Kas arheoloogia toetab Piiblit?

PIIBLI uurijaile osutub arheoloogia kasulikuks, sest tihtilugu täiendavad selle leiud nende teadmisi Piibli aegade eluolust, tavadest ja keeltest. Samuti annab arheoloogia kasulikku teavet selle kohta, kuidas täitusid näiteks sellised prohvetikuulutused, mis ennustasid muistse Babüloni, Niinive ja Tüürose langust (Jeremija 51:37; Hesekiel 26:4, 12; Sefanja 2:13–15). Paraku on teadusel oma piirid. Leidudele tuleb seletus anda, seletust aga mõjutab tihtilugu inimlik eksitus ja piiratus.

Kristlik usk ei rajane vaasikildudel, murenenud ehituskividel ega lagunenud müüridel, vaid hoopis Piiblis leiduval vaimsel tõel, mis on terviklik ja harmooniline (2. Korintlastele 5:7; Heebrealastele 11:1). Kahtlemata annab Piibli sisemine harmoonia, sirgjoonelisus, prohvetikuulutuste täideminek ning hulk muid erijooni veenva tõendi selle kohta, et „kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud” (2. Timoteosele 3:16). Sellegipoolest pakub mõtteainet terve hulk kütkestavaid, piiblilugusid kinnitavaid arheoloogilisi leide.

Aastal 1970 Jeruusalemmas väljakaevamistöid teinud arheoloogide rühm sattus söestunud varemetele. „Treenitud silmale oli pilt kohe selge,” kirjutas väljakaevamist juhatanud Nahman Avigad. „Ehitis oli tulekahjus hävinud ning seinad ja lagi kokku kukkunud.” Ühest ruumist leiti käeluud [1], väljasirutatud sõrmeluud trepiastme järele haaramas.

Põrandal vedelesid mündid [2], hilisemad neist pärinesid juutide Rooma-vastase mässu neljandast aastast – aastast 69. Esemed olid enne ehitise kokkuvarisemist laiali puistatud. „Seda nähes meenus meile Josephuse kirjeldus, kuidas Rooma sõdurid pärast linna vallutamist maju rüüstasid,” sõnas Avigad. Ajaloolased dateerivad Jeruusalemma rüüstamise roomlaste poolt aastasse 70.

Analüüsid näitasid, et luud kuulusid 20. aastates naisele. „Roomlaste rünnaku ajal tulelõksu jäänud, Põlenud Maja köögis viibinud noor naine langes põrandale ja püüdis parajasti jõuda astmeni ukseava ees, kui ta suri. Tulekahju levis sedavõrd kiiresti, ... et ta ei jõudnud põgeneda ning jäi langevate rusude alla,” öeldakse ajakirjas „Biblical Archaeology Review”.

See pilt tuletab meile meelde Jeruusalemma kohta käivat Jeesuse prohvetikuulutust ligikaudu 40 aastat varem: „Su vaenlased ... lõhuvad sind maha maatasa ja su lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale” (Luuka 19:43, 44).

Piibli sõnu kinnitavate arheoloogiliste leidude hulka kuuluvad ka Pühakirjas mainitavate inimeste nimed. Mõningad sellised leiud kummutasid kriitikute varasemad väited, et piiblikirjutajad mõtlesid mõne tegelase välja või liialdasid nende kuulsusega.

Piiblilised nimed raidkirjas

Oli aeg, mil juhtivad õpetlased olid seisukohal, et Assüüria kuningat Sargon II, keda mainitakse Piibli kirjakohas Jesaja 20:1, pole olemas olnud. Kuid aastal 1843 avastati Iraagist praegusaja Khorsabadi lähistelt Tigrise lisajõe äärest Sargoni palee [3]. Selle valdused ulatusid 10 hektarini. Ilmalikele varem tundmatust Sargon II-st on nüüd saanud Assüüria enimtuntud kuningaid. Oma annaalides [4] väidab ta olevat vallutanud Iisraeli linna Samaaria. Piibli kronoloogia järgi langes Samaaria assüürlaste kätte aastal 740 e.m.a. Sargoni ülestähendustes räägitakse ka Asdodi vallutamisest, mis on järjekordseks tõendiks kirjakohale Jesaja 20:1.

Iidse Babüloni linna väljakaevamistel praegusaja Iraagis leidsid arheoloogid Ištari värava juurest umbes 300 kiilkirjatahvlit. Babüloonia kuninga Nebukadnetsari valitsemisajast pärit raidkirjade hulgas oli ka nimede loetelu, kust võib leida nime „Jaukin, Jahudimaa kuningas”. Nimi viitab Juudamaa kuningale Joojakinile, kes siis, kui Nebukadnetsar Juudamaa aastal 617 e.m.a esimest korda vallutas, viidi Babüloni vangi (2. Kuningate 24:11–15). Tahvlitel on mainitud ka Joojakini viit poega (1. Ajaraamat 3:17, 18).

Kui arheoloogid olid aastal 2005 tegemas väljakaevamisi paigas, kust nad lootsid leida kuningas Taaveti paleed, sattusid nad hiiglaslikule kiviehitisele, mis nende arvamuse kohaselt hävitati, kui babüloonlased rohkem kui 2600 aastat tagasi Jumala prohveti Jeremija elupäevil Jeruusalemma vallutasid. Pole täpselt teada, kas tegemist on Taaveti palee varemetega. Kuid arheoloog Eilat Mazar määras kindlaks ühe eriti huviäratava objekti – sentimeetrilaiuse savipitseri [5], kus on kirjas: „Kuulub Jehukalile, kes on Soovi poja Šelemijahu poeg.” Ilmselt oli see pitser tehtud pitsatiga, mille omanik oli Jehukal ehk Juukal, Piiblis mainitud juudi ametikandja, kes osutas Jeremijale vastupanu (Jeremija 37:3; 38:1–6).

Mazari sõnul oli Jehukal „tähtsuselt teine kuninga minister” pärast Saafani poega Gemarjat, kelle nimi esineb Taaveti linnast leitud pitseril. Piibel nimetab Selemja (Šelemijahu) poega Jehukali Juuda vürstiks. Väljaspool Pühakirja oli ta enne pitseri leidmist tundmatu.

Kas osati lugeda ja kirjutada?

Piibel näitab, et muistsed iisraellased olid kirjaoskaja rahvas (4. Moosese 5:23; Joosua 24:26; Jesaja 10:19). Ent kriitikud olid teisel arvamusel, väites, et üldiselt anti Piibli ajalugu edasi väheusaldatava suulise pärimuse kaudu. See teooria sai tugeva hoobi, kui arheoloogid leidsid aastal 2005 Jeruusalemma ja Vahemere vahel paikneva Tel Zaiti lähistelt lubjakivisse uurendatud arhailise alfabeedi, mis võib olla vanim eales leitud heebrea alfabeet [6].

Kümnendasse sajandisse e.m.a dateeritud leid räägib mõningate õpetlaste arvates „kirjutajate ametlikust väljaõppest”, „arenenud kultuuritasemest” ning „iisraellaste kiirestiarenenud bürokraatiast Jeruusalemmas”. Niisiis, vastupidi kriitikute väitele paistab, et juba vähemalt kümnendal sajandil e.m.a olid iisraellased kirjaoskajad ning suutelised oma ajalugu üles tähendama.

Tõendiks on ka Assüüria ürikud

Piiblis on tihtilugu juttu Assüüriast, kunagisest vägevast impeeriumist. Paljud selle maa arheoloogilised leiud tõendavad Pühakirja täpsust. Näiteks väljakaevamised Assüüria pealinna Niinive muistses asupaigas tõid kuningas Sanheribi paleest päevavalgele raidtahvli [7], millel kujutatakse Assüüria sõdalasi viimas juudi vange pagendusse pärast Laakise langemist aastal 732 e.m.a. Seda piiblilugu võib lugeda kirjakohast 2. Kuningate 18:13–15.

Niinivest leitud Sanheribi annaalid [8] kirjeldavad tema sõjakäiku Juudamaa kuninga Hiskija valitsemisajal. Annaalides mainitakse ka Hiskija nime. Paljude teistegi valitsejate kiilkirjaürikud mainivad Juuda kuningaid Ahast ja Manasset, aga ka Iisraeli kuningaid Omrit, Jehut, Joast, Menahemi ja Hooseat.

Ülestähendustes hoopleb Sanherib oma sõjalise eduga, kuid tähelepanuväärne on see, et Jeruusalemma vallutamisest seal juttu pole. See silmatorkav lünk lisab usaldusväärsust Piiblile, kus on kirjas, et see kuningas ei suutnud vallutada Jeruusalemma, vaid sai Jumala käe läbi lüüa. Seejärel pöördus alandatud Sanherib tagasi Niinivesse, kus tema pojad ta mõrvasid, nagu sellest räägib Piibel (Jesaja 37:33–38). On huvitav, et seda mõrvalugu kinnitavad kaks Assüüria raidkirja.

Jehoova prohvetid Nahum ja Sefanja ennustasid, et Niinive elanike kurjuse pärast hävitatakse linn täielikult (Nahum 1:1; 2:9–3:19; Sefanja 2:13–15). Nende prohvetikuulutused täitusid, kui Babüloonia kuninga Nabopolassari ja Meedia kuninga Kyaxarese liitlasväed aastal 632 e.m.a Niinive ümber piirasid ja vallutasid. Linna varemete avastamine ja väljakaevamine on andnud Piibli ülestähendustele taas kord kinnitust.

Tigrise jõe idakaldal Niinivest kagus paiknenud iidse Nuzi linna väljakaevamistel aastatel 1925–1931 leiti hulgaliselt esemeid, sealhulgas umbes 20 000 savitahvlit. Babüloonia keeles on toodud ära rikkalikult üksikasju, nende hulgas õiguslikke tavasid, mis sarnanevad 1. Moosese raamatus kirjeldatud patriarhide ajastu omadega. Tekstidest ilmneb näiteks see, et suguharujumalad, mis tavapäraselt olid väikesed savifiguurid, kujutasid endast valdusõigusakte, mis kinnitasid omaniku pärandiõigust. See tava võib selgitada, miks võttis patriarh Jaakobi naine Raahel kaasa oma isale Laabanile kuulunud suguvõsajumalad ehk „teeravid”, kui Jaakobi pere mujale siirdus. On mõistetav, et Laaban üritas teeraveid tagasi saada (1. Moosese 31:14–16, 19, 25–35).

Jesaja prohvetikuulutus ja Kyrose silinder

Pildil näidatud kiilkiri iidsel savisilindril tõendab veel üht piiblilugu. See Kyrose silindri [9] nime all tuntud dokument leiti 32 kilomeetri kauguselt Bagdadist Eufrati jõe kaldalt muistse Sippari asukohast. Selles kõneldakse, kuidas Pärsia impeeriumi rajaja Kyros Suur vallutas Babüloni. Hämmastav on see, et paarsada aastat varem oli Jehoova oma prohveti Jesaja kaudu andnud teada Meedia-Pärsia kuningast nimega Kyros (Koores) sõnadega: „„Mu karjane!” Tema viib täide kõik, mida ma tahan, ja ütleb Jeruusalemmale: „Sind ehitatakse üles!”” (Jesaja 13:1, 17–19; 44:26–45:3).

On tähelepanuväärne, et silindril mainitakse Kyrose poliitikat, mis oli teravaks kontrastiks teistele muistsetele vallutajatele: saata eelmise valitsuse ajal vangis olnud oma kodumaale tagasi. Piibliline ja ilmalik ajalugu tõendab, et Kyros lasi tõepoolest vabaks juudid, kes seejärel Jeruusalemma taas üles ehitasid (2. Ajaraamat 36:23; Esra 1:1–4).

Ehkki piibliarheoloogia on suhteliselt uus teadusharu, on see tähtis uurimispõld, mis on andnud väärtuslikku teavet. Ja nagu võisime näha, kinnitavad paljud leiud Piibli autentsust ja täpsust ka kõige pisemates detailides.

LISATEAVET

Kas Piibel teeb meie elu õnnelikuks ja eesmärgikindlaks? Kahetunnine DVD „Piibel – faktide ja prohvetiennustuste raamat” („The Bible–A Book of Fact and Prophecy”) käsitleb seda olulist teemat ja toob ära haaravaid intervjuusid. (Saadaval 32 keeles.)

[Pildi allikaviide lk 15]

Mündid: Generously Donated by Company for Reconstruction & Development of Jewish Quarter, Jerusalem Old City

[Pildi allikaviide lk 15]

Society for Exploration of Land of Israel and its Antiquities

[Piltide allikaviited lk 16]

3: Musée du Louvre, Paris; 4: Photograph taken by courtesy of the British Museum; 5: Gabi Laron/Institute of Archaeology/Hebrew University © Eilat Mazar

[Piltide allikaviited lk 17]

6: AP Photo/Keith Srakocic; 7, 8: Photograph taken by courtesy of the British Museum

[Pildi allikaviide lk 18]

Photograph taken by courtesy of the British Museum