Siis aga liikus midagi läheduses – üks tohutu tume kuju, mingi elukas. See liikus lähemale ja sööstis ta kallale. Suured lõuad avanesid ta ümber, haarasid ta suhu ja ta neelati alla!

See pidi olema lõpp! Kuid Joona tundis hämmastusega, et on veel elus. Ta polnudki puruks muljutud, ära seeditud ega isegi mitte lämbunud. Ei, temas oli veel eluõhku, kuigi ta oli sama hästi kui hauas. Joonat valdas tasapisi aukartus. Kahtlemata oli Jumal Jehoova ’saatnud ühe suure kala, et see neelaks’ tac (Joona 2:1).

Minutid möödusid ja neist said tunnid. Seal pilkases pimeduses oli Joonal aega mõelda ja palvetada Jehoova Jumala poole. Tema palve, mis on tervikuna kirjas Joona raamatu teises peatükis, räägib meile paljustki. See näitab, et Joona tundis väga hästi Pühakirja, sest ta viitas korduvalt Laulude raamatule. See väljendab ka tema südantsoojendavat omadust tänulikkust. Joona ütles lõpetuseks: „Mina tahan ohverdada sinule tänulaulu kõlades! Mida olen tõotanud, seda täidan! Jehoova käes on pääste!” (Joona 2:10).

Joona õppis, et Jehoova võib tuua pääste igaühele, igal pool ja igal ajal. Isegi siit, „kala kõhust”, leidis Jehoova oma hätta sattunud teenija ja päästis ta (Joona 2:1). Vaid Jehoova suudab hoida inimese kolm päeva ja ööd suure kala kõhus elusa ja tervena. Ka meil tasuks meeles pidada, et Jehoova on ’Jumal, kelle käes on me hing’ (Taaniel 5:23). Me võlgneme temale iga oma hingetõmbe, kogu oma eksistentsi. Kas oleme selle eest tänulikud? Kas ei võlgne me siis Jehoovale oma kuulekuse?

Kuidas oli Joonaga? Kas ta õppis väljendama oma tänulikkust Jehoovale, olles talle kuulekas? Seda ta tegi. Pärast kolme päeva ja ööd ujus kala kalda lähedale ja „oksendas Joona kuivale maale” (Joona 2:11). Kujutle, et pärast kõike seda ei pidanud Joona isegi kaldale ujuma!

Isegi ilma jumaliku sekkumiseta toimub aeg-ajalt hämmastavaid asju. Näiteks räägitakse, et aastal 1758 kukkus üks meremees üle laeva parda Vahemerre ja hai neelas ta alla. Haid aga tulistati suurtükiga, ta sai pihta ja oksendas meremehe välja; see tõmmati veest välja ja ta pääses vaid väheste vigastustega. Kui see lugu on tõsi, siis ilmselt peame seda tähelepanuväärseks, isegi hämmastavaks juhtumiks, kuid mitte imeks. Kas siis Jumal ei suuda kasutada oma väge, et teha veelgi rohkemat?

Skeptikud väidavad ka, et ükski inimene ei saa olla kala sees kolm päeva elus, ilma et ta seal lämbuks. Samas on inimesed piisavalt targad ja oskavad täita ballooni suruõhuga, nii et selle abil saab pikka aega vee all hingata. Kas siis Jumal ei oleks võinud kasutada oma määratult suurt väge ja tarkust, et hoida Joonat kolm päeva elus, ilma et ta lämbuks? Üks Jehoova ingel ütles kord Jeesuse emale Maarjale: „Jumalal ei ole ükski asi võimatu!” (Luuka 1:37).