Jäljenda nende usku

Halastuse õppetund

JOONAL seisis ees rohkem kui 800 kilomeetri pikkune maismaateekond, milleks võis kuluda terve kuu või kauemgi. Niisiis oli tal maa ja ilm aega mõtiskeluks. Tal tuli valida lühemate ja ohutumate teede vahel ning seejärel rännata läbi orgude ja üle mäekurude, millel ei paistnud olevat otsa ega äärt. Ta pidi minema ümber määratu Süüria kõrbe, ületama suuri jõgesid, sealhulgas Eufrati, ning otsima ulualust võõraste seas nii Süüria, Mesopotaamia kui ka Assüüria linnades ja külades. Teel olles mõtles Joona hirmuga oma sihtkohale, Niinive linnale, mis tuli iga sammuga ikka lähemale ja lähemale.

Üks oli aga Joonale selgemast selgem: ta ei saa pöörduda tagasi ega põgeneda oma ülesande eest. Seda oli ta kord juba proovinud. Kui Jehoova oli talle esimest korda andnud ülesandeks minna sellesse võimsasse Assüüria kantsi ning kuulutada kohtusõnumit, astus Joona hoopis vastassuunas minevale laevale. Seejärel saatis Jehoova merele suure tormi ning peagi mõistis Joona, et tema sõnakuulmatus võib maksma minna kõigi pardalolijate elu. Et julgeid meremehi päästa, käskis Joona end merre visata. Seda nad ka tegid, kuigi vastumeelselt, ning sel hetkel oli Joona kindel, et nüüd on tema elupäevad loetud. Jehoova aga saatis suure kala, kes neelas Joona alla ning väljutas ta umbes kolme päeva pärast vigastamatult kaldale. See juhtum täitis Joona aukartusega ja ta oli valmis Jumalale kuuletuma.a (Joona, peatükid 1 ja 2.)

Kui Jehoova andis Joonale teist korda korralduse Niinivesse minna, asus prohvet vastuhakkamata pikale teele ida poole (Joona 3:1–3). Ent kas Joona oli distsiplineerimisest õppust võtnud? Oli ju Jehoova olnud Joona vastu halastav, päästes ta uppumissurmast, jättes ta vastuhakkamisest hoolimata karistamata ning andes talle teise võimaluse oma ülesannet täitma minna. Kas Joona oli pärast kõike seda õppinud ka ise teiste vastu halastav olema? Ebatäiuslikel inimestel on tihtilugu raske teistele halastada. Vaadelgem, mida võime Joona loost õppida.

Kohtusõnum ja üllatav vastukaja

Joona ei suhtunud Niinivesse nii nagu Jehoova. Piibel ütleb: „Niinive oli suur linn isegi Jumala ees” (Joona 3:3). Jehoova nimetas Joona raamatus Niinivet kolm korda suureks linnaks (Joona 1:2; 3:2; 4:11). Miks oli see linn Jehoova silmis suur ehk tähtis?

Niinive oli muistne linn, üks esimesi, mille Nimrod pärast veeuputust rajas. See oli hiiglaslik metropol, mille ühest otsast teise kõndimine võttis aega kolm päeva (1. Moosese 10:11; Joona 3:3). Niinive oli oma suursuguste templite, võimsate müüride ja muude rajatistega kahtlemata muljetavaldav. Ent mitte see ei olnud Jehoova Jumala silmis oluline. Jehoovale olid tähtsad sealsed inimesed. Niinive rahvaarv oli tollal väga suur. Kuigi selle linna elanikel oli palju pahesid, hoolis Jehoova neist ikkagi. Jehoova väärtustab inimelu ning ta näeb, et iga inimene võib kahetseda ja hakata tegema seda, mis on õige.

Kui Joona lõpuks Niinivesse jõudis, võis sealne tohutu elanikkond, enam kui 120 000 inimest, temas veelgi enam hirmu tekitada.b Ta kõndis päeva ning jõudis aina lähemale selle elust kihava linna keskusele. Võib-olla otsis ta mingit sobivat kohta, kust alustada oma sõnumi kuulutamist. Kuidas oma sõnumit neile inimestele teatavaks teha? Kas Joona oli õppinud assüüria keelt? Või oli Jehoova andnud talle ime läbi võime uut keelt kõnelda? Me ei tea seda. Joona võis kuulutada Niinive linna elanikele heebrea keeles ning keegi tõlkida tema sõnumi assüüria keelde. Igatahes oli Joona sõnum lihtne ega tõotanud tuua talle mingisugust populaarsust. „Veel nelikümmend päeva ja Niinive hävitatakse!” kuulutas Joona (Joona 3:4). Ta rääkis julgelt ning kordas oma sõnumit. Seda tehes ilmnesid tema silmapaistev julgus ja usk, omadused, mida kristlased vajavad tänapäeval enam kui kunagi varem.

Niinive elanikud pöörasid Joona sõnumile tähelepanu. Joona oli kahtlemata valmis kohtama nii vaenulikkust kui ka vägivalda. Ent juhtus midagi uskumatut. Teda võeti kuulda. Joona sõnum levis nagu kulutuli. Ei läinud kaua, kui Joona hävingusõnumist räägiti terves linnas. Joona raamat ütleb: „Niinive mehed uskusid temasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed” (Joona 3:5). Nii rikkad kui ka vaesed, tähtsad ja tähtsusetud, noored ja vanad kahetsesid kõik ühtemoodi. Peagi kuulis rahva kahetsusest ka kuningas.

Kuningalgi tekkis Jumala ees aukartus. Ta tõusis oma troonilt, võttis seljast kuninglikud riided, tõmbas endale ümber samasuguse kotiriide nagu tema alamadki ning „istus tuha peale”. Koos ülikutega andis ta välja määruse muuta see spontaanne paast ametlikuks paastuks. Ta käskis kõigil kanda kotiriiet, millega tuli riietada isegi koduloomad.c Kuningas tunnistas alandlikult, et tema rahvas on süüdi kurjuses ja vägivallas. Ta lootis, et tõeline Jumal halastab neile nende kahetsust nähes ning ütles: „Vahest Jumal ... pöördub oma tulisest vihast ja me ei hukku!” (Joona 3:6–9).

Mõned kriitikud on kahelnud selles, et Niinive elanikud nii kiiresti oma südant muutsid. Piibliõpetlased on aga märkinud, et niisugune reaktsioon polnud muistsel ajal sugugi võõras sellistele kultuuridele, kus inimesed olid ebausklikud ja heitliku meelega. Igatahes viitas Jeesus Kristuski hiljem Niinive elanike kahetsusele (Matteuse 12:41). Jeesus teadis, millest ta rääkis, sest ta oli kogu seda asjade käiku taevast pealt näinud (Johannese 8:57, 58). Kuidas reageeris aga Jehoova Niinive elanike patukahetsusele?

Jumala halastus ja inimese kangekaelsus

Joona kirjutas hiljem: „Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda mitte” (Joona 3:10).

Kas need sõnad tähendavad, et Jehoova pidas oma kohtuotsust valeks? Ei. Piibel ütleb Jehoova kohta: „Tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged! Jumal on ustav ja temas pole väärust” (5. Moosese 32:4). Jehoova õigustatud viha Niinive elanike vastu lihtsalt kustus. Ta nägi, et need inimesed on end muutnud ning ei vääri seetõttu karistust. Seepärast halastas Jehoova nende peale.

Jehoova pole sugugi jäik, külm ega karm Jumal, nii nagu paljud vaimulikud on teda tihtipeale inimeste silme ette maalinud. Vastuoksa, Jumal on mõistlik, paindlik ja halastav. Kui ta on otsustanud karistada kurje inimesi, saadab ta kõigepealt oma maised esindajad hoiatussõnumeid kuulutama, sest ta soovib, et nad kahetseksid ja muudaksid end nagu Niinive elanikud (Hesekiel 33:11). Jehoova ütles oma prohvetile Jeremijale: „Kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda kitkutakse, kistakse ja hävitatakse: aga kui see rahvas, kelle kohta ma rääkisin, pöördub oma kurjusest, siis ma kahetsen kurja, mida ma kavatsesin temale teha!” (Jeremija 18:7, 8).

Niisiis, kas Joona ennustus oli vale? Ei. See hoiatas inimesi ning seega täitis oma eesmärgi. Joona hoiatuse põhjuseks oli Niinive elanike hukkamõistu vääriv eluviis, mida nad aga Joona sõnumi tõttu muutsid. Kui Niinive elanikud poleks seda teinud, oleks Jumal oma hoiatuse teoks teinud. Nii hiljem tegelikult juhtuski (Sefanja 2:13–15).

Kuidas reageeris Joona, kui häving ei leidnudki aset sel ajal, kui tema seda ootas? Joona raamat jutustab: „See oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema” (Joona 4:1). Joona ütles palves Jehoovale sõnad, mis kõlasid justkui etteheide Kõigeväelisele. Joona arvates oleks ta võinud jääda koju, kuna teadis algusest peale, et Jehoova ei hävita nagunii Niinive elanikke, ning tõi selle koguni põhjuseks, miks ta alguses Tarsisesse tahtis põgeneda. Seejärel palus ta surma, öeldes, et surra on parem kui elada (Joona 4:2, 3).

Mis vaevas Joonat? Me ei tea kõike, mis tema peas toimus. Ent asi võis olla selles, et Joona oli kuulutanud Niinivele hävingut kõigi selle elanike kuuldes. Rahvas uskus teda ja kahetses ning häving jäi tulemata. Kas Joona kartis nüüd naeruvääristamist, seda, et teda hakatakse pidama valeprohvetiks? Kas oli siis asi selles või milleski muus, igatahes ei rõõmustanud Joona rahva kahetsuse ega Jehoova halastuse üle. Selle asemel mattis kibestumus, enesehaletsus ja haavatud uhkus Joonat aina sügavamale enda alla. Kuid paistab, et halastav Jumal nägi selles pahuras mehes ikkagi midagi head. Jehoova ei karistanud Joonat lugupidamatuse eest, vaid küsis temalt leebelt mõtlemapaneva küsimuse: „Kas sul on õigus vihastuda?” (Joona 4:4). Kas Joona vastas Jehoovale midagi? Piibel vaikib selle koha pealt.

Kuidas Jehoova Joonale õppetunni andis

Löödud prohvet lahkus Niinivest, kuid ei läinud sugugi mitte koju, vaid suundus hoopis ida poole mägedesse, kust avanes vaade tuldud piirkonnale. Ta tegi endale väikese varjualuse ning jäi ootama, et näha, mis linnast edasi saab. Võib-olla lootis ta ikka veel, et näeb linna hävitamist. Kuidas õpetas Jehoova sellele kangekaelsele mehele halastust?

Jehoova lasi öö jooksul kasvada ühel pudelkõrvitsataimel. Kui Joona hommikul üles ärkas, nägi ta lopsakat taime, mille laiad lehed andsid palju paremini varju kui vilets lehtmajake, mille ta ise oli valmistanud. Joona tuju tõusis. „Ja Joona rõõmutses kiikajonipuu [„pudelkõrvitsa”, UM] pärast üpris väga”, võib-olla pidades selle taime imelist kasvu märgiks Jumala õnnistusest ja heakskiidust. Kuid Jehoova tahtis teha Joona jaoks midagi enamat kui varjata teda päikesekuumuse ja Joona enda sõgeda viha eest. Ta tahtis puudutada Joona südant. Seepärast lasi Jumal ühel ussil pudelkõrvitsat kahjustada ning taim närbus. Seejärel saatis Jehoova „kõrvetava idatuule”, nii et Joona oli kuumuse pärast minestamas. Joona ägestus taas kord ning palus Jumalat, et ta võiks surra (Joona 4:6–8).

Jumal küsis jällegi Joonalt, kas tal on õigust vihastada, seekord pudelkõrvitsa kuivamise pärast. Selle asemel et kahetsust tunda, õigustas Joona end ja ütles: „Küllap mul on õigus vihastuda surmani!” Nüüd oli olukord küps teha Joonale selgeks, mis on tema suhtumises valesti (Joona 4:9).

Jumal ütles Joonale, et see tundis kurbust pelgalt ühe tühise taime pärast, mille tema oli lasknud kasvada ühe ööga ning mille pärast Joona polnud mingit vaeva näinud. Seejärel küsis Jumal, kas ta „ei peaks armu andma Niinivele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja palju lojuseid” (Joona 4:10, 11).d

Kas sa mõistad selle õppetunni iva? Joona polnud teinud midagi, et pudelkõrvitsa eest hoolitseda. Jehoova, kes oli aga Niinive elanikele elu andja, hoolitses nende, nii nagu ka kõigi teiste oma loodute eest. Kuidas sai Joona pidada ühtainust taime tähtsamaks kui 120 000 inimest ja nende kariloomi? Kas polnud põhjus selles, et Joona oli muutunud isekaks? Pealegi kurvastas ta taime kuivamise pärast lihtsalt sellepärast, et taimest oli talle isiklikult kasu. Ja kas polnud Joona viha Niinive vastu samuti tingitud isekusest, soovist säilitada oma väärikus, näidata, et temal on õigus?

See oli tõepoolest mõjus õppetund. Ent kas see mõjus Joonale? Joona nime kandva raamatu lõpus on Jehoova küsimus, mis on jäänud vastuseta. Mõned kriitikud võivad väita, et sellele küsimusele ei saagi vastust. Kuid tegelikult on vastus olemas – selleks on Joona raamat. Tõendid näitavad, et Joona ise kirjutaski oma nime kandva raamatu. Võime endale ette kujutada, kuidas see prohvet koju tagasi jõudes selle loo üles tähendas, kuidas Joona, olles vanem, targem ja alandlikum, vangutas kurvastusega pead, kui kirjutas omaenda vigadest, vastuhakust Jumalale ja sellest, kuidas ta keeldus kangekaelselt halastust osutamast. Joona õppis kindlasti Jehoova antud targast õppetunnist. Ta õppis halastama. Kas seda teeme ka meie?

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 16]

Jumal soovib väga, et õelad kahetseksid ja muudaksid end, nagu Niinive elanikud seda tegid

[Väljavõte lk 17]

Pudelkõrvitsa kuivamisega andis Jumal Joonale õppetunni halastuse osutamise kohta