Jehoova Sõna on elav
Esiletõstetud kohti Nutulaulude raamatust
PROHVET Jeremija näeb, kuidas täitub kohtusõnum, mida ta on kuulutanud 40 aastat. Kuidas ta end tunneb, nähes oma armsa linna hävingut? „Jeremija istus nuttes maha ning leinas selle itkuga Jeruusalemma taga,” ütleb kreekakeelne Septuaginta oma sissejuhatuses Nutulaulude raamatule. Nutulaulud on kirjutatud aastal 607 e.m.a, mil mälestused 18 kuud kestnud Jeruusalemma piiramisest ja sellele järgnenud põletamisest on Jeremijal veel värskelt meeles, ja nii väljendab see raamat ilmekalt prohveti südamevalu (Jeremija 52:3–5, 12–14). Ühtki teist linna pole ajaloos nii liigutavate ja südantlõhestavate sõnadega taga nutetud.
Nutulaulud on viie lüürilise luuletuse kogu. Neli esimest on kaebelaulud, viies aga palve. Neli esimest laulu on kirjutatud akrostihhonina, see tähendab, et salmide algustähed moodustavad 22 tähest koosneva heebrea tähestiku. Kuigi ka viiendas laulus on 22 salmi, ei ole salmide algustähed tähistikulises järjekorras.
„MU SILMAD ON PISARAIST KURNATUD”
„Kuidas küll istub üksinda see rahvarikas olnud linn! On saanud lesknaise sarnaseks, kes rahvaste seas oli suur! Vürstitar maakondade hulgas peab tegema orjatööd!” Nii alustab Jeremija Jeruusalemma pärast oma kaebelaulu. Edasi annab prohvet teada, mis on Jeruusalemma viletsuse põhjus, öeldes: „Jehoova on teda kurvastanud tema paljude üleastumiste pärast!” (Nutulaulud 1:1, 5).
Jeruusalemm, keda kujutatakse mehest ja lastest ilma jäänud lesena, küsib: „Ons olemas valu, minu valu sarnast?” Ta palvetab Jumala poole oma vaenlaste pärast: „Tulgu kõik nende kurjus su palge ette, ja talita nendega, nagu sa talitasid minuga kõigi mu üleastumiste pärast! Jah, mu ohkeid on palju ja mu süda on haige!” (Nutulaulud 1:12, 22).
Jeremija ütleb sügava ahastusega: „Oma tulises vihas ta [Jehoova] raius kõik Iisraeli sarved! Ta tõmbas tagasi oma parema käe vaenlase ees ja süttis Jaakobis otsekui tuleleek, mis põletab ümbruse!” Kirjeldades oma sügavat kurbust, kurdab prohvet: „Mu silmad on pisaraist kurnatud mu sisemus käärib, mu maks on valatud maha.” Isegi teekäijad imestavad, öeldes: „Kas see on linn, mille kohta öeldi: ilu täius, kogu maa rõõm?” (Nutulaulud 2:3, 11, 15).
Vastused piiblilistele küsimustele:
1:15 – Kuidas sõtkus Jehoova „neitsile Juuda tütrele kuuluvat” (UM) surutõrt? Kui babüloonlased hävitasid linna, mida on Piiblis nimetatud neitsiks, valasid nad nii palju verd, et seda võis võrrelda viinamarjade sõtkumisega surutõrres. Kuna Jehoova oli seda sündmust ette ennustanud ja ta lasi sellel juhtuda, siis võib öelda, et tema sõtkus seda surutõrt.
2:1 – Kuidas heideti Iisraeli ilu taevast maha? Kuna „taevad on maast kõrgemal”, kujutatakse mõnikord taevast maha heitmisega üleva alandamist. „Iisraeli ilu” ehk au ja võim, mis kuulus talle niikaua, kui tal oli Jehoova heakskiit, võeti temalt ära Jeruusalemma hävitamise ja Juuda laastamisega (Jesaja 55:9).
2:1; 2:6, UM – Mis on Jehoova „jalgade järi” ja „onn”? Laulukirjutaja ütles: „Mingem nüüd ta eluasemeisse, kummardugem tema jalgade järi ette!” (Laul 132:7). Seega käib tekstis Nutulaulud 2:1 mainitud jalgade järi Jehoova koja ehk templi kohta. Babüloonlased põletasid selle ära otsekui onni (Jeremija 52:12, 13).
2:16, 17, UM – Kas ei peaks 16. salm algama heebrea tähe ajin’iga ja 17. salm pe’ga, et salmide esitähed oleksid õiges heebrea tähestiku järjekorras? Jumalalt inspiratsiooni saanud piiblikirjutajad järgisid üldiselt luuletusi kirjutades tähestikulist järjekorda. Ent nad ei teinud seda siis, kui salmid oleksid jäänud seetõttu kunstlikud ja ebaloomulikud. Nad pidasid mõtet tähtsamaks kui kirjanduslikku võtet, mis oli lihtsalt abiks meeldejätmisel. Nende kahe tähe kohad on omavahel vahetatud ka Nutulaulude kolmandas ja neljandas laulus (Nutulaulud 3:46, 49; 4:16, 17).
2:17 – Millise sõna tegi Jehoova tõeks seoses Jeruusalemmaga? See võis olla sõnum, mis on kirjas 3. Moosese 26:17: „Ma pööran oma palge teie vastu ning teie vaenlane lööb teid; teie vihamehed hakkavad valitsema teie üle ja te põgenete, isegi kui keegi teid taga ei aja!”
Õpetus meile:
1:1–9. Jeruusalemm nutab öösel kibedasti ja ta põskedel voolavad pisarad. Ta väravad on tühjad ja preestrid ohkavad. Tema neitsid on kurvad ja tal enesel on kibe käes. Miks? Sest Jeruusalemm on teinud suurt pattu. Tema roojus on ta hõlmadel. Linna üleastumise viljaks pole rõõm, vaid pisarad, ohkamine, kurbus ja kibedus.
1:18. Jehoova on üleastujaid karistades alati õiglane.
2:20. Jehoova oli hoiatanud iisraellasi, et kui nad ei kuula tema häält, tabavad neid needused, näiteks see, et neil pole süüa muud kui omaenda „poegade ja tütarde liha” (5. Moosese 28:15, 45, 53). Kui rumal on küll olla Jumalale sõnakuulmatu!
„ÄRA PEIDA OMA KÕRVA MU APPIHÜÜDE EEST”
Nutulaulude kolmas peatükk räägib Iisraeli rahvast kui „tugevast mehest” (UM). Raskustest hoolimata laulab see mees: „Jehoova on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.” Palvetades tõelise Jumala poole, palub ta: „Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!” Paludes Jehoovat pöörata tähelepanu vaenlase teotusele, ütleb ta: „Tasu neile, Jehoova, nende kätetööd mööda!” (Nutulaulud 3:1, 25, 56, 64).
Jeremija räägib tundeliselt 18 kuud kestnud Jeruusalemma piiramise tagajärgedest ning kurdab: „Mu rahva tütre süü on suurem kui Soodoma patt, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata!” Ta jätkab: „Õnnelikumad olid mõõgaga mahalöödud kui näljast surmatud, kes kidusid torgatuina põllusaagi puudusest!” (Nutulaulud 4:6, 9).
Viiendas laulus räägiks justkui Jeruusalemma elanikud. Nad ütlevad: „Mõtle, Jehoova, sellele, mis on juhtunud meiega, vaata ja näe meie teotust!” Jutustades oma kannatustest, paluvad nad: „Sina, Jehoova, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb põlvest põlve! Too meid, Jehoova, tagasi enese juurde, siis me pöördume! Uuenda meie päevad muistseiks!” (Nutulaulud 5:1, 19, 21).
Vastused piiblilistele küsimustele:
3:16 – Mida tähendab mõte „Ta laskis mu hambad kuluda sõmeras”? Üks teatmeteos märgib: „Kui juudid olid teel pagendusse, olid nad sunnitud küpsetama leiba pinnasesse kaevatud aukudes, nii et nende leiva sisse jäi liiva.” Niisuguse leiva söömine võis lõhkuda nende hambaid.
4:3, 10 – Miks võrdleb Jeremija oma rahva tütart jaanalindudega kõrbes? Jaanalind „on oma poegade vastu vali, nagu ei olekski need ta omad”, ütleb Iiobi 39:16. Kui munad on koorunud, lahkub emalind koos teiste emalindudega poegade juurest, jättes poegade eest hoolitsema isalinnu. Mis juhtub siis, kui vanalinde ähvardab mingi oht? Nii isa- kui emalind põgenevad, lahkudes poegade juurest. Siis kui babüloonlased piirasid Jeruusalemma, valitses selles linnas niisugune nälg, et emad, kes tavaliselt hoolitsevad oma laste eest, muutusid nende vastu julmaks nagu jaanalinnud kõrbes. See on täielikuks vastandiks sellele, kuidas šaakaliemad oma poegade eest hoolitsevad.
5:7 – Kas Jehoova nõuab inimestelt aru nende esiisade eksimuste eest? Ei, Jehoova ei karista otseselt inimesi nende esivanemate pattude eest. „Igaühel [tuleb] anda aru iseenesest Jumalale,” ütleb Piibel (Roomlastele 14:12). Ent eksimustel on omad tagajärjed ning nende tõttu võivad kannatada hilisemad põlvkonnad. Näiteks, kuna iisraellased hakkasid teenima ebajumalaid, oli isegi hiljem elanud Jumalale ustavatel iisraellastel raske õigel teel käia (2. Moosese 20:5).
Õpetus meile:
3:8, 43, 44. Jeruusalemma hädaajal ei võtnud Jehoova kuulda selle linna elanike abipalveid. Miks? Sest rahvas oli olnud sõnakuulmatu ega kahetsenud oma tegusid. Kui tahame, et Jehoova meie palvetele vastaks, peame talle kuuletuma (Õpetussõnad 28:9).
3:20. („Kindlasti mäletab sinu hing ja kummardub madalale minu kohale”, UM.) Jehoova, kes on „Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa”, on nii kõrge, et ta alandub vaatama, „mis taevas ja maa peal on” (Laul 83:19; 113:6). Ometi teadis Jeremija hästi Kõigekõrgema valmisolekut kummarduda madalale oma rahva kohale, see tähendab laskuda nende tasemele, et neid aidata. Kui rõõmsad me võime küll olla selle üle, et tõeline Jumal pole mitte üksnes kõikvõimas ja ülimalt tark, vaid ka alandlik!
3:21–26, 28–33. Kuidas taluda ränki kannatusi? Jeremija annab teada. Me ei tohiks unustada, et Jehoova on helde ja tema halastus suur. Juba sellest, et oleme elus, peaks piisama, et mitte kaotada lootust ning jääda kannatlikuks ja oodata vaikselt Jehoova päästet ilma kurtmata. Me peaksime pistma „oma suu põrmu” ehk kannatama alandlikult katsumusi, teades, et kõigel, mida Jumal laseb meile osaks saada, on hea põhjus.
3:27. Nooruses usukatsete kogemine võib tähendada raskuste ja pilke talumist. Kuid on hea kanda iket oma nooruses. Miks? Sest see aitab valmistuda eelseisvateks raskusteks.
3:39–42. Ei ole tark nuriseda kannatuste pärast, mida on põhjustanud meie enda patud. Selle asemel et kurta oma eksimuste tagajärgede pärast, „uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Jehoova juurde”. Tark on kahetseda ja oma teguviisi parandada.
Looda Jehoova peale
Nutulaulude raamat näitab, kuidas suhtus Jehoova Jeruusalemma ja Juudamaasse pärast seda, kui babüloonlased linna põletasid ja maa laastasid. Sellesse raamatusse kirja pandud patu tunnistamisest ilmneb, et Jehoova seisukohast olid häda ja viletsuse põhjuseks rahva eksimused. Raamatu inspireeritud laulud sisaldavad sõnu, mis väljendavad lootmist Jehoova peale ning soovi pöörduda tagasi õigele teele. Kuigi nii ei tundnud mitte kõik Jeremija kaasaegsed, peegeldavad need sõnad Jeremija ja kahetseva jäägi tundeid.
Jehoova suhtumine Jeruusalemma, nagu see ilmneb Nutulaulude raamatust, õpetab meile kahte asja. Jeruusalemma häving ja Juuda laastamine näitab, kui tähtis on kuuletuda Jehoovale, ning on hoiatuseks, et me tema tahet ei ignoreeriks (1. Korintlastele 10:11). Teiseks võime õppida Jeremija eeskujust (Roomlastele 15:4). Leinav prohvet lootis Jehoova päästele isegi näiliselt lootusetus olukorras. Kui tähtis on küll usaldada täielikult Jehoovat ja tema Sõna ning loota kindlalt tema peale! (Heebrealastele 4:12.)
[Pilt lk 9]
Prohvet Jeremija nägi, kuidas tema kohtusõnum täitus
[Pilt lk 10]
Nende Korea Jehoova tunnistajate usk pandi proovile seoses kristliku neutraalsuse küsimusega