Piibli 30. raamat — Aamos

Kirjutaja: Aamos

Kirjutamiskoht: Juudamaa

Kirjutamine lõpetati: u 804 e.m.a

AAMOS ei olnud prohvet ega prohveti poeg, vaid lambakarjus ja viigipuude vääristaja, kui Jehoova teda kutsus ning läkitas kuulutama peale omaenda Juuda rahva ka Iisraeli põhjariigile. Aamos oli üks prohvetitest, kellele on viidatud tekstides 2. Kuningate 17:13, 22, 23. Ta tuli Juudamaalt Tekoast, mis asus umbes 16 kilomeetrit Jeruusalemmast lõuna pool ning ligikaudu päevateekonna kaugusel kümnest suguharust koosneva Iisraeli kuningriigi lõunapiirist (Aamos 1:1; 7:14, 15).

² Aamose ennustuse avasõnades öeldakse, et ta alustas prohvetitegevust Juuda kuninga Ussija ning Iisraeli kuninga, Joase poja Jeroboam II päevil, kaks aastat enne märkimisväärset maavärinat. Seega langeb tema ennustamise aeg 26 aastasesse perioodi ajavahemikus 829 kuni 804 e.m.a, mil nende kahe kuninga valitsusajad kattusid. Ka prohvet Sakarja mainib Ussija ajal toimunud hävituslikku maavärinat, mille eest inimesed hirmuga põgenesid (Sak. 14:5, P 1997). Juudi ajaloolane Josephus kirjutas, et maavärin toimus siis, kui Ussija üritas jultunult templis suitsutusrohtu ohverdada. Siiski näib, et Aamose mainitud maavärin leidis aset Ussija valitsusaja varasemal perioodil.

³ Nimi Aamos tähendab ’koormaks olemist’ või ’koorma kandmist’. Kuigi Aamose sõnumid sisaldasid hädade koormat, mida ta kuulutas nii Iisraelile kui Juudale (ja mitmele paganarahvale), kuulutas ta ka Jehoova rahva taastamist puudutavat lohutussõnumit. Aamosel oli Iisraelis igati põhjust häda kuulutada. Materiaalse heaolu ja luksusliku elu nautimine ning liiderlikkus olid muutunud igapäevaseks nähtuseks. Rahvas oli Jehoova Seaduse unustanud. Nende näiline heaolu pimestas neid nägemast, et nad on riknemas nagu üleküpsenud puuvili ja neid ootab ees kadu. Aamos ennustas, et vaid mõne aasta pärast viiakse kümnest suguharust koosneva kuningriigi alamad teisele poole Damaskust asumisele. Sellega ülistas Aamos Jehoova õiglust ja ülemvõimu. Aamose raamatus on Jehoovat algkeeles 21 korda nimetatud ”kõigekõrgemaks Issandaks” (Aamos 1:8, UM).

⁴ Aamose ennustuste täitumine kinnitab tema raamatu autentsust. Prohvet kuulutas ette ka seda, et hävingutuli neelab Iisraeli ümbritsevad vaenlasrahvad: süürlased, vilistid, tüüroslased, edomlased, ammonlased ja moabiidid. Ajalugu tõestab, et kõik need vaenlaste kantsid aja jooksul tõepoolest hävisid. Juuda ja Iisraeli teguviisid olid aga veel laiduväärsemad kui teiste rahvaste omad, sest nad olid hüljanud Jehoova ja hakanud teenima ebajumalaid. Iisraeli viimane tugipunkt — kindlustatud Samaaria linn — langes aastal 740 e.m.a, pärast seda, kui Assüüria armee oli seda kuningas Salmanassar V juhtimisel piiranud (2. Kun. 17:1—6). Juuda ei õppinud sellest, mis oli juhtunud tema sõsarrahva Iisraeliga, ning teda ootas aastal 607 e.m.a samuti ees häving.

⁵ Aamos mõistis Iisraeli hukka luksusliku elu elamise pärast, sest rikkad riisusid pettuse teel vaeseid, et ehitada endale ”elevandiluust kodasid”, kus nad priiskasid ja prassisid (Aamos 3:15; 5:11, 12; 6:4—7). Arheoloogid on niisugusest toredusest ka tõendeid leidnud. Samaariast leiti väljakaevamistel hulgaliselt vandlist esemeid. Teatmeteos ”Encyclopedia of Archaeological Excavations in the Holy Land” ütleb: ”Esemete seas võib eristada kahte rühma: 1. Kõrge reljeefiga plaadid, . . . 2. Madala reljeefiga plaadid, mis olid kaunistatud vääriskivide, värvilise klaasi, lehtkullaga jne . . . Vandlist esemeid peetakse Foiniikia kunstiteosteks ning neid kasutati tõenäoliselt Iisraeli kuningate palee mööbli kaunistusena. Piibel mainib Ahabi ehitatud elevandiluukoda (1. Kun. 22:39) ja elevandiluust voodeid, mis sümboliseerisid Aamose hukkamõistvates sõnades Samaaria luksuslikku elu (6:4).”a

⁶ Selles, et Aamose raamat kuulub Piibli kaanoni hulka, pole mingit kahtlust. Raamatu autentsust kinnitab Stefanose parafraas kolmest Aamose raamatu salmist, mille võib leida tekstist Apostlite teod 7:42, 43, ning Jakoobuse tsitaat tekstis Apostlite teod 15:15—18 (Aamos 5:25—27; 9:11, 12).

MILLE POOLEST KASULIK

¹³ Kui need, kes tänapäeval Piiblit loevad, mõistavad, miks Aamos kuulutas Iisraelile, Juudale ja nende lähinaabritele hoiatussõnumeid, võivad nad sellest üht-teist õppida. Neil, kes hülgavad Jehoova seadused, riisuvad ja rõhuvad vaeseid, ahnitsevad, elavad kõlblusetut elu ja teenivad ebajumalaid, ei ole Jehoova heakskiitu. Ent Jehoova andestab ja halastab neile, kes kahetsevad ja pöörduvad sellistest teguviisidest. Me teeme targalt, kui väldime pahelise maailma rikutud seltskonda ja võtame kuulda Jehoova manitsust: ”Otsige mind, et te jääksite elama” (5:4, 6, 14).

¹⁴ Stefanos tsiteeris Aamost vahetult enne oma märtrisurma. Ta tuletas juutidele meelde, et ebajumalate, nagu Mooloki ja Romfa teenimine oli see, miks nad vangi viidi. Kas juudid õppisid midagi neist Aamose sõnadest, mida Stefanos kordas? Ei. Raevunult loopisid nad Stefanose kividega surnuks ja seetõttu ootas neid ees häda ja viletsus Jeruusalemma hävingu ajal aastal 70 m.a.j (Aamos 5:25—27; Ap. t. 7:42, 43).

¹⁵ Aamose ennustuste täideminekut tasub uurida, ja mitte ainult neid, mis puudutavad Iisraeli, Juuda ja teiste rahvaste karistamist, vaid ka neid, mis räägivad Iisraeli rahva kodumaale tagasitulemisest. Nagu Jehoova Aamose kaudu ennustas, tulid Iisraeli vangid aastal 537 e.m.a koju tagasi, ehitasid üles ja asustasid mahajäetud linnad ning rajasid uuesti viinamägesid ja aedu (Aamos 9:14; Esra 3:1).

¹⁶ Aamose ennustus täitus hiilgavalt ka apostlite päevil. Kui Jakoobus rääkis mitteiisraellaste kogumisest kristlikku kogudusse, andis ta Jumala vaimu mõju all teada, et seda oli ennustatud Aamose 9:11, 12. Jakoobus näitas, et ’Taaveti lagunenud maja ülesehitamine’ täitub seoses kristliku kogudusega, ”et muudki inimesed otsiksid Issandat ja kõik rahvad, kelle üle on nimetatud minu nimi, ütleb Issand”. See kirjakoht kinnitas tõepoolest midagi uut, millest Siimon Peetrus rääkis — seda, et Jumal võtab ”oma nimele rahva paganate seast” (Ap. t. 15:13—19).

¹⁷ Jeesus Kristust, kristliku koguduse Pead on nimetatud ka Taaveti Pojaks, kes pärib oma ”isa Taaveti aujärje” ning valitseb igavesti (Matt. 21:9; Luuka 1:32, 33). Niisiis viitab Aamose ennustus sellele, kuidas täitub Taavetiga tehtud kuningriigi leping. Aamose lõpusõnades esitatakse suurepärane nägemus õitsengust, mis leiab aset ajal, kui ’Taaveti maja üles ehitatakse’. Peale selle rõhutatakse Aamose lõpusõnades ka Jumala Kuningriigi püsivust: ”Ma istutan nad nende omale maale ja enam ei kitkuta neid ära nende maalt, mille ma neile olen andnud, ütleb Jehoova, sinu Jumal!” Maad õnnistatakse rikkalikult, kui Jehoova taastab täielikult ’Taaveti maja’ (Aamos 9:13—15).

[Allmärkus]