Mõistujutud kuningriigi kohta

Ilmselt on Jeesus Kapernaumas, kui ta varisere hurjutab. Hiljem samal päeval lahkub ta oma peatuspaigast ning läheb ligidal asuva Galilea mere äärde. Sinna kogunevad suured rahvahulgad. Jeesus astub paati, läheb kaldast veidi kaugemale ja hakkab inimestele taeva kuningriigi kohta õpetust jagama. Ta räägib neile terve rea mõistujutte. Jeesuse näited on võetud igapäevaelust ning tänu sellele on tema kuulajatel lihtsam mõista seda, mida ta kuningriigi kohta õpetab.

Esiteks räägib Jeesus külvajast, kes läheb välja seemet külvama. Osa seemet kukub tee äärde ja linnud nokivad selle ära. Muist seemet kukub kalju peale, kus pole palju mulda. Kuna noore taime juured ei suuda tungida kuigi sügavale, kuivab see kõrvetava päikese käes ära. Osa seemet kukub ohakate sekka, mis tõustes lämmatavad noored taimed. Kuid osa seemet kukub hea maa peale ning kannab vilja, „mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni kolmekümnekordselt”. (Matteuse 13:8.)

Ühes teises mõistujutus ütleb Jeesus, et Jumala kuningriigiga on samamoodi nagu sellega, kui mees külvab seemet. Olenemata sellest, kas mees magab või on ärkvel, tärkab ja kasvab seemnest taim, „ilma et ta teaks, kuidas”. (Markuse 4:27.) Maa kannab vilja iseenesest. Kui vili on küps, saab mees minna lõikama.

Seejärel räägib Jeesus külvamisest kolmanda mõistujutu. Üks mees külvab head seemet, ent sel ajal kui inimesed magavad, külvab tema vaenlane nisu sekka umbrohtu. Mehe orjad küsivad, kas nad peaksid umbrohu välja kiskuma. Ta vastab: „Ei, muidu kisute koos umbrohuga välja ka nisu. Las mõlemad kasvavad koos lõikuseni ja lõikusajal ma ütlen lõikajatele: „Koguge esmalt kokku umbrohi, siduge see vihkudesse, et see ära põletada, ja siis koguge nisu mu aita.”” (Matteuse 13:24–30.)

Paljud Jeesuse kuulajad on põlluharimisega tuttavad. Ta räägib neile veel millestki, mida inimesed hästi teavad – tibatillukesest sinepiseemnest. Sellest kasvab nii suur puu, et linnud leiavad selle okste vahel elupaiga. Jeesus ütleb selle seemne kohta: „Taeva kuningriik sarnaneb sinepiseemnega, mille inimene võttis ja oma põllule külvas.” (Matteuse 13:31.) Kuid Jeesuse eesmärk pole botaanikatundi anda. Ta toob hoopis näite silmapaistvast kasvust, sellest, kuidas millestki väga väikesest võib kasvada midagi väga suurt.

Pärast seda mainib Jeesus üht tavalist nähtust. Ta võrdleb taeva kuningriiki „juuretisega, mille naine võttis ja kolme seaa jahu sekka segas”. (Matteuse 13:33.) Ehkki jahu sekka segatud juuretist pole näha, paneb see kogu taina hapnema ja kerkima. See põhjustab märkimisväärset kasvu ja muutust, mida ei pruugi alguses märgata.

Kui Jeesus lõpetab nende mõistujuttude rääkimise, saadab ta rahvahulgad ära ja naaseb majja, kus ta peatub. Peagi tulevad jüngrid Jeesuse juurde, et teada saada, mida tema sõnad tähendavad.

Jüngrid on ennegi Jeesuse mõistujutte kuulnud, ent kunagi varem ei ole ta neid ühe korraga nii palju rääkinud. Nad pärivad: „Mispärast sa räägid neile mõistujuttude kaudu?” (Matteuse 13:10.)

Üks põhjus on see, et nii läheb täide Piibli prohvetiennustus. Matteuse evangeeliumis öeldakse: „Õigupoolest ei rääkinud ta ilma mõistujututa neile midagi, et läheksid täide prohveti kaudu öeldud sõnad „Mu suu räägib mõistujutte, ma kuulutan seda, mis on olnud salajas algusest peale”.” (Matteuse 13:34, 35; Laul 78:2.)

Ent see pole ainus põhjus, miks Jeesus mõistujutte räägib. Sel viisil tuleb ilmsiks ka inimeste hoiak. Paljud on Jeesusest huvitatud pelgalt sellepärast, et ta on suurepärane jutuvestja ja imetegija. Nende arvates ei ole ta keegi, kellele tuleb kuuletuda nagu isandale või kellele peab isetult järgnema. (Luuka 6:46, 47.) Neil pole soovi muuta oma seisukohti ega eluviisi. Nad ei taha, et Jeesuse sõnum neid nii sügavalt puudutaks.

Jeesus vastab jüngrite küsimusele: „Seepärast ma räägingi neile mõistujutte. Vaadates nad vaatavad ilmaaegu ja kuuldes nad kuulevad ilmaaegu ega taipa. Nende puhul läheb täide Jesaja prohvetikuulutus „... Selle rahva süda on ju tuimaks läinud”.” (Matteuse 13:13–15; Jesaja 6:9, 10.)

Seda ei saa aga öelda kõigi kohta, kes Jeesust kuulevad. Ta selgitab: „Õnnelikud on aga teie silmad, sest need näevad, ja teie kõrvad, sest need kuulevad. Ma kinnitan teile, et paljud prohvetid ja õiged on soovinud näha, mida teie näete, kuid pole näinud, ning kuulda, mida teie kuulete, kuid pole kuulnud.” (Matteuse 13:16, 17.)

Ilmselgelt pole Jeesuse 12 apostli ja teiste jüngrite süda tuimaks läinud. Niisiis ütleb Jeesus: „Teile avaldatakse taeva kuningriigi pühi saladusi, neile aga mitte.” (Matteuse 13:11.) Kuna Jeesuse jüngrid ihkavad tema sõnu mõista, selgitab ta neile mõistujuttu külvajast.

„Seeme on Jumala sõnum,” lausub Jeesus. (Luuka 8:11.) Maa sümboliseerib aga südant. Seda on oluline teada, et Jeesuse mõistujutust aru saada.

Kõvale teeäärsele pinnasele külvatud seemne kohta ütleb Jeesus: „Siis aga tuleb Kurat ja võtab selle ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks.” (Luuka 8:12.) Kaljusele maale külvatud seeme sümboliseerib nende inimeste südant, kes võtavad sõnumi rõõmuga vastu, kuid kelle südames see ei juurdu. „Kui tulevad raskused või tagakiusamine sõnumi pärast”, kaotavad nad usu. Niisugusel proovilepaneku ajal, näiteks siis, kui pereliikmed või teised osutavad neile vastupanu, hülgavad nad usu. (Matteuse 13:21; Luuka 8:13.)

Mida tähendab see, et osa seemet kukub ohakate sekka? Jeesus selgitab oma jüngritele, et ohakase maa all mõeldakse inimesi, kes on sõnumit kuulnud, ent kelle üle võtavad võimust „selle ajastu mured ja rikkuse petlik veetlus”. (Matteuse 13:22.) Need lämmatavad ära nende inimeste südames oleva sõnumi ning see muutub viljatuks.

Viimasena mainib Jeesus head maad. See sümboliseerib neid, kes sõnumit kuulevad ja selle vastu võtavad, saades sellest õigesti aru. Mis on tulemus? Nad kannavad vilja. Muidugi on inimesed erinevad, näiteks pole kõik sama vanad ja kõigil pole sama palju tervist. Seepärast kannab mõni vilja sajakordselt, teine kuuekümnekordselt ja mõni kolmekümnekordselt. Jumal õnnistab neid, „kes pärast sõnumi kuulmist seda südames hoiavad ja vastu pidades vilja kannavad”. (Luuka 8:15.)

Kahtlemata avaldavad need sõnad muljet jüngritele, kes tulid Jeesuselt tema õpetuste kohta selgitust küsima. Nüüd saavad nad Jeesuse mõistujuttudest palju paremini aru. Jeesus soovib, et jüngrid mõistaksid tema mõistujutte nii hästi, et võiksid omakorda tõde teistele jagada. „Kas lamp tuuakse välja selleks, et panna see nõu või voodi alla peitu?” küsib ta. „Eks ikka selleks, et panna see lambijalale?” Sestap paneb Jeesus neile südamele: „Kellel kõrvad on, et kuulata, see kuulaku!” (Markuse 4:21–23.)

Kuulnud Jeesuse selgitust mõistujutu kohta külvajast, tahavad jüngrid veel rohkem teada saada. „Selgita meile mõistujuttu umbrohust põllul,” paluvad nad. (Matteuse 13:36.)

Sellest palvest on näha, et jüngritel on täiesti teistsugune hoiak kui ülejäänud inimestel, kes rannas Jeesust kuulasid. Viimastele meeldib küll Jeesust kuulata, kuid neil pole erilist soovi teada saada, mida need mõistujutud tähendavad ja mida neist võib õppida. Nad on rahul nende lugude pinnapealse käsitlusega. Jeesus vastandab rannas olnud inimesi oma teadmishimulistele jüngritele, kes on tulnud tema juurde selgitust saama.

Ta ütleb: „Pange tähele seda, mida te kuulete. Selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse ka teile ja antakse veel juurdegi.” (Markuse 4:24.) Jüngrid teevadki seda. Nad kuulavad Jeesust suure huvi ja tähelepanuga ning seetõttu jagab ta neile meeleldi lisaõpetust. Edasi selgitab Jeesus jüngritele mõistujuttu nisust ja umbrohust, nii nagu nad palusid.

„Hea seemne külvaja on Inimesepoeg, põld on maailm. Hea seeme on kuningriigi pojad, aga umbrohi on Saatana pojad ja vaenlane, kes seda külvas, on Saatan. Lõikusaeg on ajastu viimsed päevad ja lõikajad on inglid,” lausub Jeesus. (Matteuse 13:37–39.)

Pärast mõistujutu üksikasjalikku selgitamist kirjeldab Jeesus lõpptulemust. Ta ütleb, et selle ajastu viimsetel päevadel eraldavad lõikajad ehk inglid umbrohutaolised kristlased kuningriigi poegadest. Õiged kogutakse kokku ja lõpuks säravad nad oma Isa kuningriigis. Mis saab Saatana poegadest? Neid tabab häving, mille tõttu nad „nutavad ja kiristavad hambaid”. (Matteuse 13:41–43.)

Järgmisena on jüngritel au kuulda, kuidas Jeesus räägib neile veel kolm mõistujuttu. Esmalt ütleb ta: „Taeva kuningriik sarnaneb väljale peidetud aardega, mille inimene leidis ja uuesti ära peitis. Rõõmsal meelel läheb ta ja müüb ära kõik, mis tal on, ning ostab selle maatüki.” (Matteuse 13:44.)

Ta jätkab: „Veel sarnaneb taeva kuningriik rändkaupmehega, kes otsis ilusaid pärleid. Kui ta oli leidnud ühe eriti kalli pärli, läks ta ja müüs kohe kõik, mis tal oli, ja ostis selle.” (Matteuse 13:45, 46.)

Jeesus näitab mõlema looga, et inimesed on valmis tooma ohvreid millegi tõeliselt väärtusliku nimel. Rändkaupmees müüb kohe kõik, mis tal on, et osta üks eriti kallis pärl. Jeesuse jüngrid saavad sellest näitest hästi aru. Inimene, kes leiab väljale peidetud aarde, müüb samuti ära kõik, mis tal on, et seda endale saada. Mõlemal juhul on saadaval midagi väärtuslikku. Niisamuti peaks inimene, kes mõistab, et ta vajab elus Jumala juhatust, olema valmis ohvreid tooma. (Matteuse 5:3.) Mõned neist, kes Jeesuse mõistujutte kuulavad, ongi juba paljust loobunud, et järgida Jumala juhatust ja saada Jeesuse jüngriks. (Matteuse 4:19, 20; 19:27.)

Viimaks võrdleb Jeesus taeva kuningriiki noodaga, mis kogub kokku igasuguseid kalu. (Matteuse 13:47.) Kui kalad üksteisest eraldatakse, pannakse head kalad anumatesse, kuid kõlbmatud visatakse minema. Jeesus ütleb, et midagi sarnast toimub selle ajastu viimsetel päevadel: inglid eraldavad kurjad õigetest.

Jeesus ise tegeles sedalaadi kalapüügiga, kui tegi oma esimestele jüngritele ettepaneku saada inimesepüüdjateks. (Markuse 1:17.) Mõistujutt noodast käib Jeesuse sõnul aga tuleviku, „selle ajastu viimsete päevade” kohta. (Matteuse 13:49.) Apostlid ja teised Jeesust kuulavad jüngrid aduvad, et ees ootavad väga põnevad ajad.

Nad on kuulanud Jeesust, kui ta paadist mõistujutte rääkis, ning saanud nüüd veelgi targemaks. Jüngritega omavahel olles on Jeesus neile kõik ära seletanud. (Markuse 4:34.) Ta on „majaisanda sarnane, kes toob oma varakambrist välja uut ja vana”. (Matteuse 13:52.) Jeesus ei räägi mõistujutte selleks, et hiilata oma õpetamisoskusega. Ta soovib hoopis kõneleda oma jüngritele tõdedest, mis on nagu kallihinnaline aare. Jeesus on tõepoolest suurepärane õpetaja.