„Ma olen määranud su ... vahimeheks”

 1. Mida on Jehoova prohvetid üle saja aasta teinud ja kuidas sündmused arenevad?

VAHIMEES Jeruusalemma müüril jälgib horisonti, varjates silmi loojuva päikese eest. Järsku märkab ta silmapiiril mingit liikumist: babüloonlased tulevad! Vahimees võtab sarve, tõmbab kopsud õhku täis ja puhub hoiatussignaali. Linnaelanikel on aga juba hilja midagi ette võtta. Ometi ei tohiks see tulla neile üllatusena. Jehoova prohvetid on üle saja aasta otsekui vahimehed selle päeva eest hoiatanud. Nüüd asub Babüloonia sõjavägi Jeruusalemma piirama. Pärast pikki kuid piiramist murravad babüloonlased linnamüürist läbi, teevad templi maatasa ning võtavad Jeruusalemma elanikud vangi või tapavad nad.

2., 3. a) Millisel ajal me elame? b) Milliseid küsimusi me hakkame käsitlema?

² Me elame ajal, kui Jehoova sõjaväed on piltlikult öeldes teel lahingusse maa elanikega, kes pole temasse uskunud. (Ilm. 17:12–14.) Selle tulevase lahinguga kulmineerub suurim viletsus, mida inimkond eales on näinud. (Matt. 24:21.) Nagu minevikus, on Jehooval ka praegu teenijad, kellele ta on andnud vahimehetöö, ning veel pole hilja hoiatust kuulda võtta.

³ Miks on Jehoova pannud ametisse vahimehi? Millist sõnumit vahimees kuulutab? Kes on aegade jooksul vahimeherolli täitnud ja milline on meie osa? Käsitlemegi nüüd neid küsimusi.

 4. Miks pani Jehoova ametisse vahimehi? (Vaata pilti peatüki alguses.)

⁴ Loe Hesekiel 33:7. Et elanikud võiksid tunda end turvaliselt, seisid vahimehed sageli linnamüüril. Nende sealolek oli ilmne tõend selle kohta, et linnavalitseja hoolib elanikest. Kuigi vahimehe hoiatussignaal võis magajad üles ehmatada, aitas seesama heli päästa nende elu, kes sellele reageerisid. Ka Jehoova pani vahimehi ametisse sellepärast, et ta hoolis iisraellastest. Ta ei tahtnud neid hävingusõnumitega hirmutada, vaid soovis päästa nende elu.

5., 6. Millest on näha Jehoova õiglust?

⁵ See, et Jehoova määras Hesekieli iisraellastele vahimeheks, näitab meile nii mõndagi tema isiksuse kohta. Vaatame kaht kaunist Jehoova omadust.

⁶ Õiglus. Jehoova õiglust on näha sellest, et ta tegeleb meiega kui üksikisikutega. Hesekieli kuulutatavat sõnumit kuulsid ja ignoreerisid suured rahvahulgad. Siiski ei suhtunud Jehoova iisraellastesse lihtsalt kui mässumeelsesse massi. Teda huvitas, kuidas üksikisikud tema sõnumile reageerivad. Ikka ja jälle rääkis ta jumalatust ja õigest ainsuses. Seega mõistab Jehoova iga inimese üle kohut individuaalselt, vastavalt sellele, kuidas inimene sõnumile reageerib. (Hes. 33:8, 18–20.)

 7. Mille alusel Jehoova inimeste üle kohut mõistab?

⁷ Jehoova õiglust näitab ka see, mille alusel ta inimese üle kohut mõistab. Ta teeb seda selle alusel, kuidas inimene praegu tema hoiatusele reageerib, mitte aga tema minevikutegude alusel. Jehoova ütles Hesekielile: „Kui ma ütlen jumalatule: „Sa pead surema”, tema aga pöördub ära oma pattudest ning teeb, mis õige ja õiglane ..., siis ta jääb elama, ta ei sure. Ühtki tema pattu ei tuletata meelde.” (Hes. 33:14–16.) Teisest küljest aga ei saa keegi loota, et tema varasemad head teod kaaluvad üles praegused väärad teod. Jehoova ütles, et kui keegi „loodab oma õigusele ja teeb kurja, siis ei mäletata enam ühtki tema õiget tegu, vaid ta sureb selle kurja pärast, mis ta tegi”. (Hes. 33:13.)

 8. Milles veel ilmneb Jehoova õiglus?

⁸ Jehoova õiglus ilmneb ka selles, et enne tegutsema asumist hoiatab ta inimesi ette. Hesekiel alustas prohvetiteenistust umbes kuus aastat enne seda, kui Babüloonia sõjavägi Jeruusalemma vallutas. Ta polnud aga kaugeltki esimene, kes iisraellasi Jumala kohtupäeva eest hoiatas. Juba rohkem kui sada aastat enne Jeruusalemma langemist oli Jehoova oma prohveteid vahimeesteks määranud. Need olid Hoosea, Jesaja, Miika, Ooded ja Jeremija. Jehoova lasi Jeremijal rahvale meelde tuletada: „Ma seadsin vahimehed, kes ütlesid: „Pange tähele sarvehäält!”” (Jer. 6:17.) Kui siis babüloonlased Jehoova kohtuotsuse täide viisid, ei saanud keegi süüdistada tapetud juutide surmas Jehoovat ega tema vahimehi.

 9. Mis näitas Jehoova truud armastust oma rahva vastu?

⁹ Armastus. See, et Jehoova saatis oma vahimehed hoiatama mitte ainult õigeid, vaid ka jumalatuid, näitas tema truud armastust oma rahva vastu. Iisraellased pöörasid ikka ja jälle Jehoovale selja ning kummardasid ebajumalaid. Nii määrisid nad Jehoova mainet ja kurvastasid teda. Et anda edasi südamevalu, mida selline reeturlikkus talle tõi, võrdles ta oma rahvast abielurikkujast naisega. (Hes. 16:32.) Sellegipoolest oli Jehoova iisraellastega kannatlik. Ta soovis nendega head suhted taastada, mitte neile kätte maksta. See, et ta lubas vaenlasel oma rahvast rünnata, oli viimane abinõu. Jehoova ütles Hesekielile: „Ma [ei tunne] heameelt jumalatu surmast, vaid hoopis sellest, kui jumalatu pöördub oma teelt ja jääb elama.” (Hes. 33:11.) Selline oli Jehoova suhtumine tol ajal ja samasugune on see ka praegu. (Mal. 3:6.)

10., 11. Mida me õpime sellest, kuidas Jehoova oma rahvaga tegeles?

¹⁰ Jehoova õiglus ja armastus iisraellastega tegeledes õpetab meile mitut olulist asja. Meil tuleks suhtuda inimestesse kui üksikisikutesse, mitte kui halli massi. Me ei tohiks inimese eluviisi, rahvuse, keele ega rahalise seisu alusel otsustada, et ta pole väärt head sõnumit kuulma. Apostel Peetrus mõistis Jehoova abiga üht ajatut tõde. Ta lausus: „Jumal ei ole erapoolik, vaid iga rahva hulgast on talle meelepärane see, kes on jumalakartlik ja teeb, mis on õige.” (Ap. t. 10:34, 35.)

¹¹ Teiseks võime õppida seda, et me peaksime iseendal silma peal hoidma ja et varasemad head teod ei õigusta praegust väärkäitumist. Pidagem meeles, et meil on samasugused patused kalduvused nagu kõigil teistel inimestel. Apostel Paulus kirjutas: „Kes enda arvates seisab, vaadaku, et ta ei langeks. Teid pole tabanud muud kiusatused kui need, mida inimesed ikka kogevad.” (1. Kor. 10:12, 13, allmärkus.) Me ei taha olla nagu see, kes „loodab oma õigusele ja teeb kurja”, mõeldes, et võime patustada ja karistamatult pääseda, sest teeme ka head. (Hes. 33:13.) Meil tuleb jääda alandlikuks ja võtta Jehoovat alati kuulda, hoolimata sellest kui kaua oleme teda teeninud.

12. Mis võib meid lohutada, kui oleme minevikus rängalt patustanud?

¹² Võib-olla oleme aga minevikus rängalt patustanud ja see vaevab meid ikka veel. Hesekieli raamatust näeme, et Jehoova karistab neid, kes oma patte ei kahetse. Samal ajal näeme ka seda, et Jehoova on eeskätt armastuse, mitte kättemaksu Jumal. (1. Joh. 4:8.) Kui me tehtut siiralt kahetseme ja tõendame seda oma tegudega, ei pea me kartma, et Jumal meile ei andesta. (Jaak. 5:14, 15.) Jehoova oli valmis andestama iisraellastele, kes olid talle truudust murdnud, ning ta on valmis andestama ka meile. (Laul 86:5.)

13., 14. a) Mis sõnumit vahimehed kuulutasid? b) Mida kuulutas Jesaja?

¹³ Loe Hesekiel 33:2, 3. Mis sõnumit Jehoova vahimehed kuulutasid? Suures osas tuli neil kuulutada hoiatussõnumit, kuid nad rääkisid ka head sõnumit. Räägime mõnest Jehoova vahimehest.

¹⁴ Jesaja, kes teenis prohvetina umbes aastail 778 kuni 732 e.m.a, hoiatas iisraellasi, et babüloonlased vallutavad Jeruusalemma ja viivad linnaelanikud pagendusse. (Jes. 39:5–7.) Kuid ta kuulutas ka rõõmusõnumit õige jumalateenimise taastamisest. Jumala vaimu mõjutusel kirjutas ta: „Kuula! Su vahimehed hüüavad valjult. Nad hõiskavad üheskoos, sest nad näevad oma silmaga, kuidas Jehoova kogub taas kokku Siioni.” (Jes. 52:8.)

15. Mida kuulutas Jeremija?

¹⁵ Jeremijat, kes oli prohvet aastail 647 kuni 580 e.m.a, seostatakse sageli kaeblemise ja õnnetuste kuulutamisega. On tõsi, et ta hoiatas iisraellasi õnnetuste eest, mis Jehoova nende ustavusetuse pärast toob.a Ent temagi kuulutas peale hoiatussõnumi ka head sõnumit: ta ütles, et Jumala rahvas pöördub tagasi oma kodumaale ja et seal taastatakse õige jumalateenimine. (Jer. 29:10–14; 33:10, 11.)

16. Kuidas Hesekieli kuulutustöö Babüloonias viibivaid juute aitas?

¹⁶ Hesekiel sai vahimeheks aastal 613 ning ta täitis oma ülesannet vähemalt aastani 591 e.m.a. Nagu me selle väljaande 5. ja 6. peatükist nägime, hoiatas Hesekiel Iisraeli rahvast eelseisva hävingu eest. Ta andis pagendatuile teada, et Jehoova karistab Jeruusalemmas olevaid usutaganejaid. Seetõttu ei pidanud Jehoova teda tapetute surma eest vastutavaks. Kuid peale selle aitas Hesekiel Babüloonias olevatel juutidel tugevdada oma suhteid Jehoovaga, et nad oleksid valmis tulevikus tehtavaks tööks. Seitsmekümne pagendusaasta lõppedes pidi Jehoova nii-öelda külvama väikse osa iisraellasi taas nende kodumaale. (Hes. 36:7–11.) Enamik neist pidid olema Hesekieli kaasaegsete juutide lapsed ja lapselapsed. Nagu järgmised peatükid näitavad, oli Hesekielil pagendatuile öelda palju rõõmustavat. Ta kinnitas neile, et õige jumalateenimine Jeruusalemmas taastatakse.

17. Millal on Jehoova vahimehi ametisse pannud?

¹⁷ Prohvetid, kes kuulutasid Jehoova sõnumeid enne ja pärast Jeruusalemma langemist aastal 607 e.m.a, pole olnud ainsad vahimehed Jumala rahva ajaloos. Jehoova on alati enne mõnd märgilise tähtsusega sündmust pannud ametisse vahimehi. Need vahimehed on kuulutanud nii hoiatussõnumit kui ka head sõnumit.

18. Mida tegi vahimehena Ristija Johannes?

¹⁸ Esimesel sajandil tegi vahimehetööd Ristija Johannes. Ta hoiatas iisraellasi, et Jumal heidab nad rahvana peagi kõrvale. (Matt. 3:1, 2, 9–11.) Kuid ta tegi veel midagi. Jeesus ütles, et Ristija Johannes ongi ennustatud saadik, kes pidi valmistama ette tee messiale. (Mal. 3:1; Matt. 11:7–10.) Muu hulgas tähendas see, et ta kuulutas head sõnumit: seda, et Jeesus on „Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu”. (Joh. 1:29, 30.)

19., 20. Milles seisnes Jeesuse ja ta jüngrite vahimehetöö?

¹⁹ Kõige silmapaistvam vahimees oli aga Jeesus ise. Nagu Hesekieli, saatis Jehoova ka Jeesuse Iisraeli soo juurde. (Hes. 3:17; Matt. 15:24.) Jeesus hoiatas iisraellasi, et Jumal hülgab Iisraeli rahva ning et Jeruusalemm hävitatakse. (Matt. 23:37, 38; 24:1, 2; Luuka 21:20–24.) Kuid peamiselt kuulutas ta ikkagi head sõnumit. (Luuka 4:17–21.)

²⁰ Jeesus käskis ka oma jüngritel tegutseda kui vahimehed. Ta ütles neile: „Püsige valvel.” (Matt. 24:42.) Nii nad tegidki ning andsid rahvale teada, et Jehoova on Iisraeli kõrvale heitnud ja Jeruusalemma hüljanud. (Rooml. 9:6–8; Gal. 4:25, 26.) Kuid nagu varasemad vahimehed, kuulutasid Jeesuse jüngrid ka head sõnumit. Muu hulgas andsid nad teada, et ka mittejuudid võivad saada vaimuga võitud kristlasteks ja toetada Kristust õige jumalateenimise taastamisel. (Ap. t. 15:14; Gal. 6:15, 16; Ilm. 5:9, 10.)

21. Milles on Paulus meile heaks eeskujuks?

²¹ Esimese sajandi vahimeeste hulgas üks tähelepanuväärsemaid oli apostel Paulus. Ta võttis oma ülesannet väga tõsiselt. Nagu Hesekiel, mõistis temagi, et kui ta kuulutustööd ei teeks, lasuks tal veresüü. (Ap. t. 20:26, 27.) Paulus käis varasemate vahimeeste jälgedes ja kuulutas peale hoiatussõnumi ka head sõnumit. (Ap. t. 15:35; Rooml. 1:1–4.) Pühast vaimust juhituna tsiteeris ta Jesaja prohvetikuulutust „Kui kaunid on mägede peal selle jalad, kes toob häid sõnumeid” ning sidus selle ennustuse Jumala kuningriigi kuulutamisega, tööga, mida Kristuse järelkäijaid tegid tollal ja teevad siiani. (Jes. 52:7, 8; Rooml. 10:13–15.)

22. Mis toimus pärast apostlite surma?

²² Pärast apostlite surma võttis kristlikus koguduses võimust usutaganemine. (Ap. t. 20:29, 30; 2. Tess. 2:3–8.) Pikka aega oli umbrohusarnaseid võltskristlasi kaugelt enam kui nisusarnaseid võitud kristlasi ning valeõpetused varjutasid kuningriigisõnumi. (Matt. 13:36–43.) Ent kui saabus Jehoova aeg asuda maa peal õiget jumalateenimist taastama, pani ta jällegi ametisse vahimehe, et see kuulutaks nii hoiatussõnumit kui ka head sõnumit. Kes see vahimees oli?

23. Milline ennustus täitus seoses Russelli ja ta mõttekaaslastega?

²³ Mõnda aega enne aastat 1914 tegutsesid Charles Russell ja tema mõttekaaslased saadikuna, kes pidi enne messia valitsema hakkamist tema ees tee puhastama.b (Mal. 3:1.) Nad tegid ka vahimehetööd, levitades ajakirja Siioni Vahitorn ja Kristuse Juuresoleku Teataja, mis hoiatas inimesi Jumala kohtumõistmise eest ning rääkis head sõnumit Jumala kuningriigist.

24. a) Mida on ustav ja arukas ori vahimehena teinud? b) Mida oled sina tublidelt vahimeestelt õppinud? (Vaata kasti „Mõned tublid vahimehed”.)

²⁴ Pärast valitsema hakkamist määras Jeesus väikse rühma mehi ametisse kui ustava ja aruka orja. (Matt. 24:45–47.) See ori, keda praegu nimetatakse ka juhtivaks koguks, on tegutsenud kui vahimees. Ta on olnud eestvedaja nii Jehoova kättemaksu päeva kui ka tema soosingu aasta kuulutamises. (Jes. 61:2; vaata ka teksti 2. Korintlastele 6:1, 2.)

25., 26. a) Mida tuleb kõigil kristlastel teha? b) Millest räägib järgmine peatükk?

²⁵ Kuid valvel ei tule olla üksnes ustaval ja arukal orjal, kes teeb vahimehetööd. Jeesus ütles kõigile oma järelkäijatele: „Püsige valvel!” (Mark. 13:33–37.) Seega tuleb meil kõigil olla vaimselt ärkvel ja vahimeest tema töös toetada. Meie ärksust tõendab see, et teeme kuulutustööd. (2. Tim. 4:2.) Osalt tõukab meid tagant soov inimesi päästa. (1. Tim. 4:16.) Me mõistame, et need, kes vahimehe hoiatust kuulda ei võta, kaotavad peagi elu. (Hes. 3:19.) Peamiselt aga teeme kuulutustööd soovist jagada head sõnumit sellest, et õige jumalateenimine on taastatud. Kuna Jehoova soosingu aasta veel kestab, on paljudel võimalus hakata teenima meie õiglast ja armastavat Jumalat. Need, kes selle jumalatu maailma lõpu üle elavad, saavad elada tema poja Jeesus Kristuse valitsuse all. See on tõesti hea sõnum, mida me tahame koos vahimehega jagada. (Matt. 24:14.)

²⁶ Nüüd, kus selle kurja ajastu lõpp on juba silmapiiril, valitseb Jehoova rahva seas imeline ühtsus. Järgmises peatükis käsitleme Hesekieli prohvetlikku näitemängu, mis illustreerib seda, kuidas on selline ühtsus tekkinud.