Seismas laieneva tegevuse künnisel

”SIIN polnud mingit võistlusvaimu. Kõik soovisid üksteisele vaid kordaminekut,” rääkisid Richard ja Lusia oma kaasõpilastest Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 105. lennust. ”Me oleme kõik täiesti eripalgelised, kuid me hindame igat õpilast.” Nende kursusekaaslane Lowell oli sama meelt, lisades: ”Meie erinevused on meid üksteisele lähendanud.”

Selle 1998. aasta 12. septembril lõpetanud kursuse koosseis oli tõesti kirju. Mõned õpilased olid teeninud pioneerina piirkondades, kus oli suur vajadus Kuningriigi kuulutajate järele; teised olid ustavalt teeninud oma kodukandis. Mõned, nagu näiteks Mats ja Rose-Marie, olid enne koolitulekut pikka aega kõvasti vaeva näinud, et parandada oma inglise keele oskust. Paljud õpilased olid juba lapsest saati misjoniteenistusele mõelnud. Üks abielupaar esitas 12 korda misjoniteenistuse avalduse; kui õnnelikud nad küll olid, kui said kutse 105. kursusele!

20-nädalane intensiivõpe möödus lausa lennul. Enne kui õpilased arugi said, oli neil juba viimane kirjalik töö ja viimane suuline aruanne esitatud ning käes oligi lõpetamispäev.

Programmi juhataja, Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige Albert Schroeder, meenutas kursuslastele, et nad ”seisavad piiblilise haridustöö põllul laieneva tegevuse künnisel” ning ühinevad enam kui 7000 Gileadi lõpetanuga. Ta märkis, et suve jooksul oli õpilastel harukordne võimalus kohtuda kauaaegsete misjonäridega, kui need seoses rahvusvaheliste konventidega maailma peakorterit külastasid.

Seejärel kuulutas vend Schroeder välja Max Larsoni Peeteli korralduskomiteest, kes võttis sõna teemal ”Haridus, mis viib igavesse ellu”. Vend Larson tsiteeris Õpetussõna 1:5, kus on kirjas: ”Kes tark on, see kuuleb seda ja võtab veelgi enam õpetust; kes aru saab, see omandab oskuse.” Et olla tõhus misjonär, selleks on vaja oskusi. Osavate meeste koht on kuninga teenistuses (Õpetussõnad 22:29). Pärast viiekuulist väljaõpet olid õpilased hästi varustatud esindama suurimaid Kuningaid, Jehoova Jumalat ja Jeesust Kristust.

Järgnevalt kõneles David Olson teenistusosakonnast teemal ”Aita rõõmustada Jehoova südant”. Vend Olson päris: ”Mida saavad ebatäiuslikud inimesed teha, et rõõmustada Jumala südant?” Mis oli vastus? Nad saavad teda ustavalt, lojaalselt ning rõõmuga teenida. Jehoova soovib, et tema rahvas teeniks teda meelsasti. Kui täidame Jumala tahet rõõmuga, siis valmistame tema südamele heameelt (Õpetussõnad 27:11). Vend Olson luges ette kirja Gileadi kooli 104. kursuse lõpetanud misjonäripaarilt. Kas nad on rahul oma uue ülesandega? ”Meil on umbes 140 kuulutajat,” kirjutasid nad oma kogudusest, ”ning keskmiselt käib koosolekutel 250 kuni 300 inimest. Põlluteenistus on siinse teenistuse parim osa. Kummalgi meil on neli piibliuurimist ning mõned õpilased käivad juba koosolekutel.”

Juhtiva kogu liikme Lyman Swingle teemaks oli ”Aeg peatuda ja lugeda kokku oma õnnistused”. Gileadi koolitus tõi õpilastele palju õnnistusi. See aitas neil suurendada oma teadmisi, kasvada hindamises Jehoova organisatsiooni vastu ning arendada eluliselt tähtsaid omadusi, nagu näiteks alandlikkust. ”Tulla siia ja võtta aega, et kuulata õpetust, see on kogemus, mis teeb alandlikuks,” ütles vend Swingle ning jätkas: ”Te lahkute siit palju paremini varustatuina, et ülistada Jehoovat.”

”Teil on nii palju rõõmu — milleks siis muretseda?” oli juhtiva kogu liikme Daniel Sydliku kõne pealkiri. Raskuste kerkides otsige juhatust Pühakirjast, õhutas ta. Matteuse evangeeliumi 6. peatükist valitud salmidega näitas vend Sydlik, kuidas seda saab teha. Usupuudus võib panna meid muretsema selliste argiasjade üle nagu toit ja riietus. Ent Jehoova teab, mida me vajame (Matteuse 6:25, 30). Muretsemine vaid lisab raskusi, mida iga päev niigi toob (Matteuse 6:34). Teisest küljest on mõningane planeerimine hädavajalik. (Võrdle Luuka 14:28.) ”Jeesus ei keela arukalt tuleviku üle mõelda, vaid hoopis selle üle arutult muretseda,” selgitas vend Sydlik. ”Parim rohi muretsemise vastu on tegutsemine. Kui hakkame muretsema, oleks mõistlik hakata tõest rääkima.”

Õpetajate teelesaatvad nõuanded

Järgnesid Gileadi õpetajaskonna kolme liikme kõned. Karl Adams rääkis kõigepealt teemal ”Kuidas sa Jehoovale tasud?”. Tema kõne põhines Laulul 116, mida Jeesus võis laulda ööl enne oma surma (Matteuse 26:30, UM allmärkus). Mida võis Jeesus mõelda, kui ta laulis järgmisi sõnu: ”Kuidas ma tasun Jehoovale kõik tema heateod minu vastu?” (Laul 116:12.) Ta võis mõtiskleda täiuslikule kehale, mille Jehoova oli talle valmistanud (Heebrealastele 10:5). Järgmisel päeval pidi ta ohverdama oma ihu, tõestades oma armastuse sügavust. 105. lennu õpilased maitsesid viimase viie kuu jooksul Jehoova headust. Nüüd saavad nad näidata oma armastust Jumala vastu, töötades tublisti oma misjoniülesande kallal.

Mark Noumair, teine Gileadi kooli õpetajatest kõneleja, soovitas õpilastel ”Teha jätkuvalt seda, mis on õige”. Kui Joosep müüdi Egiptusse orjaks, pidi ta 13 aastat ebaõiglast kohtlemist taluma. Kas lasi ta sellel, et teised teda halvasti kohtlesid, end halvata? Ei, ta tegi ikka seda, mis oli õige. Lõpuks, Jumala määratud ajal, vabanes Joosep oma katsumustest. Ühtäkki sattus ta vanglast paleesse elama (1. Moosese raamatu peatükid 37—50). Õpetaja päris oma õpilastelt: ”Kui misjoniteenistus ei vasta teie ootustele, kas teete siis sellega lõpu? Kas annate järele meeleheitele? Või peate vastu nii nagu Joosep?”

Lõpuks juhtis Gileadi kooli registraator Wallace Liverance elavat arutelu kursuse liikmetega teemal ”Kuuluta Kuningat ja Kuningriiki”. Mõned õpilased jutustasid oma kogemustest tööl majast majja, kauplustes ja tänavatel. Teised rääkisid, kuidas nad kuulutasid muid keeli rääkivatele inimestele. Teised aga näitasid, kuidas kuulutada erisuguse religioosse taustaga inimestele. Kõik lõpetajad olid innuga valmis täiel määral misjonipõllul teenima.

Õnnelikud kauaaegsed misjonärid

Järgmise osa pealkirjaga ”Misjoniteenistuse rõõmutoovad tulemused” kandis ette Robert Wallen. Ta küsitles nelja venda, kes töötavad peakorteris ning kel oli hiljaaegu ülesehitavaid kokkusaamisi kogenud misjonäridega. Need misjonärid olid varmalt möönnud, et neil polnud kerge uut keelt õppida, teise kultuuriga või erisuguse kliimaga kohaneda. Peale selle tundsid nad veel teravat koduigatsust. Aeg-ajalt tuli ette tervisehäireid. Kuid kõige selle kõrval säilitasid misjonärid positiivse suhtumise ning nende püsivust õnnistati. Mõned neist on aidanud paljudel inimestel Jehoovat tundma õppida. Teised on eri viisidel aidanud kaasa Kuningriigi töö üldisele kasvule maal, kus nad teenivad.

Viimasena kõneles juhtiva kogu liige Carey Barber. Ta tõstis esile konvendi ”Jumala antud elutee” kõrgpunktid. ”Missugust mõju avaldas konvendiprogramm sinu suhetele Jehoovaga?” päris ta kuulajaskonnalt. Kõneleja vastandas Jumala teel käimise õnnistused selle kohutava lõpuga, mis ootab neid, kes käivad maailma teed. Viidates Moosese üleastumisele Meribas, hoiatas ta: ”Inimene võib küll aastaid ustavalt teenida, ent Jehoova ei jäta tähele panemata ka kõige väiksemat üleastumist tema õiglastest seadustest.” (4. Moosese 20:2—13.) Hoidku kõik Jumala teenijad, kus iganes nad ka ei teeni, kõvasti kinni oma hinnalistest teenistuseesõigustest!

Jõudis kätte aeg õpilastele diplomid välja jagada. Seejärel luges kursuse esindaja ette tänukirja saadud õpetuse eest. Pärast lõpulaulu ja südamlikku palvet oli lõpuaktus läbi. Kuid 105. kursusele oli see alles algus, kuna uued misjonärid seisid ”laieneva tegevuse künnisel”.

[Kast lk 23]

Kursuse andmed

Esindatud maid: 9

Maade arv, kuhu lõpetajad on määratud: 17

Õpilasi: 48

Abielupaare: 24

Keskmine vanus: 33

Keskmine tõesoleku aeg aastates: 16

Keskmine täisajalises teenistuses oldud aastate arv: 12

[Kast lk 24]

Nad valisid täisajalise teenistuse

”Nooremana polnud mul mingit kavatsust pioneeriks hakata,” räägib 105. lennu lõpetaja Ben. ”Ma arvasin, et pioneerid saavad olla vaid need, kel on erivõimed ning ideaalolukorrad,” jätkab ta. ”Ma õppisin aga põlluteenistust armastama. Siis ühel päeval sain aru, et pioneerina teenimine tähendab lihtsalt suuremat teenistuses osalemist. Tol ajal saingi aru, et ka mina võin olla pioneer.”

”Täisajalised teenijad olid meie kodus alati väga hinnatud,” jutustab Lusia. Ta meenutab, missugune erutuslaine läbis tema kogudust iga kord, kui misjonärid neid külastasid. ”Sirgudes sai mulle selgeks, et täisajalisel teenistusel on kindel koht minu eesmärkides.”

Theodis kaotas 15-aastaselt oma ema. ”Sel ajal toetas kogudus mind väga,” räägib ta, ”seega ma küsisin endalt, mida saaksin teha, et väljendada oma tänu?” See ajendas teda alustama täisajalist teenistust ning nüüd misjonitööd.

[Pilt lk 25]

Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 105. lend

Alltoodud loetelus on read nummerdatud eest tahapoole ja igas reas on nimed loetletud vasakult paremale.

1) M. Sampson, I. Brown, G. Heggli, E. Abuyen, M. Desbois, P. Pourthié. 2) G. Kassam, R. Lindberg, A. Dapuzzo, C. Taylor, K. LeFevre, S. Walker. 3) L. Baker, M. Pellas, E. Woggon, C. Böhne, J. Asplund, J. Haile. 4) T. Pourthié, J. Whittaker, L. Palmer, S. Norton, M. Gering, W. Haile. 5) J. Walker, A. Böhne, C. Groenveld, M. Washington, D. Whittaker, J. Abuyen. 6) W. Gering, K. Washington, M. Pellas, R. Desbois, T. Heggli, Å. Asplund. 7) B. Woggon, R. LeFevre, L. Taylor, T. Brown, R. Groenveld, R. Palmer. 8) P. Norton, T. Sampson, C. Baker, M. Lindberg, M. Kassam, M. Dapuzzo.