„Pühitsetud olgu sinu nimi” — mis nimi?

KAS sina oled usklik inimene? Kui oled, siis kahtlemata usud sa nagu paljud teisedki Kõigekõrgemasse. Ja tõenäoliselt hindad sa väga sellele Kõigekõrgemale esitatavat palvet, mida Jeesus oma järelkäijatele õpetas ning mida tuntakse kui Issanda ehk Meie Isa palvet. See palve algab selliselt: „Meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi” (Matteuse 6:9).

Kas sa oled kunagi mõelnud, mispärast seadis Jeesus selles palves esikohale Jumala nime ’pühitsemise’? Pärast seda mainis ta veel muidki asju, nagu Jumala Kuningriigi tulemist, Jumala tahtmise sündimist maa peal ning meie pattude andeksandmist. Nende teiste palvesõnade lõplik täitumine tähendab kestvat rahu maa peal ja igavest elu inimkonnale. Kas sa saaksid pidada midagi sellest veel tähtsamaks? Kuid siiski käskis Jeesus meil kõige esmalt paluda Jumala nime pühitsemise eest.

See ei olnud pelgalt juhus, et Jeesus õpetas oma järelkäijaid seadma Jumala nime oma palvetes esikohale. Sel nimel oli tema silmis ilmselgelt eriline tähtsus, sest ta mainis seda oma palvetes korduvalt. Kui ta kord avalikult Jumalat palus, kuuldi teda ütlevat: „Isa, austa oma nime!” Ja Jumal ise vastas: „Mina olen juba austanud ja austan veel!” (Johannese 12:28).

Õhtul enne oma surma palvetas Jeesus Jumala poole oma jüngrite kuuldes ning jälle kuulsid nad, kuidas ta rõhutas Jumala nime tähtsust. Ta ütles: „Mina olen sinu nime ilmutanud inimestele, keda sa mulle oled andnud maailmast.” Hiljem kordas ta: „Ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan seda teada” (Johannese 17:6, 26).

Miks oli Jumala nimi Jeesusele nii tähtis? Miks ta näitas, et see nimi on ka meile tähtis, käskides meil paluda selle nime pühitsemise eest? Et seda mõista, peame aru saama, kuidas suhtuti nimedesse Piibli aegadel.

Nimed Piibli aegadel

Ilmselt istutas Jehoova Jumal inimesse soovi panna nimesid. Esimesel inimesel oli nimeks Aadam. Loomisloos mainitakse, et esimesi asju, mida Aadam tegi, oli loomadele nimede panemine. Kui Jumal andis Aadamale naise, nimetas Aadam viimast kohe „mehe naiseks” (heebrea keeles ’iš·šah’). Hiljem pani Aadam talle nimeks Eeva, mis tähendab „elavat”, sest „ta sai kõigi elavate emaks” (1. Moosese 2:19, 23; 3:20). Ka tänapäeval valitseb komme panna inimestele nimed. On tõesti raske ette kujutada, kuidas me saaksime hakkama ilma nimedeta.

Kuid iisraellastel polnud nimed pelgalt mingid tähised. Nimedel oli ka oma tähendus. Näiteks nimi Iisak, „naer”, tuletas meelde, kuidas tema eakad vanemad algul naersid, kui said teada, et neile sünnib laps (1. Moosese 17:17, 19; 18:12). Eesavi nimi tähendas „karvast” ning iseloomustas tema füüsilist olemist. Tema teine nimi Edom, „punane” ehk „punakas”, tuletas meelde, et ta müüs oma esmasünniõiguse ühe kausitäie punase läätseleeme eest (1. Moosese 25:25, 30—34; 27:11; 36:1). Jaakob, kes oli küll oma kaksikvennast Eesavist natuke noorem, ostis Eesavilt esmasünniõiguse ja sai oma isalt esmasündinu õnnistuse. Sündides sai ta endale nimeks Jaakob, tähendusega „kannahoidja” või „kõrvaletõrjuja” (1. Moosese 27:36). Saalomoni valitsusajal oli Iisraelis rahu ja õitseng, ning nimi Saalomon tähendaski „rahurikast” (1. Ajaraamat 22:9).

Piibli sõnaraamatus „The Illustrated Bible Dictionary” (1. köide, lk. 572) öeldakse järgmist: „Kui uurida sõna ’nimi’ tähendust Vanas Testamendis, võib näha, kui suur tähendus on nimel heebrea keeles. See pole pelgalt üks tähis, vaid räägib paljugi nimekandja tõelisest isiksusest.”

Et Jumal nimesid tähtsaks peab, on näha sellest, et ta andis ingli vahendusel nii Ristija Johannese kui ka Jeesuse tulevastele vanematele teada, mis poegadele nimeks panna (Luuka 1:13, 31). Ja mõnikord ta ka muutis inimeste nimesid või andis lisanimesid, osutamaks nende kohale tema eesmärgis. Näiteks kui Jumal kuulutas ette, et tema sulane Aabram („ülenduse isa”) saab paljude rahvaste isaks, muutis Jumal ta nime Aabrahamiks („paljuse isa”). Ja ta muutis ka Aabrahami naise nime Saarai („riiuhimuline”) Saaraks („printsess”), sest ta pidi saama Aabrahami soo emaks (1. Moosese 17:5, 15, 16; võrdle 1. Moosese 32:29; 2. Saamueli 12:24, 25).

Ka Jeesus pidas nimesid tähtsaks; Peetrusele teenistuseesõigust andes viitas ta tema nimele (Matteuse 16:16—19). Isegi vaimolenditel on nimed. Piiblis mainitakse neist kahte, Gabrieli ja Miikaeli (Luuka 1:26; Juuda 9). Ja kui inimene annab nimesid elututele objektidele, nagu tähtedele, planeetidele, linnadele, mägedele ja jõgedele, siis ta vaid jäljendab oma Loojat. Näiteks ütleb Piibel meile, et Jumal nimetab kõiki tähti nimepidi (Jesaja 40:26).

Jah, Jumala silmis on nimed tähtsad ning ta istutas inimesse soovi määratleda inimesi ja objekte nimesid kasutades. Niisiis on inglitel, inimestel, loomadel, aga ka tähtedel ja teistel elututel objektidel nimed. Kas oleks see loogiline, et kõige selle Looja jätab enda ilma nimeta? Muidugi mitte, eriti kui pidada silmas lauliku sõnu: „Kõik liha andku tänu [Jumala] pühale nimele ikka ja igavesti!” (Laul 145:21).

Uue Testamendi teoloogiline sõnaraamat („The New International Dictionary of New Testament Theology”, 2. köide, lk. 649) ütleb: „Piiblilise ilmutuse põhilisemaid ja olulisemaid jooni on tõik, et Jumal ei ole ilma nimeta: temal on isikunimi, mida palves tema poole pöördudes saab ja tuleb kasutada.” Jeesusel oli kindlasti see nimi mõttes, kui ta õpetas oma järelkäijaid palvetama: „Meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi” (Matteuse 6:9, meie kursiiv).

Kõike seda silmas pidades on meil ilmselt tähtis teada, mis on Jumala nimi. Kas sina tead Jumala isikunime?

Mis on Jumala nimi?

Nii hämmastav kui see ka pole, valmistaks valdavale osale ristiusu kiriku sadadest miljonitest liikmetest sellele küsimusele vastamine raskusi. Mõned ütleksid, et Jumala nimi on Jeesus Kristus. Aga Jeesus palvetas kellegi teise poole, kui ta ütles: „Mina olen sinu nime ilmutanud inimestele, keda sa mulle oled andnud maailmast” (Johannese 17:6, meie kursiiv). Tema palvetas Jumala poole taevas, otsekui poeg räägiks oma isaga (Johannese 17:1). Niisiis pidi tema taevase Isa nime ’pühitsetama’.

Aga paljudes praegusaegsetes Piiblites ei ole seda nime ning kirikutes kasutatakse seda harva. Seega on see miljonitele piiblilugejatele tundmatu, rääkimata selle ’pühitsemisest’. Näitena selle kohta, kuidas piiblitõlkijad on Jumala nimega ümber käinud, vaadelgem üht salmi, kus see esineb, nimelt Laulu 83:19. Toome selle kirjakoha neljas piiblitõlkes.

„Siis nad taipavad, et sina, kelle nimi on ISSAND, oled Kõrgeim üle kogu maailma.” (Eestikeelne Uus Testament ja Psalmid, 1989; meie kursiiv.)

„Et õpetada nendele, et sina, Oh Igavene, sina oled Kõigekõrgem Jumal üle terve maailma.” (James Moffatti A New Translation of the Bible, 1922.)

„Saagu nemad teada seda, et sina üksi kannad nime Jahve, Kõigekõrgem üle terve maailma.” (Ingliskeelne katoliiklik Jeruusalemma Piibel, 1966.)

„Ning tundku, et sina, Jehoova, üksi oma nimega oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa!” (Eestikeelne Piibel, 1988; meie kursiiv.)

Miks on Jumala nimi nii erinev nendes tõlgetes? On ta nimi ISSAND, Igavene, Jahve või Jehoova? Või on kõik need nimed vastuvõetavad?

Sellele vastust otsides tuleb meil meeles pidada, et Piibli algkeel pole ei eesti ega inglise keel. Piiblikirjutajad olid heebrealased ning peamiselt kirjutasid nad tolleaegses heebrea ja kreeka keeles. Enamik meist ei räägi neid muistseid keeli. Aga Piibel on tõlgitud paljudesse nüüdiskeeltesse ja meil on võimalik neid tõlkeid kasutada, kui tahame Jumala Sõna lugeda.

Kristlased austavad sügavalt Piiblit ja usuvad täiesti põhjendatult, et „kogu Pühakiri on Jumala sisendatud” (2. Timoteosele 3:16, UT). Järelikult on Piibli tõlkimine äärmiselt vastutusrikas töö. Kui keegi tahtlikult midagi Piibli sisust muudab või välja jätab, siis ta võltsib inspireeritud Sõna. Sellise isiku kohta käib järgmine Pühakirja hoiatus: „Kui keegi neile midagi juurde lisab, siis paneb Jumal tema peale nuhtlused, mis selles raamatus on kirja pandud! Ja kui keegi võtab midagi ära selle prohvetiraamatu sõnadest, siis Jumal võtab ära tema osa elupuust” (Ilmutuse 22:18, 19; vaata ka 5. Moosese 4:2).

Kahtlemata peab enamik piiblitõlkijaid Piiblist lugu ja tahab siiralt Piiblit nüüdisajal arusaadavaks teha. Aga tõlkijaid ei ole Jumal inspireerinud. Lisaks on enamikul neist usuküsimustes omad kindlad vaated ning neid võivad mõjutada isiklikud arvamused ja eelistused. Ka võivad nad teha inimlikke vigu või eksida oma otsustes.

Järelikult on meil õigus esitada selliseid tähtsaid küsimusi nagu, „Mis on Jumala õige nimi? Ja miks eri piiblitõlked kasutavad erinevaid nimesid Jumala kohta?”. Kui oleme leidnud nendele küsimustele vastuse, võime minna tagasi oma algprobleemi juurde: „Miks on Jumala nime pühitsemine nii tähtis?”

[Väljavõte lk 4]

Inglitel, inimestel, loomadel, aga ka tähtedel ja teistel elututel objektidel on nimed. Kas oleks see loogiline, et kõige selle Looja jätab enda ilma nimeta?

[Väljavõte lk 5]

On selge, et Jumala nimel oli Jeesuse silmis eriline tähtsus, sest ta mainis seda oma palvetes korduvalt