„Õpeta meid palvetama”
„Üks ta jüngreist [ütles] temale: ’Issand, õpeta meid palvetama.’ ” — LUUKA 11:1.
1—3. a) Miks Jeesuse jüngrid soovisid, et ta neid palvetama õpetaks? b) Millised küsimused palve kohta esile kerkivad?
MÕNELE inimesele on antud hea lauluhääl. Teistel on kaasasündinud muusikutalent. Aga isegi need lauljad ja pillimängijad vajavad oma võimete tippu jõudmiseks õpetamist. Samuti on palvega. Jeesus Kristuse jüngrid tulid arusaamisele, et nad vajasid õpetamist, nii et Jumal nende palveid kuuleks.
2 Jeesus pöördus tavaliselt oma Isa poole palves üksinda, nagu ta seda tegi kogu öö enne 12 apostli valimist. (Luuka 6:12—16) Kuigi ta ergutas oma jüngreid omaette palvetama, kuulsid nad teda ka avalikult palvetamas ja panid tähele, et ta ei olnud nagu religioossed silmakirjatsejad, kes palvetasid selleks, et nad inimestele silma paistaks. (Matteuse 6:5, 6) Seepärast on loogiline, et Jeesuse järelkäijad tahtsid temalt palvetamise kohta veel rohkem õppida. Niisiis me loeme: „Ja kui ta ühes paigas oli palvetamas ja oli lõpetanud, ütles üks ta jüngreist temale: ’Issand, õpeta meid palvetama nõnda nagu [Ristija] Johannes õpetas oma jüngreid!’ ” — Luuka 11:1.
3 Kuidas Jeesus sellele reageeris? Mida me võime tema eeskujust õppida? Ja kuidas me võime palve suhtes tema õpetamisest kasu saada?
Õppetunnid meie jaoks
4. Miks me peaksime ’palvetama lakkamata’ ja mida see tähendab?
4 Me võime Jeesuse sõnadest ja eeskujust palju õppida, sest ta oli inimene, kes palvetas. Üks õppetund seisneb selles, et kui juba Jumala täiuslikul Pojal oli vajadus korrapäraselt palvetada, siis on tema ebatäiuslikel jüngritel palju suurem vajadus pöörduda Jumala poole, et saada temalt pidevat juhtimist, lohutust ja vaimset toitu. Seepärast me peaksime ’palvetama lakkamata’. (1. Tessalooniklastele 5:17) See muidugi ei tähenda, et me peame alati sõnasõnaliselt põlvili olema. Pigem peaks meil alati olema palvemeelne seisukoht. Me peaksime kõigis elu olukordades pöörduma juhtimise saamiseks Jumala poole, nii et me võiksime tegutseda sügavama arusaamisega ja et meil oleks alati tema heakskiit. — Õpetussõnad 15:24.
5. Mis võib meilt röövida aja, mida me peaksime pühendama palvetamisele, ja mida me peaksime selle vastu tegema?
5 Neil „viimseil päevil” võivad paljud asjad meilt röövida aja, mille me peaksime veetma palves. (2. Timoteosele 3:1) Aga kui kodused mured, äriasjad ja muu selletaoline segab meil oma taevast Isa korrapäraselt paluda, siis me oleme elumuredega liiga tugevasti koormatud. Me peaksime sellist olukorda viivitamatult parandama, sest palve puudumine viib usu kaotamiseni. Me peaksime kas vähendama oma ilmalikke kohustusi või vastukaaluks elumuredele pöörama oma südame tõsiselt ja korduvalt Jumalalt tuleva juhtimise poole. Me peaksime olema „mõistlikud ja kained palveiks”. — 1. Peetruse 4:7.
6. Millist palvet ja mis eesmärgil me nüüd uurime?
6 Niinimetatud eeskujupalves ei õpetanud Jeesus oma jüngritele mitte seda, mida nad täpselt peaksid ütlema, vaid seda, kuidas nad peaksid palvetama. Luuka aruanne on Matteuse omast mõnevõrra erinev, sest tegemist on erinevate juhtumitega. Me tahame seda palvet uurida nagu eeskuju, mis meile näitab, mida meie kui Jeesuse järelkäijad ja Jehoova tunnistajad peame paluma.
Meie Isa ja tema nimi
7. Kellel on eesõigus pöörduda „meie Isa”, Jehoova poole?
7 „Meie Isa, kes oled taevas!” (Matteuse 6:9; Luuka 11:2) Kuna Jehoova on inimkonna Looja ning asub taevases valdkonnas, siis on kohane pöörduda tema kui ’meie Isa poole, kes on taevas’. (1. Kuningate 8:49; Apostlite teod 17:24, 28) Asesõna „meie” tarvitamine tunnustab, et ka teistel on Jumalaga lähedane vahekord. Aga kellel on piiramatu eesõigus pöörduda tema kui oma Isa poole? Ainult pühendunud, ristitud isikutel, kes kuuluvad tema kummardajate perre. Jehoova nimetamine „meie Isaks” näitab, et meil on usk Jumalasse ja et me mõistame, et ainsaks temaga lepitamise aluseks on Jeesuse lunastusohvri täielik tunnustamine. — Heebrealastele 4:14—16; 11:6.
8. Miks me peaksime igatsema veeta aega Jehoovat paludes?
8 Kui lähedastena me peaksime endid tundma oma taevasele Isale! Nagu lapsed, kes kunagi ei väsi oma isa juurde minemast, nii peaksime ka meie igatsema veeta aega Jumala poole palvetades. Sügav tänutunne tema vaimsete ja materiaalsete õnnistuste eest peaks meid ajendama teda tema headuse eest tänama. Meil peaks olema soov panna tema peale meid rõhuvad koormad, olles kindlad, et ta meid aitab. (Laul 55:23) Me võime kindlad olla, et kui me oleme ustavad, siis lõpuks läheb kõik hästi, sest ta hoolitseb meie eest. — 1. Peetruse 5:6, 7.
9. Mida Jumala nime pühitsemist paludes soovitakse?
9 „Pühitsetud saagu sinu nimi.” (Matteuse 6:9; Luuka 11:2; VP) Sõna „nimi” tähendab mõnikord isikut ennast ja „pühitsema” tähendab „pühaks tegema, eraldama või pühaks pidama”. (Võrdle Ilmutuse 3:4.) Jumala nime pühitsemise eest palvetamine on seega tegelikult palve, et Jehoova ise enda pühitsemiseks tegutseks. Kuidas? Kõrvaldades kõik teotuse, mis tema nimele iganes on kuhjatud. (Laul 135:13) Sel eesmärgil Jumal kõrvaldab kurjuse, tõstab enda jälle ausse ja laseb rahvastel tunda, et tema on Jehoova. (Hesekiel 36:23; 38:23) Kui me seda päeva näha igatseme ja Jehoova majesteetlikkust tõeliselt hindame, siis me läheneme temale alati aupakliku vaimuga, mis on väljendatud sõnadega „pühitsetud saagu sinu nimi”.
Jumala Kuningriik ja tema tahe
10. Mida see tähendab, kui me palume Jumala Kuningriigi tulekut?
10 „Sinu kuningriik tulgu.” (Matteuse 6:10; Luuka 11:2; NW) See Kuningriik on Jehoova suveräänne valitsus, mis saab teoks taevase Messia valitsusega ning koosneb Jeesus Kristusest ja temaga liitunud „pühadest”. (Taaniel 7:13, 14, 18, 27; Jesaja 9:5, 6; 11:1—5) Mida on mõeldud palvega, et see „tulgu”? See tähendab paluda selle eest, et Jumala Kuningriik astuks välja kõigi maa peal elavate Jumala valitsuse vastaste vastu. Kui see Kuningriik on ’lõhkunud ja hävitanud kõik maised kuningriigid’, siis ta muudab maa ülemaailmseks paradiisiks. — Taaniel 2:44; Luuka 23:43.
11. Mida me teeme, kui me igatseme näha saada, et Jumala tahe sünniks kogu universumis?
11 „Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.” (Matteuse 6:10) See on palve, et Jumal viiks maa suhtes täide oma eesmärgi, mis hõlmab ka tema vaenlaste kõrvaldamise. (Laul 83:10—19; 135:6—10) See palve annab tegelikult mõista, et me igatseme näha, et Jumala tahe sünniks kogu universumis. Kui see on meie südamesoov, siis me teeme alati Jehoova tahet nii hästi, kui me oleme selleks võimelised. Meie ei saaks sellist palvet ausalt väljendada, kui me Jumala tahte täitmiseks ise tõsiseid pingutusi ei teeks. Kui me niiviisi palume, siis me peaksime kindlaks tegema, kas me ei tee midagi, mis on Jumala tahtega vastuolus, nagu uskmatuga kurameerimine või maailmaliku käitumisviisi omaksvõtmine. (1. Korintlastele 7:39; 1. Johannese 2:15—17) Me peaksime pigem alati meeles pidama seda mõtet: „Missugune on selles asjas Jehoova tahe?” Jah, kui me armastame Jumalat kogu südamest, siis me otsime tema juhtimist kõigis elu olukordades. — Matteuse 22:37.
Meie igapäevane leib
12. Millist head mõju avaldab meile see, kui me palume ainult „igapäevast leiba”?
12 „Meie igapäevane leib anna meile tänapäev.” (Matteuse 6:11) Luuka aruandes on öeldud: „Meie igapäevast leiba anna meile vastavalt päeva vajadusele.” (Luuka 11:3, NW) See, et palume Jumalat, et ta annaks meile vajaliku toidu „tänapäevaks”, edendab usku tema võimesse hoolitseda meie vajaduste eest päevast päeva. Iisraellased pidid koguma mannat „iga päev oma osa”, aga mitte nädalaks või rohkemaks. (2. Moosese 16:4) Selle palvega ei paluta maiuspalasid ega ülirohkeid tagavarasid, vaid meie igapäevaseid vajadusi, nii nagu need kerkivad. Ainult igapäevase leiva palumine on meile abiks, et me ei muutuks ahneteks. — 1. Korintlastele 6:9, 10.
13. a) Milline laiem tähendus on igapäevase leiva palumisel? b) Milline suhtumine peaks meil olema, kui me isegi vaatamata raskele tööle saame kõige hädavajalikuma?
13 Laiemas mõttes näitab igapäevase leiva palumine, et meil ei ole sõltumatuse tunnet, vaid et me loodame toidu, joogi, riietuse ja teiste tähtsate vajaduste osas pidevalt Jumalale. Tema kummardajate pere pühendunud liikmetena me loodame oma Isale, aga me ei istu laisklevalt, oodates, et ta meie eest ime läbi hoolitseb. Me töötame ja kasutame igat meie käsutuses olevat abinõu, et saada toitu ja teisi elamiseks vajalikke asju. Aga siiski on meil õige palves tänada Jumalat, sest me näeme kõige selle hoole taga meie taevase Isa armastust, tarkust ja jõudu. (Apostlite teod 14:15—17; võrdle Luuka 22:19.) Meie töökuse tulemuseks võib olla heaolu. Aga isegi siis, kui meil vaatamata hoolsale tööle on napilt ainult kõige vajalikum, peaks me olema rahul ja tänulikud. (Filiplastele 4:12; 1. Timoteosele 6:6—8) Jumalakartlik inimene, kelle riietus ja toit on lihtrahva tasemel, võib olla palju õnnelikum kui need, kes on materiaalselt jõukad. Ka siis, kui olukordade tõttu, mida me ei saa mõjutada, on meil väga pisut, ei peaks me nukraks muutuma. Me võime siiski vaimselt rikkad olla. Usus, lootuses ja armastuses Jehoova vastu ei ole meil tarvis vaesed olla. Südamest tulevas palves tõuseb tema poole üles meie kiitus ja tänu.
Meie võlgade andeksandmine
14. Milliseid võlgu me andeks palume ja mida Jumal nende suhtes rakendab?
14 „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.” (Matteuse 6:12) Luuka kirjeldusest nähtub, et võlgade all on mõeldud pattusid. (Luuka 11:4) Päritud patusus on meil meie Isa täiusliku tahte täitmisel takistuseks. Seepärast on need vead teatud mõttes meie võlad või kohustused Jumala vastu, alates sellest ajast, kui me hakkasime ’elama ja käima vaimus’. (Galaatlastele 5:16—25; võrdle Roomlastele 7:21—25.) Meil on need võlad seetõttu, et oleme ebatäiuslikud ega suuda tänapäeval Jumala mõõdule ja normidele täielikult vastata. Meil on eesõigus neid pattusid andeks paluda. Õnneks võib Jumal nende võlgade või pattude suhtes rakendada Jeesuse lunastusohvri väärtust. — Roomlastele 5:8; 6:23.
15. Kuidas me peaksime suhtuma vajalikku distsiplineerimisse?
15 Kui me ootame, et Jumal meie patud või võlad andestab, siis me peame kahetsema ja olema valmis distsiplineerimist vastu võtma. (Õpetussõnad 28:13; Apostlite teod 3:19) Seepärast, et Jehoova meid armastab, laseb ta meile osaks saada distsiplineerimist, mida me isiklikult vajame, nii et me võime oma nõrkusi parandada. (Õpetussõnad 6:23; Heebrealastele 12:4—6, NW) Me võime loomulikult rõõmsad olla, kui meie süda kasvava usu ja suurenevate teadmiste abil Jumala seaduste ja põhimõtetega nii täielikult kooskõlas on, et meie üleastumistes ei ole kunagi vähimatki tahtlikkust. Aga kuidas on siis, kui me oma patustamistes märkame midagi tahtlikku? See peaks meid sügavasti kurvastama ja me peaks tõsiselt andeks paluma. (Heebrealastele 10:26—31) Me peaks saadud nõuande ellurakendamisega oma teguviisi kiiresti parandama.
16. Miks on kasulik pidevalt paluda, et Jumal meie patud andestaks?
16 On kasulik oma pattusid Jumalalt korrapäraselt andeks paluda. See hoiab meid teadlikud oma patususest ja peab meid meelestama alandlikkusele. (Laul 51:5, 6, 9) Meil on tarvis, et meie taevane Isa ’meie patud andeks annab ja meid kõigest ülekohtust puhastab’. (1. Johannese 1:8, 9) Pealegi aitab meie pattude palves mainimine nende vastu visa võitlust pidada. Niiviisi on meil ka pidevalt meeles, et me oleme sõltuvad lunastushinnast ja Jeesuse äravalatud vere väärtusest. — 1. Johannese 2:1, 2; Ilmutuse 7:9, 14.
17. Kuidas võib palve pattude andeksandmiseks meile teistega suhtlemisel abiks olla?
17 Andestuse palumine aitab kaasa ka sellele, et me oleksime halastavad, kaastundlikud ja suuremeelsed nende vastu, kes suurtes või väikestes asjades võivad olla meie võlglased. Luuka evangeeliumis on öeldud: „Anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kellel on meiega võlgu.” (Luuka 11:4) Tegelikult me võime Jumalalt andeks saada ainult siis, kui me juba oleme ’andestanud oma võlglastele’, isikutele, kes meie vastu patustavad. (Matteuse 6:12; Markuse 11:25) Jeesus lisas: „Sest kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks. Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.” (Matteuse 6:14, 15) Palve oma pattude andeksandmiseks peaks ajendama meid taluma ka teisi ja neile andestama. Apostel Paulus kirjutas: „Nii nagu Jehoova on teile rohkesti andeks andnud, nõnda tehke ka teie.” — Koloslastele 3:13, NW; Efeslastele 4:32.
Kiusatus ja see, kes on kuri
18. Miks me ei peaks oma kiusatuste ja katsete pärast iialgi süüdistama Jumalat?
18 „Ja ära saada meid kiusatusse.” (Matteuse 6:13; Luuka 11:4) Need sõnad ei tähenda, et Jehoova ahvatleb meid patustama. Mõnikord Pühakiri räägib Jumala kohta, et ta teeb või põhjustab asju, mida ta on ainult lubanud sündida. (Rutt 1:20, 21; võrdle Koguja 11:5.) Aga „Jumalat ei kiusata kurjaga ja tema ise ei kiusa kedagi”, kirjutas jünger Jakoobus. (Jakoobuse 1:13) Seepärast ärgem kunagi süüdistagem meie taevast Isa, kui me satume kurjadesse kiusatustesse või katsetesse, sest Saatan on Kiusaja, kes püüab meid manööverdada nii, et me Jumala vastu patustaksime. — Matteuse 4:3; 1. Tessalooniklastele 3:5.
19. Mida me võiksime paluda siis, kui oleme kiusatuses?
19 Palvega „ära saada meid kiusatusse” me tegelikult palume Jehoovat, et ta ei lubaks meil alistuda, kui meid kiusatakse või meile survet avaldatakse, et temale sõnakuulmatuks muutuda. Me võime oma Isa tungivalt paluda, et ta juhiks meie samme nii, et meid ei tabaks kiusatus, mis oleks meile liiga suur. Selles asjas kirjutas Paulus: „Teid ei ole veel tabanud muud kui inimlik kiusatus; aga ustav on Jumal, kes ei lase teid rohkem kiusata kui te suudate kanda, vaid ühes kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nõnda et te suudaksite kanda.” (1. Korintlastele 10:13) Me võime paluda, et Jehoova juhiks meid nii, et meid ei kiusataks rohkem kui me suudame kanda ja et ta muretseks väljapääsu, kui me oleme äärmiselt ahistatud. Kiusatused on põhjustatud Kuradist, meie patusest lihast ja teiste nõrkustest, kuid meid armastav Isa võib meid juhtida nii, et need meist võitu ei saa.
20. Miks me peaksime paluma päästmist „selle käest, kes on kuri”?
20 „Vaid päästa meid selle käest, kes on kuri.” (Matteuse 6:13, NW) Jumal võib kindlasti takistada, et Saatan — see, „kes on kuri” — meist jagu ei saa. (2. Peetruse 2:9) Kunagi ei ole Kuradi käest päästmine olnud hädavajalikum kui tänapäeval, sest „tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega”. (Ilmutuse 12:12) Saatana kavatsused ei ole meile teadmata, aga ka meie nõrkused ei ole teadmata temale. Järelikult me peame paluma, et Jehoova meid selle lõukoeraga võrreldud Vastase haarde eest hoiaks. (2. Korintlastele 2:11; 1. Peetruse 5:8, 9; võrdle Laul 141:8, 9.) Näiteks, kui meil on mõte abielluda, siis on võib-olla vaja paluda Jehoovat, et ta vabastaks meid Saatana kavatsustest ja kiusatusest arendada maailmalikke suhteid, mis võivad viia amoraalsuseni või sõnakuulmatuseni Jumala vastu, abielludes uskmatuga. (5. Moosese 7:3, 4; 1. Korintlastele 7:39) Kas me ihaldame rikkust? Siis me võib-olla peame paluma, et me suudaksime vastu seista kiusatusele otsida abi õnnemängudest või pettusest. Püüdes purustada meie vahekorda Jehoovaga, kasutab Saatan igat relva, mis on tema kiusatuste arsenalis. Seepärast palugem pidevalt meie taevast Isa, kes õiget kunagi kiusatuses maha ei jäta ja kes vabastab ta selle käest, kes on kuri.
Palve ehitab usku ja lootust
21. Mis kasu me oleme Kuningriigi eest palvetamisest saanud?
21 Meie taevane Isa, kes vabastab meid selle käest, kes on kuri, tunneb rõõmu meie rohkest õnnistamisest. Aga miks ta on oma teenijaid nii kaua lasknud paluda: „Sinu kuningriik tulgu”? Kuna me oleme aastate jooksul seda palunud, on ka meie igatsus Kuningriigi järele ja selle hindamine kasvanud. See palve tuletab meile meelde, et selle heasoovliku taevase valitsuse järele on tungiv vajadus. See hoiab ka alati meie silmade ees lootuse elada Kuningriigi valitsuse all. (Ilmutuse 21:1—5).
22. Kuidas me peaksime alati meie taevase Isa, Jehoova palumisse suhtuma?
22 Palve kahtlemata kinnitab usku Jehoovasse. Meie sidemed temaga tugevnevad, kui ta meie palvetele vastab. Seepärast ärgem kunagi väsigem pöördumast iga päev tema poole kiituse, tänu ja anumisega. Ja olgem tänulikud Jeesuse abivalmis vastuse eest tema järelkäijate palvele: „Issand, õpeta meid palvetama.”
Kas sul on meeles?
◻ Mida me võime Jeesuse kui palvetaja sõnadest ja eeskujust õppida?
◻ Mida me peaksime paluma meie taevase Isa ja tema nime suhtes?
◻ Mida me taotleme, kui palume, et Jumala Kuningriik tuleks ja tema tahe sünniks maa peal?
◻ Mille eest me palvetame, kui palume oma igapäevast leiba?
◻ Mida see tähendab, kui me palume andestada meie võlad?
◻ Miks on eluliselt tähtis palvetada, et me ei satuks kiusatusse, ja samuti paluda vabastamist Saatana käest, kes on kuri?
[Pilt lk 16]
Jeesuse järelkäijad palusid, et ta õpetaks neid palvetama. Kas sa tead, kuidas me võime kasu saada tema õpetustest palvetamise kohta?