Jehoova armastab õigust ja õiglust
NOOR tüdruk Sarajevost küsib endalt, miks peavad lapsed tema linnas nii palju kannatama? „Me ei ole ju midagi teinud. Me oleme täiesti süütud,” ütleb ta. Meeleheitel emad Argentinas on käinud juba 15 aastat avalikul väljakul Buenos Aireses oma poegade kadumise pärast protesteerimas. Aafriklane Emmanuel, kelle ema ja kolm õde etnilise vägivallalaine puhkemise ajal jõhkralt mõrvati, rõhutab: „Igaüks peab saama õiglase tasu [——] Me tahame õiglust.”
Õiglus on üks Jehoova Jumala põhiomadusi. „Kõik tema teed on õiged,” ütleb Piibel. Tõesti, Jehoova „armastab õigust ja õiglust” (5. Moosese 32:4; Laul 33:5). Selleks et Jumalat hästi tunda, peame tema õiglustunnet mõistma ja seda jäljendama õppima (Hoosea 2:21, 22; Efeslastele 5:1).
Meie arusaama õiglusest on arvatavasti mõjutanud selle omaduse inimlik käsitlus. Mõnedes maailma osades kujutatakse õiglust sageli naisega, kelle silmad on kinni seotud ning kes hoiab käes mõõka ja kaalu. Inimlik õiglus eeldatakse olevat erapooletu, mis tähendab seda, et see on pime rikkusele ja võimule. See peaks hoolikalt kaaluma, kas süüdistatav on süüdi või süütu. Mõõgaga aga peaks õiglus kaitsma süütut ja karistama patustajaid.
Raamat Right and Reason — Ethics in Theory and Practice ütleb, et „õiglus on ühenduses seaduse, kohustuste ja õigustega ning määrab tasu erapooletult ehk vastavalt sellele, mida keegi väärib”. Kuid Jehoova õiglus läheb sellest veel kaugemale. Me näeme seda, kui vaatleme, missugused teod ja omadused olid Jeesusel Kristusel, kes on täiesti oma taevase Isa sarnane (Heebrealastele 1:3).
Evangeeliumikirjutaja Matteus kasutas Jeesuse kohta kirjakohta Jesaja 42:3 ning ütles: „Rudjutud pilliroogu ta ei murra katki ja suitsevat tahti ta ei kustuta ära, kuni ta on õigluse jalule seadnud.” Jeesusel oli lohutav sõnum neile inimestele, kes olid nagu rudjutud pilliroog, mis on maha vajutatud ja lausa jalge alla sõtkutud. Nad olid kui lambi suitsev taht, kelle viimanegi elusäde oli peaaegu kustutatud. Selle asemel et piltlikult katki murda rudjutud pilliroogu ja lämmatada suitsevat tahti, tundis Jeesus rõhututele kaasa, õpetas neid ja tegi neid terveks ning selgitas neile Jehoova Jumala õiglust (Matteuse 12:10—21). Nii nagu Jesaja prohvetiennustuses on ennustatud, äratab selline õiglus lootust.
Halastus ja Jehoova õiglus
Halastus on Jumala õigluse oluline osa. See ilmnes siis, kui Jeesus oli maa peal. Ta esindas täiuslikult Jumala õigluse- ja õigusnorme. Kuid juudi kirjatundjad ja variserid püüdsid saavutada õigust jäikade seadusereeglite järgimisega, kusjuures enamik neid seadusi oli nende endi loodud. Nende rangelt seadust järgiv õiglus jättis harilikult halastuse kõrvale. Paljud kokkupõrked Jeesuse ja variseride vahel tekkisid just selle küsimuse pinnal: „Mis on tõeline õiglus ja õigus?” (Matteuse 9:10—13; Markuse 3:1—5; Luuka 7:36—47).
Jeesus selgitas näitlikult, kuidas teisi inimesi õiglaselt ja õigel viisil kohelda. Keegi käsutundja küsis kord Jeesuselt, mis on vajalik selleks, et pärida igavest elu. Jeesus esitas talle vastuküsimuse ja kiitis teda, kui too vastas, et kaks tähtsaimat käsku on: armastada Jumalat kõigest oma südamest, hingest, meelest ja jõust ning armastada oma ligimest nagu iseennast. Mees küsis seejärel: „Kes siis on mu ligimene?” Jeesus jutustas vastuseks tähendamissõna halastajast samaarlasest (Luuka 10:25—37).
Jehoova õigus ja halastav õiglus on toodud näiteks Jeesuse tähendamissõnas samaarlasest. Aidates omakasupüüdmatult ühte haavatud meest, keda ta üldse ei tundnud, käitus samaarlane erapooletult, õiglaselt ja halastavalt. Jeesus ise ilmutas maa peal olles samasugust vaimu. Ta oli õige ja õiglane. Veelgi enam, ta andis oma elu hädasolevate inimeste eest, patuse ja ebatäiusliku inimkonna eest, kes on kannatuste, haiguste ja surma orjuses. Apostel Paulus ühendas õiguse lunastuskorraldusega. Ta kirjutas: „Otsekui üks langemine on saanud hukkamõistmiseks kõigile inimestele, nõnda saab ka üks õiguse täitmine [ehk „üks õigustegu”, UT] kõigile inimestele elu õigustuseks” (Roomlastele 5:18). See „üks õigustegu” oli Jumala viis päästa sõnakuulelikud inimesed Aadama patu hukatuslikest tagajärgedest, mille eest nad pole otseselt vastutavad.
Jumala õigluse eesmärk oli lunastada patused inimesed ja samaaegselt hoida ülal õiguse põhimõtteid. Patu mittearvestamine olnuks nii ebaõiglane kui ka armastusetu, sest see oleks õhutanud seadusetust. Kuid teisest küljest, kui Jumala õiglus oleks piirdunud vaid tasu ja karistuse määramisega, olnuks inimkonna olukord lootusetu. Piibel ütleb, et „patu palk on surm” ja „ei ole kedagi, kes oleks õige, ei ühtainustki” (Roomlastele 3:10; 6:23). Nii Jehoova kui ka tema armastatud Poeg maksid kõrget hinda, et korraldada lepitus pattude eest (1. Johannese 2:1, 2).
Lunastus näitab, et jumalik õiglus on läbi põimunud põhimõtetel rajaneva armastusega (kreeka keeles a·gaʹpe). Tõepoolest, Jumala õigetes põhimõtetes ilmneb tema õiglus, mis on tema moraalinormide peegeldus. Seega põhineb jumalik õiglus Jumala ilmutataval a·gaʹpe armastusel (Matteuse 5:43—48). Kui me tõesti mõistame Jehoova õiglust, siis me usaldame täielikult tema kohtuotsuseid. Olles „kõige maailma kohtumõistja”, teeb ta alati seda, mis on õige (1. Moosese 18:25; Laul 119:75).
Jäljenda Jehoova õiglust
Piibel ergutab meid ’võtma Jumal enestele eeskujuks’ (Efeslastele 5:1). See tähendab, et peaksime jäljendama niihästi tema õiglust kui ka armastust. Kuna oleme ebatäiuslikud, ei ole meie teed nii kõrged kui Jehoova Jumala teed (Jesaja 55:8, 9; Hesekieli 18:25). Kuidas saame siis tõestada, et armastame õigust ja õiglust? Seda saame teha sel viisil, kui ’riietume uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse’ (Efeslastele 4:24). Siis me armastame seda, mida Jumal armastab, ning vihkame seda, mida Jumal vihkab. „Tõeline õigus” hoidub eemale vägivallast, ebamoraalsusest, ebapuhtusest ja ärataganemisest, sellest, mis on kõlvatu (Laul 11:5; Efeslastele 5:3—5; 2. Timoteosele 2:16, 17). Samuti ajendab jumalik õiglus meid teiste vastu siirast huvi üles näitama (Laul 37:21; Roomlastele 15:1—3).
Veelgi enam, kui me hindame seda halastust, mida Jumal seoses oma õiglusega ilmutab, siis me ei kaldu oma vaimsete vendade ja õdede üle kohut mõistma. Kuidas saaksimegi neid mõista nii hästi, nagu Jehoova seda teeb? Äkki mõistame nende üle kohut meie endi erapooliku seisukoha tõttu? Jeesus hoiatas seepärast: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse teile kohut; ja missuguse mõõduga te mõõdate, niisugusega mõõdetakse ka teile. Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki omas silmas sa ei pane tähele? Või kuidas sa ütled oma vennale: lase ma tõmban pinnu sinu silmast!? Ja vaata, palk on su omas silmas! Sa silmakirjatseja! Tõmba esiti palk omast silmast ja siis sa seletad tõmmata pindu oma venna silmast” (Matteuse 7:1—5). Omaenese ebatäiuslikkuse aus tunnistamine võib hoida meid tagasi, et me ei mõistaks teiste üle Jehoova silmis ebaõiglaselt kohut.
Määratud kogudusevanemad on volitatud kohut mõistma tõsisemate üleastumiste puhul (1. Korintlastele 5:12, 13). Seda tehes peavad nad meeles, et Jumala õiglus püüab alati osutada halastust, kui see on võimalik. Kui halastuse osutamine pole aga põhjendatud — näiteks kahetsematute patustajate puhul —, siis seda ei osutata. Kuid kogudusevanemad ei heida sellist üleastujat kogudusest välja kättemaksuhimust. Nad loodavad, et juba eemaldamine ise paneb teda mõtlema. (Võrdle Hesekieli 18:23.) Kogudusevanemad teenivad Kristuse juhtimise all õigluse huvides ja see tähendab, et nad on otsekui „redupaik tuule eest” (Jesaja 32:1, 2). Nad peavad seega olema erapooletud ja mõistlikud (5. Moosese 1:16, 17).
Külva seemneid õiguseks
Niikaua kui me ootame Jumala õiget uut maailma, peame ’otsima õiglust’, et võiksime nautida jumalikku soosingut (Sefanja 2:3; 2. Peetruse 3:13). See mõte on tekstis Hoosea 10:12 väljendatud kaunite sõnadega: „Külvake [„seemet”, NW] enestele õiguseks, lõigake vastavalt vagadusele [„heldusele”, NW]; rajage enestele uudismaad, sest aeg on otsida Jehoovat, kuni ta tuleb ja õpetab teile õigust!”
Igapäevaelus on meil palju võimalusi ’külvata seemneid õiguseks’, nii nagu Jeesus näitas oma tähendamissõnas halastajast samaarlasest. Jehoova tagab selle, et me ’lõikame vastavalt heldusele’. Kui me jätkame „õiguse rajal” käimist, siis õpetatakse meile ka Kuningriigi alluvuses olles pidevalt õigust (Jesaja 40:14). Aja möödudes hakkame kindlasti veel rohkem hindama seda, et Jehoova armastab õigust ja õiglust (Laul 33:4, 5).
[Pilt lk 23]
Halastav samaarlane on näide Jehoova õiglusest
[Pilt lk 23]
Jeesus tundis kaasa rõhututele, kes olid nagu rudjutud pilliroog