õpetas, et tugeva usu säilitamiseks on vaja huvituda teiste vaimsest heaolust. Mäletan üht juhtumit, mis kirjeldab seda, kuidas me end tundsime. Jõudsime emaga pärast Ravensbrücki koonduslaagrist vabastamist koju reedel. Kaks päeva hiljem, pühapäeval, läksime vendadega majast majja kuulutustööle. Usun kindlalt, et kui keskendume sellele, et aidata teistel Jumala tõotusi usaldada, muutuvad needsamad tõotused ka meile palju reaalsemaks.” (Võrdle Apostlite teod 5:42.)
Et hoida oma lootus lõpuni kindlana, tuleb teisteski valdkondades vaimselt aktiivne olla. Isiklik uurimine on veel üks suurepärane uskutugevdav tegevus. Kui jäljendame beroialasi ja uurime iga päev innukalt Pühakirja, aitab see meil ’täieliku lootuse otsani säilitada’ (Heebrealastele 6:11; Apostlite teod 17:11). Tõsi küll, isiklik uurimine nõuab aega ja otsusekindlust. Tõenäoliselt sellepärast Paulus hoiataski heebrealasi ohu eest olla neis asjades „loid” või laisk (Heebrealastele 6:12).
Laiskusel võivad olla kohutavad tagajärjed mitmes eluvaldkonnas. Saalomon pani tähele, et „kui käsi süles peetakse, tilgub koda läbi” (Koguja 10:18). Varem või hiljem hakkab vihm tilkuma läbi katuse, kui selle eest pole hoolt kantud. Kui me hoiame vaimses mõttes käsi rüpes ega säilita usku, võivad tekkida kahtlused. Kuid teisest küljest toidab ja kaitseb korrapärane Jumala Sõna üle mõtisklemine ning selle uurimine meie usku (Laul 1:2, 3).
Kasvata usaldust kogemuste kaudu
Muidugi õpib lendur nii kogemuste kui ka õpingute kaudu, et tema navigatsiooniseadmed on usaldusväärsed. Samamoodi kasvab ka meie usaldus Jehoova vastu, kui näeme oma elus tõendeid tema armastavast hoolest. Joosua koges seda ning tuletas meelde teistele iisraellastele: „Teie mõistke kogu südame ja hingega, et ei ole langenud tühja ainustki sõna kõigist neist häist sõnadest, mis Jehoova, teie Jumal, teile on rääkinud: kõik on teil täide läinud!” (Joosua 23:14).
Josefina, üks abielus õde Filipiinidelt, koges sedasama. Ta selgitab, milline oli tema elu enne tõe tundmaõppimist: „Mu mees jõi palju ja kui ta purju jäi, sai ta minu peale vihaseks ning peksis mind. Meie õnnetu abielu mõjutas ka meie poega. Me töötasime mehega mõlemad, teenides päris palju raha, kuid mängisime maha peaaegu kogu meie palga. Mu mehel oli palju sõpru, kuid enamik neist otsis tema sõprust selleks, et ta neile alkoholi välja teeks, ning mõned püüdsid teda isegi purju joota, et siis tema üle nalja heita.
Olukord muutus, kui õppisime tundma Jehoovat ning võtsime südamesse tema nõuanded. Mu mees ei joo enam, me ei mängi enam hasartmänge ning meil on tõelised sõbrad, kes meid armastavad ja aitavad. Meie abielu on õnnelik ja meie poeg on sirgumas toredaks nooreks meheks. Me töötame ajaliselt vähem, kuid meil on raha rohkem. Kogemuste kaudu oleme õppinud, et Jehoova on nagu armastav Isa, kes meid alati õiges suunas juhatab.”
Tänu raadio teel saadud juhenditele või navigatsiooniseadmete jälgimisele saavad lendurid vahel aru, et nad peavad kurssi korrigeerima. Samamoodi peame ehk meiegi vastavalt Jehoova juhenditele oma suunda muutma. „Su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: ’See on tee, käige seda!’ ” (Jesaja 30:21.) Tema Sõna ja organisatsiooni kaudu me saame nõuandeid, mis teevad meid valvsaks vaimsete ohtude suhtes. Üks neist puudutab seltsimist.
Seltskond võib meid kursilt kõrvale viia
Väikest lennukit võib kergesti kursilt kõrvale viia, kui vajalikke parandusi ei tehta. Samamoodi mõjutavad tänapäeval kristlasi pidevalt välised tegurid. Me elame lihalikult meelestatud maailmas, kus paljud halvustavad vaimseid väärtusi, omistades palju suuremat tähtsust rahale ja lõbudele. Paulus hoiatas Timoteost, et viimsete päevadega „on raske toime tulla” (2. Timoteosele 3:1—5, NW). Teismelised, kes igatsevad tunnustust ja populaarsust, on eriti kaitsetud halva seltskonna suhtes (2. Timoteosele 2:22).
Amanda, kes on 17-aastane, selgitab: „Mõneks ajaks nõrgenes mu usk mingil määral minu klassikaaslaste pärast. Nad ütlesid pidevalt, et minu usk seab mulle piiranguid ja pole mõistlik, ning see hakkas mind araks tegema. Kuid mu vanemad aitasid mul mõista, et kristlikud juhtnöörid pigem kaitsevad kui piiravad. Nüüd saan ma aru, et need põhimõtted aitavad mul elada nii, et tunnen elust suuremat rahuldust kui mu endised koolikaaslased. Olen õppinud usaldama neid, kes minust tõeliselt hoolivad — oma vanemaid ja Jehoovat —, ning ma tunnen rõõmu pioneerteenistusest.”
Ükskõik millisesse vanusegruppi me ka ei kuuluks, satume kokku inimestega, kes teevad meie tõekspidamiste kohta halvustavaid märkusi. Nad võivad elutarkadena näida, kuid Jumala silmis on nad maised, mittevaimsed (1. Korintlastele 2:14). Pauluse ajal olid Korintoses üheks mõjukaks rühmituseks ilmaliku tarkusega hiilgavad skeptikud. Tõenäoliselt nende filosoofide õpetuste tõttu kaotasid mõned Korintose kristlased usu ülestõusmislootusesse (1. Korintlastele 15:12). „Ärge laske ennast eksitada,” hoiatas apostel Paulus. „Halb seltskond rikub kasulikud harjumused” (1. Korintlastele 15:33, NW).
Vastupidiselt sellele tugevdab hea seltskond meid vaimselt. Kristlikus koguduses on meil võimalik seltsida inimestega, kes ilmutavad oma elus usku. Norman, vend, kes õppis tõde tundma 1939. aastal, on veelgi kõikidele suure julgustuse allikaks. Mis on tema vaimset vaadet selgena hoidnud? „Koosolekud ja lähedased sõprussuhted ustavate vendadega on väga tähtsad,” vastab ta. „Selline seltsing on mul aidanud selgelt näha erinevust Jumala ja Saatana organisatsiooni vahel.”
Rikkuse petlikkus
Brian, kes on kogenud lendur, selgitab, et „vahel on lenduril ehk raske oma navigatsiooniseadmeid uskuda — lihtsalt sellepärast, et tema vaist ütleb midagi muud. On teada juhtumeid, kus kogenud sõjalendurid on vahel pea alaspidi lennanud, kuna tuled maa peal näisid tähtedena — kuigi nende navigatsiooniseadmed näitasid midagi muud”.
Samamoodi võivad isekad instinktid meid vaimses mõttes eksiteele viia. Jeesus ütles, et rikkus on ’petlik’, ja Paulus hoiatas, et ’rahaahnuse pärast on mitmed ära eksinud usust’ (Markuse 4:19; 1. Timoteosele 6:10).
Nagu petlikud vilkuvad tuled, võivad sädelevad materiaalsed eesmärgid meile valet suunda näidata. Selle asemel et tunda rõõmu „loodetud asjade kindlast ootusest”, võime lasta selle kaduva maailma uhkeldamisel end teelt kõrvale juhtida (Heebrealastele 11:1; 1. Johannese 2:16, 17; NW). Kui aga ’tahame’ taotleda jõukat eluviisi, jääb meil arvatavasti vähe aega vaimseks kasvuks (1. Timoteosele 6:9; Matteuse 6:24; Heebrealastele 13:5).
Noor abielumees Patrick möönis, et kõrgema elatustaseme saavutamiseks ohverdasid nad naisega vaimsed eesmärgid. Ta selgitab: „Meid mõjutasid koguduses need, kellel olid kallid autod ja luksuslik kodu. Kuigi me ei kaotanud kunagi silmist Kuningriigi lootust, tundsime, et võiksime samamoodi mugavalt elada. Kuid aja jooksul mõistsime, et tõeline õnn tuleneb Jehoova teenimisest ja vaimsest kasvust. Nüüd on meie eluviis jälle lihtne. Vähendasime oma tööaega ja hakkasime üldpioneerideks.”
Usk oleneb vastuvõtlikust südamest
Ka vastuvõtlik süda etendab tähtsat osa kindla usalduse kasvatamises Jehoova vastu. Tõsi, „usk on loodetud asjade kindel ootus, ilmne tõendus [või „veenev tõend”, allmärkus] tegelike asjade kohta, kuigi neid ei nähta” (Heebrealastele 11:1, NW). Aga kui meie süda pole vastuvõtlik, on ebatõenäoline, et saame veendunuks (Õpetussõnad 18:15; Matteuse 5:6). Sel põhjusel ütles apostel Paulus, et „usk ei ole mitte igaühe oma” (2. Tessalooniklastele 3:2).
Kuidas võime siis hoida oma südame vastuvõtlikuna kõikidele olemasolevatele veenvatele tõestustele? Arendades jumalakartlikke omadusi, omadusi, mis rikastavad ja ergutavad usku. Peetrus õhutab meid ’varustama oma usk vooruslikkusega, tundmisega, enesevalitsemisega, vastupidavusega, Jumalale andumisega, vennaliku kiindumusega ja armastusega’ (2. Peetruse 1:5—7; Galaatlastele 5:22, 23; NW). Teisest küljest, kui me elame enesekeskset elu või teenime Jehoovat vaid vormitäiteks, ei ole meil alust oodata, et meie usk kasvaks.
Esra ’valmistas oma südant’ Jehoova Sõna lugema ja seda ellu rakendama (Esra 7:10). Ka Miikal oli vastuvõtlik süda. „Mina vaatan Jehoova poole, mina ootan oma pääste Jumalat: küll mu Jumal kuuleb mind!” (Miika 7:7.)
Ka Magdalena, keda varem tsiteeriti, ootab kannatlikult Jehoovat (Habakuk 2:3). Ta ütleb: „Meil on juba vaimne paradiis. Üsna pea saabub ka füüsiline paradiis. Seni liitub suure rahvahulgaga veel sadu tuhandeid inimesi. Kui vaimustav on küll näha nii paljusid Jumala organisatsiooni kogunemas.”
Vaadakem oma pääste Jumala poole
Et võiksime oma lootuse lõpuni kindlana hoida, tuleb meil usku üles näidata ning kuulata hoolikalt juhtnööre, mida saame Jehoova ja tema organisatsiooni kaudu. See on pingutusi väärt. Lendur tunneb sügavat rahuldust, kui ta peale pikka ja rasket reisi laskumist alustab ning lõpuks läbi tihedate pilvede tungib. Tema ees laiub maa — haljendav ja sõbralik. All on tema vastuvõtuks valmis lennujaama maandumisrada.
Vaimustav kogemus ootab ka meid. Seda sünget, kurja maailma asendab uus õiglane maa. Jumal ütleb meile tere tulemast. Me võime sinna jõuda, kui võtame kuulda lauliku sõnu: „Sina oled mu ootus, Issand Jehoova! Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest! .. Sinule kõlab aina mu kiitus!” (Laul 71:5, 6).