Neljateistkümnes peatükk

Kahe kuninga osatäitjad muutuvad

1., 2. a) Mis viis selleni, et Antiochos IV alandus täitma Rooma nõudmisi? b) Millal sai Süüria Rooma provintsiks?

SÜÜRIA monarh Antiochos IV tungib Egiptusse ja kroonib ennast selle kuningaks. Egiptuse kuninga Ptolemaios VI palvel läkitab Rooma Egiptusse oma saadiku Caius Popilius Laenase. Tal on kaasas muljetavaldav laevastik ja Rooma senati määrus selle kohta, et Antiochos IV peab Egiptuse kuninga tiitlist loobuma ja maalt lahkuma. Aleksandria eeslinnas Eleusises saab Süüria kuningas Rooma saadikuga silmast silma kokku. Antiochos IV palub aega, et oma nõuandjatega konsulteerida, kuid Laenas tõmbab ringi ümber kuninga ja käsib tal vastata enne, kui see üle joone astub. Alandatud Antiochos IV soostub täitma Rooma nõudmisi ja läheb aastal 168 e.m.a. Süüriasse tagasi. Nii lõpeb Süüria põhjakuninga ja Egiptuse lõunakuninga vastasseis.

² Etendades Lähis-Ida asjades juhtrolli, jätkab Rooma Süüriale ettekirjutuste tegemist. Niisiis, kuigi pärast Antiochos IV surma aastal 163 e.m.a. valitsevad Süüriat järgmised Seleukiidide soost kuningad, ei kuulu ”Põhja kuninga” positsioon enam neile (Taaniel 11:15). Aastal 64 e.m.a. saab Süüriast viimaks Rooma provints.

 3. Millal ja kuidas saavutas Rooma ülemvõimu Egiptuses?

³ Egiptuse Ptolemaioste dünastia püsib ”Lõuna kuninga” positsioonil veidi üle 130 aasta pärast Antiochos IV surma (Taaniel 11:14). Aktioni lahingus aastal 31 e.m.a. alistab Rooma valitseja Octavianus viimase Ptolemaioste soost kuninganna Kleopatra VII ja tema roomlasest armukese Marcus Antoniuse ühised sõjajõud. Pärast Kleopatra enesetappu järgmisel aastal saab ka Egiptus Rooma provintsiks ja ei täida enam Lõuna kuninga rolli. Aastaks 30 e.m.a. on Rooma saavutanud ülemvõimu nii Süürias kui ka Egiptuses. Kas peaksime nüüd arvama, et teised valitsused võtavad Põhja kuninga ja Lõuna kuninga rolli üle?

UUS KUNINGAS SAADAB VÄLJA ”MAKSUNÕUDJA”

 4. Mis annab alust arvata, et hiljem asus mingi muu valitsus Põhja kuninga rolli täitma?

⁴ Kevadel aastal 33 m.a.j. ütles Jeesus Kristus oma jüngritele: ”Kui te siis näete pühas paigas seisvat hävituse koletist, millest on rääkinud prohvet Taaniel, .. siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele” (Matteuse 24:15, 16). Tsiteerides teksti Taanieli 11:31, hoiatas Jeesus oma järelkäijaid tulevase ”hävituse koletise” eest. Selle Põhja kuninga kohta käiva prohvetiennustuse esitas ta umbes 195 aastat pärast viimase selles rollis tegutsenud Süüria kuninga Antiochos IV surma. Kindlasti pidi mingi muu valitsus Põhja kuninga rolli täitma asuma. Kes see võis olla?

 5. Kes tõusis Põhja kuningaks, asudes rolli, mis kunagi kuulus Antiochos IV-le?

⁵ Jehoova ingel ennustas: ”Tema [Antiochos IV] asemele tõuseb keegi, kes paneb maksunõudja kõige suursugusemat kuningriiki läbi käima, aga mõne aja pärast ta murdub, ent mitte viha läbi ega sõjas” (Taaniel 11:20). See, kes niiviisi ’tõusis’, oli esimene Rooma keiser Octavianus, keda tuntakse Caesar Augustusena. (Vaata ”Ühte austati, teist põlati” lk. 248.)

 6. a) Millal pandi ”maksunõudja kõige suursugusemat kuningriiki läbi käima” ja mis tähtsust sellel on? b) Miks võib öelda, et Augustus ei surnud ”mitte viha läbi ega sõjas”? c) Milline muutus leidis aset seoses Põhja kuninga osatäitjaga?

⁶ Augustuse ”kõige suursugusema kuningriigi” hulka kuulus ka ”ilus maa” — Rooma provints Juudamaa (Taaniel 11:16). Aastal 2 e.m.a. saatis Augustus ”maksunõudja”, käskides korraldada rahvaloenduse ehk tsensuse ilmselt selleks, et maksustamise ja sõdurite värbamise eesmärgil rahvaarvu teada saada. Seda määrust täites läksid Joosep ja Maarja Petlemma, et lasta ennast kirja panna, mistõttu Jeesus sündis ettekuulutatud kohas (Miika 5:1; Matteuse 2:1—12). Augustis aastal 14 m.a.j. — ”mõne aja pärast” ehk mitte kaua pärast loenduse korraldamist — suri Augustus 76-aastaselt, kuid mitte mõrvari ”viha läbi ega sõjas”, vaid haiguse tagajärjel. Põhja kuninga osatäitja oli tõesti muutunud! Nüüd oli selleks kuningaks saanud Rooma impeerium oma keisritega.

TÕUSEB ÜKS ”PÕLATU”

7., 8. a) Kes tõusis Augustuse järel Põhja kuningaks? b) Miks anti ”kuninglik väärikus” keiser Augustuse järglasele vastumeelselt?

⁷ Ennustust jätkates ütles ingel: ”Tema [Augustuse] asemele tõuseb üks kõlvatu [”põlatu”, UM], kellele ei ole antud kuninglikku väärikust; aga ta tuleb ootamatult ja haarab libekeelsusega kuningriigi enesele. Sõjaväed uhutakse sootuks tema eest ja murtakse, nõndasamuti ka lepinguvürst” (Taaniel 11:21, 22).

⁸ See ”põlatu” oli keiser Tiberius, Augustuse kolmanda naise Livia poeg. (Vaata ”Ühte austati, teist põlati” lk. 248.) Augustus vihkas seda kasupoega tema halva iseloomu pärast ja ei tahtnud, et see saab järgmiseks keisriks. ”Kuninglik väärikus” anti talle vastumeelselt alles pärast seda, kui kõik teised võimalikud järeltulijad olid surnud. Augustus lapsendas Tiberiuse aastal 4 m.a.j. ja tegi ta troonipärijaks. Pärast Augustuse surma tõusis 54-aastane Tiberius — põlatu — võimule Rooma keisri ja Põhja kuningana.

 9. Kuidas haaras Tiberius ”libekeelsusega kuningriigi enesele”?

⁹ ”The New Encyclopædia Britannica” ütleb, et ”Tiberius manipuleeris senatiga ja ei lasknud sel ennast peaaegu kuu aja jooksul [pärast Augustuse surma] keisriks nimetada”. Ta ütles senatile, et peale Augustuse ei suudaks mitte keegi kanda Rooma impeeriumi valitsemise koormat, ja palus, et senaatorid taastaksid vabariigi, usaldades selle autoriteedi ühe mehe asemel mitmele. Ajaloolane Will Durant kirjutas: ”Söandamata teda sõnast haarata, tegi senat talle vastukummardusi, kuni ta võimu lõpuks vastu võttis.” Durant lisas: ”Mõlemad pooled mängisid selles etenduses oma osa hästi. Tiberius soovis printsipaati, sest küll ta vastasel korral oleks leidnud mingi võimaluse seda mitte vastu võtta; senat kartis ja vihkas teda, kuid hoidus taastamast vabariiki, mis põhinenuks teoreetiliselt suveräänsetel rahvakoosolekutel nagu vanasti.” Nii haaras Tiberius ”libekeelsusega kuningriigi enesele”.

10. Kuidas ’murti sõjaväed’?

¹⁰ Ja mis puutub ümberkaudsete kuningriikide sõjavägedesse, siis ütles ingel, et need ”uhutakse sootuks tema eest ja murtakse”. Kui Tiberius sai Põhja kuningaks, oli tema vennapoeg Germanicus Caesar Rooma vägede juhataja Reini jõe ääres. Aastal 15 m.a.j. viis Germanicus oma väed germaani sangari Arminiuse vastu ja saavutas mõningast edu. Ent need vähesed võidud saavutati suurte kaotuste hinnaga ja seetõttu otsustas Tiberius katkestada operatsioonid Germaanias. Selle asemel üritas ta germaanlaste vahel kodusõdasid õhutades takistada nende hõimude ühinemist. Üldiselt eelistas Tiberius välispoliitikas kaitsetaktikat ja keskendus piiride tugevdamisele. Selline teguviis oli üpris edukas. Nii hoiti sõjavägesid kontrolli all ja nad ’murti’.

11. Kuidas ’murti lepinguvürst’?

¹¹ ’Murti’ ka selle lepingu vürst, mille Jehoova Jumal oli teinud Aabrahamiga kõigi maa peal elavate suguvõsade õnnistamiseks. Jeesus Kristus oli selle lepingu kaudu tõotatud Aabrahami Seeme (1. Moosese 22:18, SP; Galaatlastele 3:16, UT). 33. aasta 14. niisanil seisis Jeesus Pontius Pilaatuse ees Rooma maavalitseja palees Jeruusalemmas. Juudi preestrid süüdistasid Jeesust keisrile vastu hakkamises. Kuid Jeesus ütles Pilaatusele: ”Minu riik ei ole sellest maailmast .. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!” Et Rooma maavalitseja süütut Jeesust vabaks ei laseks, karjusid juudid: ”Kui sa selle vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber! Igaüks, kes iseenese teeb kuningaks, on keisri vastane!” Olles nõudnud Jeesuse hukkamist, ütlesid nad: ”Meil ei ole kuningat, vaid on keiser!” ”Majesteedisolvangu” seaduse järgi, mida Tiberius oli avardanud nii, et see hõlmas peaaegu kõiki keisri vastu suunatud solvanguid, lasi Pilaatus Jeesuse ’murda’ ehk piinapostile lüüa (Johannese 18:36; 19:12—16; Markuse 15:14—20).

TÜRANN ”SEPITSEB PLAANE”

12. a) Kes tegid Tiberiusega lepingu? b) Kuidas sai Tiberius ”vägevaks vähese rahvaga”?

¹² Ikka veel Tiberiuse kohta ennustades ütles ingel: ”Niipea kui temaga on tehtud leping, teeb ta pettust; ja ta läheb ning saab vägevaks vähese rahvaga” (Taaniel 11:23). Rooma senati liikmed olid Tiberiusega konstitutsioonilise ’lepingu teinud’ ja formaalselt ta sõltus neist. Kuid ta oskas petta ja sai tegelikult ”vägevaks vähese rahvaga”. See väike rahvas oli Rooma pretoriaanide kaardivägi, kelle laager asus Rooma müüride lähedal. Selle juuresolek hirmutas senatit ja aitas Tiberiusel vaos hoida igasugust rahva vastuhakku tema autoriteedile. Niisiis püsis Tiberius umbes 10000 ihukaitsja abil vägevana.

13. Milles ületas Tiberius oma esiisasid?

¹³ Ingel lisas prohvetlikult: ”Ootamatult tungib ta maa viljakamasse ossa ja teeb, mida ta isad ja isade isad ei ole teinud; pillub omadele kokkuröövitud saaki ja vara. Ja ta sepitseb plaane kindlustatud linnade vastu, aga ainult pisut aega” (Taaniel 11:24, EP 97). Tiberius oli äärmiselt kahtlustav ja oma valitsusaja jooksul käskis ta tohutult palju inimesi ära tappa. Suurel määral pretoriaanide kaardiväe ülemjuhataja Seianuse mõju tõttu iseloomustas tema valitsusaja teist poolt hirmuvalitsus. Lõpuks sattus Seianus ise kahtluse alla ja hukati. Rahva türanniseerimises ületas Tiberius oma esiisasid.

14. a) Kuidas pildus Tiberius ”kokkuröövitud saaki ja vara” üle kõigi Rooma provintside? b) Milline suhtumine Tiberiusse oli kujunenud ajaks, mil ta suri?

¹⁴ Ent Tiberius pildus ”kokkuröövitud saaki ja vara” kõikidesse Rooma provintsidesse. Tema surma ajaks elasid kõik alistatud rahvad jõukuses. Maksud olid väikesed ja ta oskas raskustesse sattunud paikkondade elanike vastu heldekäeline olla. Kui sõdurid või ametnikud rõhusid kedagi või ebaseaduslikult asju ajasid, võisid nad oodata keisri karistust. Tugev võim tagas riigis üldise julgeoleku ja hea teedevõrk edendas kaubandust. Tiberius kandis hoolt, et nii Roomas endas kui ka väljaspool aetaks asju õiglaselt ja ühtemoodi. Jätkates keiser Augustuse algatatud reforme, parandas ta seadusi ning lihvis ühiskondliku elu ja moraali eeskirju. Kuid Tiberius ’sepitses plaane’, mistõttu Rooma ajaloolane Tacitus iseloomustas teda kui silmakirjalikku meest, kes oli osav teeskleja. Kui Tiberius meie ajaarvamise 37. aasta märtsis suri, oli ta omandanud türanni kuulsuse.

15. Milline oli olukord Roomas 1. sajandi lõpus ja 2. sajandi algul?

¹⁵ Tiberiuse järglaste hulgas, kes täitsid Põhja kuninga rolli, olid Gaius Caesar (Caligula), Claudius I, Nero, Vespasianus, Titus, Domitianus, Nerva, Traianus ja Hadrianus. ”The New Encyclopædia Britannica” ütleb, et ”enamasti jätkasid Augustuse järglased tema administratiivpoliitikat ja ehitustegevust, kuigi väiksema novaatorlikkuse ja suurema toretsemisega”. Seesama teatmeteos märgib veel: ”Rooma oli 1. sajandi lõpus ja 2. sajandi algul oma hiilguse ja rahvarohkuse kõrgseisus.” Kuigi Roomal oli sel ajal mõningaid raskusi impeeriumi äärealadel, toimus tema esimene ennustatud kokkupõrge Lõuna kuningaga alles 3. sajandil.

RÜNNAK LÕUNA KUNINGA VASTU

16., 17. a) Kes asus täitma Põhja kuninga rolli, millele viidatakse Taanieli 11:25? b) Kes hõivas Lõuna kuninga positsiooni ja kuidas see juhtus?

¹⁶ Jumala ingel jätkas prohvetiennustust, öeldes: ”Ta [Põhja kuningas] õhutab oma jõudu ning julgust, et minna Lõuna kuninga vastu suure sõjaväega; ka Lõuna kuningas valmistub sõjaks suure ja väga tugeva sõjaväega, aga see [Põhja kuningas] ei suuda vastu panna, sest tema vastu peetakse vandenõu. Need, kes ta lauas söövad, murravad tema, ta sõjavägi uhutakse ära ja paljud langevad mahalööduina” (Taaniel 11:25, 26).

¹⁷ Umbes 300 aastat pärast seda, kui Octavianus oli Egiptuse Rooma provintsiks muutnud, asus Rooma keiser Aurelianus Põhja kuninga rolli täitma. Rooma koloonia Palmyra kuninganna Septimia Zenobia hõivas samal ajal aga Lõuna kuninga positsiooni.a (Vaata ”Zenobia — Palmyra sõdalaskuninganna” lk. 252.) Palmyra väed vallutasid Egiptuse aastal 269 m.a.j. ettekäändega kindlustada seal Rooma võim. Zenobia tahtis muuta Palmyra idamaade tähtsaimaks linnaks ja valitseda Rooma idaprovintse. Häirituna tema ambitsioonidest, õhutas Aurelianus ”oma jõudu ning julgust”, et Zenobiale vastu astuda.

18. Kuidas lõppes konflikt keiser Aurelianuse kui Põhja kuninga ja kuninganna Zenobia kui Lõuna kuninga vahel?

¹⁸ Lõuna kuningas kui valitsusvõim, mille eesotsas oli Zenobia, ’valmistus’ sõjaks Põhja kuninga vastu ”suure ja väga tugeva sõjaväega”, mida juhtisid kaks väepealikku Zabdas ja Zabbai. Kuid Aurelianus vallutas Egiptuse ning korraldas seejärel ekspeditsiooni Väike-Aasiasse ja Süüriasse. Zenobia sai Emesa (praeguse Homsi) lähedal lüüa ja taganes Palmyrasse. Kui Aurelianus piiras seda linna, kaitses Zenobia seda vapralt, kuid tal polnud edu. Tema ja ta poeg põgenesid Pärsia suunas, kuid roomlased said nad Eufrati jõe juures kätte. Palmyra elanikud andsid oma linna ära aastal 272. Aurelianus jättis Zenobia ellu ja näitas teda peamise vaatamisväärsusena oma triumfirongkäigul läbi Rooma aastal 274. Ülejäänud elu veetis Zenobia Rooma matroonina.

19. Kuidas langes Aurelianus ’tema vastu peetud vandenõu’ ohvriks?

¹⁹ Ka Aurelianus ise ’ei suutnud vastu panna, sest tema vastu peeti vandenõu’. Aastal 275 alustas ta sõjakäiku pärslaste vastu. Ajal, mil ta ootas Traakias sobivat võimalust, et ületada väin ja jõuda Väike-Aasiasse, sepitsesid tema vastu vandenõu need, kes ’sõid ta lauas’, ja nad ’murdsid’ ta. Ta kavatses oma sekretäri Erose ebakorrektse tegevuse pärast vastutusele võtta. Eros aga valmistas võltsnimekirja mõningatest ohvitseridest, kes olid selle järgi surma mõistetud. Selle nimekirja nägemisest ajendatuna korraldasid need ohvitserid Aurelianusele atentaadi ja tapsid ta.

20. Kuidas Põhja kuninga ’sõjavägi uhuti ära’?

²⁰ Põhja kuninga karjäär ei lõppenud keiser Aurelianuse surmaga. Talle järgnesid teised Rooma valitsejad. Mõnda aega valitses üks keiser impeeriumi lääneosa ja teine idaosa. Nende meeste ajal Põhja kuninga ’sõjavägi uhuti ära’ ehk ’pillutati’b ja paljud ’langesid mahalööduina’ põhjapoolsete germaani hõimude vallutusretkede tagajärjel. Goodid murdsid 4. sajandil Rooma piiridest läbi. Üks sissetung toimus teise järel. Aastal 476 kukutas germaani väejuht Odoaker viimase Roomas valitsenud keisri. 6. sajandi alguseks oli Rooma impeeriumi lääneosa lagunenud ning germaani kuningad valitsesid Britannias, Gallias, Hispaanias, Itaalias ja Põhja-Aafrikas. Impeeriumi idaosa pidas vastu kuni 15. sajandini.

SUUR IMPEERIUM JAGATAKSE

21., 22. Milliseid muudatusi tegi Constantinus 4. sajandil?

²¹ Esitamata tarbetuid detaile Rooma impeeriumi lagunemise kohta, mis kestis sajandeid, kuulutas Jehoova ingel ette järgmisi Põhja kuninga ja Lõuna kuninga vägitegusid. Ent lühiülevaade mõningatest Rooma impeeriumi arengusuundadest aitab meil teha kindlaks, kes olid need kaks rivaalitsevat kuningat hilisematel aegadel.

²² Rooma keiser Constantinus andis 4. sajandil ärataganenud kristlusele riikliku tunnustuse. Ta koguni kutsus Väike-Aasias aastal 325 kokku Nikaia kirikukogu ja juhatas seda isiklikult. Hiljem viis Constantinus keisri residentsi Roomast Byzantioni ehk Konstantinoopolisse ja muutis selle linna oma uueks pealinnaks. Rooma impeerium jäi üheainsa keisri valitsuse alla kuni keiser Theodosius I surmani 17. jaanuaril 395. aastal.

23. a) Kuidas jagati Rooma impeerium pärast Theodosiuse surma? b) Millal tuli Ida-Rooma impeeriumile lõpp? c) Kes valitses Egiptust aastast 1517?

²³ Pärast Theodosiuse surma jagati Rooma impeerium tema poegade vahel. Honorius sai lääneosa ja Arkadios idaosa, mille pealinn oli Konstantinoopol. Britannia, Gallia, Itaalia, Hispaania ja Põhja-Aafrika olid provintside hulgas, mis kuulusid Lääne-Roomale. Makedoonia, Traakia, Väike-Aasia, Süüria ja Egiptus olid Ida-Rooma provintsid. Aastal 642 langes Egiptuse pealinn Aleksandria saratseenide (araablaste) kätte ja Egiptus sai kaliifide provintsiks. Jaanuaris 1449 sai Konstantinos XI viimaseks Ida-Rooma keisriks. Osmanitürklased vallutasid sultan Mehmet II juhtimisel Konstantinoopoli 29. mail 1453 ja tegid sellega Ida-Rooma riigile lõpu. Aastal 1517 sai Egiptus Türgi provintsiks. Kuid aja möödudes sattus see muistne Lõuna kuninga maa ühe läänepoolse impeeriumi kontrolli alla.

24., 25. a) Mis tähistas mõningate ajaloolaste arvates Püha Rooma keisririigi algust? b) Mis sai lõpuks Püha Rooma riigi ”keisri” tiitlist?

²⁴ Rooma impeeriumi lääneosas kerkisid esile katoliiklikud Rooma piiskopid, kelle hulgast väärib märkimist paavst Leo I, keda tuntakse selle poolest, et ta pani 5. sajandil maksma paavstivõimu. Mõne aja pärast võttis paavst endale voli kroonida Lääne-Rooma keiser. See juhtus Roomas 800. aasta jõulupäeval, kui paavst Leo III kroonis uue Lääne-Rooma keisriks Frangi kuninga Karli (Karl Suure). Selle kroonimisega äratati ellu Rooma keisri positsioon ja nagu väidavad mõningad ajaloolased, tähistab see Püha Rooma keisririigi algust. Sellest peale eksisteerisid Ida-Rooma ja läänes Püha Rooma keisririik, kes mõlemad väitsid, et nad on kristlikud.

²⁵ Aja möödudes selgus, et Karl Suure järglased olid saamatud valitsejad. Mõnda aega oli keisritroon sootuks vakantne. Siis aga sai Saksa kuningas Otto I oma kontrolli alla suure osa Itaalia põhja- ja keskosast. Ta kuulutas end Itaalia kuningaks. Paavst Johannes XII kroonis 2. veebruaril 962 Otto I Püha Rooma riigi keisriks. Selle pealinn oli Saksamaal ja nii selle keisrid kui ka enamik alamaid olid sakslased. Viis sajandit hiljem võttis Austria Habsburgide sugu endale ”keisri” tiitli ja hoidis seda suurema osa Püha Rooma riigi ülejäänud aastate jooksul.

KAKS KUNINGAT JÄLLE SELGELT FOOKUSES

26. a) Mida võib öelda Püha Rooma keisririigi lõpu kohta? b) Kes tõusis esile Põhja kuningana?

²⁶ Napoleon I andis Püha Rooma keisririigile surmahoobi siis, kui ta keeldus tunnustamast selle olemasolu pärast oma võite Saksamaa üle aastal 1805. Võimetuna kaitsma oma krooni, astus keiser Franz II 6. augustil 1806 Rooma keisri positsioonilt tagasi ja piirdus Austria keisrina oma riigi valitsemisega. Pärast 1006 aasta möödumist lakkas eksisteerimast Püha Rooma keisririik, mille olid rajanud katoliiklik Rooma paavst Leo III ja frankide kuningas Karl Suur. Aastal 1870 sai Rooma Vatikanist sõltumatu Itaalia kuningriigi pealinnaks. Järgmisel aastal sai Wilhelm I-ga, keda nimetati keisriks, alguse Saksa keisririik. Seega ilmus välja nüüdisaegne Põhja kuningas — Saksamaa.

27. a) Kuidas sai Egiptus Briti protektoraadiks? b) Kes asus Lõuna kuninga rolli?

²⁷ Aga kes oli nüüdisaegne Lõuna kuningas? Ajalugu näitab, et Inglismaa omandas 17. sajandil impeeriumi jõu. Soovist tõkestada Briti kaubateid vallutas Napoleon I aastal 1798 Egiptuse. Sellele järgnes sõda ning Briti-Osmanite liit sundis prantslased taanduma Egiptusest, mis oli kahe kuninga konflikti puhkedes Lõuna kuninga rollis. Järgmise sajandi jooksul kasvas Egiptuses Briti mõju. Pärast aastat 1882 oli Egiptus tegelikult Suurbritanniast sõltuv. Kui aastal 1914 algas I maailmasõda, kuulus Egiptus Türgile ja seda valitses kediiv ehk asekuningas. Ent pärast seda, kui Türgi oli selles sõjas Saksamaa poolele asunud, tagandas Suurbritannia kediivi ja kuulutas Egiptuse Briti protektoraadiks. Omavahel tasapisi sidemeid luues said Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid anglo-ameerika suurvõimuks. Üheskoos hakkasid nad tegutsema Lõuna kuninga rollis.

[Allmärkused]

MIDA SA TEADA SAID?

• Milline Rooma keiser sai esimesena Põhja kuningaks ja millal ta saatis ”maksunõudja” välja?

• Kes asus Põhja kuninga rolli pärast Augustust ja kuidas ’murti lepinguvürst’?

• Kuidas lõppes konflikt Aurelianuse kui Põhja kuninga ja Zenobia kui Lõuna kuninga vahel?

• Mis sai Rooma impeeriumist ja millised riigid asusid 19. sajandi lõpuks nende kahe kuninga rolli?

[Kast/pilt lk 248—251]

ÜHTE AUSTATI, TEIST PÕLATI

ÜKS muutis rahutustest vaevatud vabariigi maailmariigiks. Teine kasvatas selle jõukuse 23 aastaga kahekümnekordseks. Ühte austati, kui ta suri, teist aga põlati. Nende kahe Rooma keisri valitsusaja sisse jäi Jeesuse elu ja teenistus. Kes nad olid? Ja miks ühte austati, teist aga mitte?

TA ”LEIDIS TELLISTEST ROOMA JA JÄTTIS JÄRELE MARMORIST ROOMA”

Aastal 44 e.m.a., mil Julius Caesar mõrvati, oli tema õetütre poeg Gaius Octavianus kõigest 18-aastane. Olles Julius Caesari lapsendatud poeg ja tema peamine pärija, suundus noor Octavianus kiiresti Rooma, et saada kätte oma pärand. Seal kohtas ta aukartustäratavat vastast — Caesari väepealikku Marcus Antoniust, kes lootis ise peamiseks pärijaks saada. Järgnevad poliitilised intriigid ja võimuvõitlus kestsid 13 aastat.

Alles pärast Egiptuse kuninganna Kleopatra ja tema armukese Marcus Antoniuse ühiste jõudude purustamist (aastal 31 e.m.a.) sai Octavianus Rooma impeeriumi vaieldamatuks valitsejaks. Järgmisel aastal sooritasid Antonius ja Kleopatra enesetapu ning Octavianus annekteeris Egiptuse. Nii kadus viimanegi jälg Kreeka impeeriumist ja Rooma sai maailmariigiks.

Pidades meeles, et Julius Caesari despootlik valitsus oli viinud tema tapmiseni, vältis Octavianus ettevaatlikult selle vea kordamist. Et mitte haavata roomlaste tundeid, kes eelistasid vabariiki, maskeeris ta oma monarhia vabariiklikku rüüsse. Ta lükkas tagasi tiitlid ”kuningas” ja ”diktaator”. Sellest veel sammu võrra edasi minnes teatas ta, et kavatseb kõik provintsid Rooma senati kontrolli alla anda ja võib loobuda oma ametitest. See taktika toimis. Tänulik senat palus tungivalt, et Octavianus säilitaks oma positsiooni ja jätaks enda valitseda mõned provintsid.

Lisaks sellele andis senat 16. jaanuaril 27. aastal e.m.a. Octavianusele tiitli ”Augustus”, mis tähendab ’ülendatu, püha’. Vähe sellest, et Octavianus selle tiitli vastu võttis, ta nimetas enda järgi ka ühe kuu ja laenas veebruarist ühe päeva, et augustikuus oleks sama palju päevi kui juulikuus, mis sai nime Julius Caesarilt. Nii sai Octavianus esimeseks Rooma keisriks ja pärast seda tunti teda keiser Augustusena. Hiljem võttis ta endale ka tiitli pontifex maximus (ülempreester) ja aastal 2 e.m.a. — Jeesuse sünniaastal — andis senat talle tiitli pater patriae, ’isamaa isa’.

Selsamal aastal ”keiser Augustus andis käsu üles kirjutada kogu maailm. [—] Ja kõik läksid endid laskma kirja panna, igaüks oma linna” (Luuka 2:1—3). Selle määruse tõttu sündis Jeesus Petlemmas, mis viis täide Piibli prohvetiennustuse (Taaniel 11:20; Miika 5:1).

Augustuse valitsust iseloomustab mõningane ausus ja tugev raha. Augustus seadis sisse ka tõhusa postisüsteemi ning ehitas sildu ja teid. Ta korraldas ümber sõjaväe, ehitas alalise sõjalaevastiku ja moodustas keisri ihukaitsjatest eliitüksuse, mida tunti pretoriaanide kaardiväena (Filiplastele 1:13, UM). Tema eestkoste all oli õitseaeg sellistel kirjanikel nagu Vergilius ja Horatius ning skulptorid lõid kauneid taieseid stiilis, mida tänapäeval nimetatakse klassitsismiks. Augustus ehitas lõpuni hooned, mis Julius Caesaril olid lõpetamata jäänud, ja taastas palju templeid. Pax Romana (’Rooma rahu’), mille ta kehtestas, kestis enam kui 200 aastat. Augustus suri 19. augustil 14. aastal m.a.j. 76-aastaselt ja pärast seda kuulutati ta jumalikuks.

Augustus kiitles, et ta ”leidis tellistest Rooma ja jättis järele marmorist Rooma”. Kuna ta ei tahtnud, et Roomas algaksid taas endise vabariigi rahutud päevad, kavatses ta valmis vaadata järgmise keisri. Kuid tal polnud järeltulija suhtes erilist valikut. Tema õepoeg, kaks tütrepoega, väimees ja kasupoeg olid kõik surnud, nii et tema töö ainsaks jätkajaks oli jäänud kasupoeg Tiberius.

”ÜKS PÕLATU”

Vähem kui kuu aega pärast Augustuse surma nimetas Rooma senat keisriks 54-aastase Tiberiuse, kes elas ja valitses märtsikuuni aastal 37 m.a.j. Seega oli Tiberius Rooma keiser Jeesuse maise teenistuse ajal.

Keisrina oli Tiberiusel nii häid kui halbu külgi. Üheks tema vooruseks oli vastumeelsus kulutada raha luksusele. Seetõttu oli impeerium jõukal järjel ja tal oli raha, millega anda abi katastroofide korral või halbadel aegadel. Tiberiuse kiituseks tuleb öelda, et ta ei pidanud ennast rohkemaks kui vaid inimeseks, ta lükkas tagasi paljud austavad tiitlid ja suunas keisrikultuse üldiselt Augustusele, mitte endale. Ta ei nimetanud enda järgi ühtki kalendrikuud, nagu seda olid teinud Augustus ja Julius Caesar, samuti ei lubanud ta teistel ennast sel viisil austada.

Ent pahesid oli Tiberiusel rohkem kui voorusi. Teiste suhtes oli ta äärmiselt kahtlustav ja silmakirjalik ning oma valitsusajal lasi ta tappa tohutult palju inimesi, kusjuures ohvrite hulgas oli hulgaliselt tema endisi sõpru. Ta laiendas majesteedisolvangu seadust (crimen laesae maiestatis), mis hõlmas nüüd lisaks mässumeelsetele tegudele isegi teotavaid märkusi tema enda aadressil. Arvatavasti just sellele seadusele toetudes avaldasid juudid Rooma maavalitsejale Pontius Pilaatusele survet Jeesuse tapmiseks (Johannese 19:12—16).

Tiberius koondas pretoriaanide kaardiväe Rooma lähedusse ja lasi linnamüüridest põhja poole kindlustatud kasarmud ehitada. Selle kaardiväe kohalolek hirmutas Rooma senatit, kes ohustas keisri võimu, ja hoidis kontrolli all igasuguseid rahutuse ilminguid rahva seas. Tiberius soosis ka pealekaebamist ning tema võimuloleku lõppu iseloomustas hirmuvalitsus.

Ajaks, mil Tiberius suri, oli ta omandanud türanni kuulsuse. Roomlased rõõmustasid tema surma üle ja senat keeldus teda jumalikuks kuulutamast. Neil ja muudel põhjustel me näeme, kuidas Tiberiuse kaudu läks täide ennustus, milles öeldi, et ”Põhja kuningaks” tõuseb üks ”põlatu” (Taaniel 11:15, 21, UM).

MIDA SA TEADA SAID?

• Kuidas sai Octavianus esimeseks Rooma keisriks?

• Mida võib öelda Augustuse valitsuse saavutuste kohta?

• Millised olid Tiberiuse head ja halvad küljed?

• Kuidas viis Tiberius täide ennustuse ”ühe põlatu” kohta?

[Pilt]

Tiberius

[Kast/pildid lk 252—255]

ZENOBIA — PALMYRA SÕDALASKUNINGANNA

”TA OLI tõmmu jumega .. Tema hambad olid pärlvalged ja ta suurtes mustades silmades helkis ebatavaline tuli, mida mahendas äärmiselt veetlev ja armas olek. Tema hääl oli tugev ja meloodiline. Tema mehist taipu toetas ja kaunistas õpetatus. Talle polnud võõras ladina keel, kuid sama täielikult valdas ta ka kreeka, süüria ja egiptuse keelt.” Need on kiidusõnad, millega ajaloolane Edward Gibbon kirjeldas Zenobiat — Süüria linna Palmyra sõdalaskuningannat.

Zenobia abikaasa oli Palmyra aristokraat Odaenathus, kes ülendati aastal 258 m.a.j. Rooma konsuliks, kuna ta oli Rooma impeeriumi kaitstes korraldanud eduka sõjakäigu Pärsia vastu. Kaks aastat hiljem sai Odaenathus Rooma keisrilt Gallienuselt tiitli corrector totius Orientis (kõigi Idamaade asehaldur). See oli tunnustusavaldus tema võidu eest Pärsia kuninga Šapur I üle. Lõpuks võttis Odaenathus endale tiitli ”kuningate kuningas”. Odaenathuse edu võib suurel määral Zenobia vapruse ja arukuse arvele kanda.

ZENOBIA IHKAB IMPEERIUMI LUUA

Aastal 267, mil Odaenathus oli oma karjääri tipul, mõrvati ta koos tema pärijaga. Zenobia võttis üle oma mehe positsiooni, kuna ta poeg oli selleks veel liiga noor. Kuna ta oli kaunis, ambitsioonikas, juhina võimekas, harjunud koos oma mehega sõjakäike kaasa tegema ning valdas mitut keelt, suutis ta võita oma alluvate lugupidamise ja toetuse. Zenobia oli teadmishimuline ja kogus enda ümber intellektuaale. Üks ta nõuandjaid oli filosoof ja reetor Cassius Longinus, keda öeldi olevat ”elav raamatukogu ja kõndiv muuseum”. Raamatus ”Palmyra and Its Empire—Zenobia’s Revolt Against Rome” märgib autor Richard Stoneman: ”Viie aastaga pärast Odaenathuse surma .. oli Zenobia saavutanud selle, et tema rahvas pidas teda Idamaade valitsejannaks.”

Ühelt poolt külgnesid Zenobia valdused Pärsiaga, mille ta oli koos oma mehega rivist välja löönud, ja teiselt poolt kokkuvarisemise äärel oleva Roomaga. Ajaloolane J. M. Roberts ütleb olukorra kohta tollases Rooma impeeriumis: ”Kolmas sajand oli .. Roomale kohutav aeg nii ida- kui läänepiiril, lisaks sellele puhkes Roomas endas uus kodusõjalaine ja võitlus võimu pärast. Üksteise järel tuli ja läks kakskümmend kaks keisrit (trooninõudlejad välja arvatud).” Süüria valitsejanna seevastu oli oma valdustes vankumatu positsiooniga absoluutne monarh. ”Hoides tasakaalu nende kahe impeeriumi [Pärsia ja Rooma] vahel,” märgib Stoneman, ”võis ta ihaldada luua kolmandat impeeriumi, millel oleks ülemvõim nende mõlema üle.”

Võimalus laiendada oma kuningliku võimu piire avanes Zenobiale aastal 269, mil Egiptuses ilmus välja keegi trooninõudleja, kes vaidlustas seal Rooma võimu. Zenobia viis oma väed kiiresti Egiptusse, lõi mässajad puruks ja võttis selle maa oma valdusse. Kuulutanud ennast Egiptuse kuningannaks, vermis ta enda nimega münte. Nüüd ulatus tema kuningriik Niiluse jõest Eufrati jõeni. Sel eluperioodil asuski Zenobia täitma ”Lõuna kuninga” rolli (Taaniel 11:25, 26).

ZENOBIA PEALINN

Zenobia kindlustas ja kaunistas oma pealinna Palmyrat niivõrd, et selle võis arvata Rooma maailma suuremate linnade hulka. Selle elanike arv ulatus oletatavasti üle 150000. Palmyra linnas, mida ümbritsenud müüride kogupikkuseks olevat olnud 21 kilomeetrit, oli hulganisti suurejoonelisi ühiskondlikke hooneid, templeid, aedu, sambaid ja monumente. Peatänavat ääristas kolonnaad, mille moodustasid umbes 1500 korintose sammast, mis olid üle 15 meetri kõrged. Linnas oli külluslikult kangelaste ja jõukate heategijate kujusid ja büste. Aastal 271 püstitas Zenobia enda ja oma kadunud abikaasa kuju.

Päikesetempel oli üks suurepärasemaid ehitisi Palmyras ja kahtlemata täitis see linna usuelus peamist rolli. Zenobia isegi võis kummardada mõnd päikesejumalaga seotud jumalust. Kuid Süüria oli 3. sajandil paljude religioonide maa. Zenobia valdustes oli nii neid, kes nimetasid end kristlasteks, kui juute ning päikese ja kuu kummardajaid. Kuidas ta suhtus neisse mitmesugustesse kummardamisvormidesse? Autor Stoneman märgib: ”Tark valitseja ei pea halvaks ühtki tava, mis paistab tema rahvale sobivat. [——] Loodeti, et jumalad on kogutud Palmyra poolele.” Ilmselt oli Zenobia usu suhtes salliv.

Värvika isiksusena võitis Zenobia paljude imetluse. Ent kõige tähelepanuväärsem oli tema roll selle poliitilise süsteemi esindajana, millest kuulutab Taanieli ennustus. Siiski ei kestnud tema valitsus enam kui viis aastat. Rooma keiser Aurelianus alistas Zenobia aastal 272 ja rüüstas seejärel Palmyra nii põhjalikult, et seda polnud enam võimalik taastada. Zenobia aga sai leebe kohtlemise osaliseks. Räägitakse, et ta olevat abiellunud Rooma senaatoriga ja veetnud oma ülejäänud elupäevad avalikkuse tähelepanust eemal.

MIDA SA TEADA SAID?

• Kuidas on kirjeldatud Zenobia isiksust?

• Millised olid mõningad Zenobia saavutused?

• Milline oli Zenobia suhtumine usuküsimustesse?

[Pilt]

Kuninganna Zenobia pöördumas oma sõdurite poole

[Teabegraafika/pildid lk 246]

KUNINGAD TAANIELI 11:20—26

Taaniel 11:20 Augustus

Taaniel 11:21—24 Tiberius

Taaniel 11:25, 26 Aurelianus Kuninganna Zenobia

[Pilt]

Tiberius

[Pilt]

Aurelianus

[Pilt]

Karl Suure kujuke

[Pilt]

Augustus

[Pilt]

Briti sõjalaev 17. sajandist

[Lehekülje suurune pilt lk 230]

[Pilt lk 233]

Augustus

[Pilt lk 234]

Tiberius

[Pilt lk 235]

Augustuse määrust täites läksid Joosep ja Maarja Petlemma

[Pilt lk 237]

Nagu ennustatud, ’murti’ Jeesus, kui ta suri

[Pildid lk 245]

1. Karl Suur 2. Napoleon I 3. Wilhelm I 4. Saksa sõdurid I maailmasõjas