Jeesus tervendab ühe tüdruku ja kurdi mehe

Mõistnud hukka variseride pärimused, mis teenivad nende endi huve, lahkub Jeesus koos oma jüngritega. Ta läheb Foiniikiasse Tüürose ja Siidoni aladele, mis asuvad paljude kilomeetrite kaugusel loodes.

Jeesus leiab maja, kus peatuda, kuid ta ei soovi, et inimesed tema sealolekust teada saaksid. Ometi ei õnnestu tal märkamatuks jääda. Üks selles kandis sündinud kreeklanna otsib Jeesuse üles ja anub teda: „Halasta mu peale, Isand, Taaveti poeg! Üks deemon vaevab hirmsasti mu tütart.” (Matteuse 15:22; Markuse 7:26.)

Mõne aja pärast ütlevad jüngrid Jeesusele: „Saada ta ära, sest ta muudkui kisendab meie taga.” Seepeale selgitab Jeesus, miks ta naist eirab: „Mind pole saadetud kellegi muu kui Iisraeli soo eksinud lammaste juurde.” Naine ei jäta aga järele. Ta tuleb Jeesuse juurde, kummardab tema ette ning anub: „Isand, aita mind!” (Matteuse 15:23–25.)

Ilmselt selleks, et panna proovile naise usk, vihjab Jeesus juutide halvakspanevale suhtumisele teistesse rahvustesse: „Ei ole õige võtta laste leib ja visata see kutsikatele.” (Matteuse 15:26.) Rääkides kutsikatest, mitte suurtest koertest, näitab Jeesus, et tal on mittejuutide vastu hellad tunded. Tõenäoliselt peegeldavad neid tundeid ka tema näoilme ja kaastundlik hääletoon.

Naine ei solvu, vaid võtab Jeesusel sõnasabast kinni ning märgib alandlikult: „Jah, Isand, aga kutsikad ju söövad raasukesi, mis pudenevad peremehe laualt.” Jeesus paneb tähele naise siirust ning lausub: „Oh, naine, sinu usk on suur! Sündigu nii, nagu sa soovid.” (Matteuse 15:27, 28.) Ja nõnda sünnibki, ehkki tüdruk pole sealsamas. Kui naine koju jõuab, leiab ta tütre täiesti tervena voodis lamamas – deemon on temast välja läinud. (Markuse 7:30.)

Foiniikiast suunduvad Jeesus ja tema jüngrid Jordani jõe ülemjooksu poole. Arvatavasti ületavad nad jõe kuskil põhja pool Galilea merd ning lähevad Dekapolise piirkonda. Seal tõusevad nad ühele mäele, kuid rahvahulgad leiavad nad üles. Inimesed toovad Jeesuse juurde jalutuid, vigaseid, pimedaid ja tummasid. Nad toovad haiged tema ette ja ta teeb nad terveks. Hämmastunud inimesed ülistavad Iisraeli Jumalat.

Erilist tähelepanu pöörab Jeesus ühele kurdile kõnepuudega mehele. Pole raske mõista, mida mees võib suures rahvasummas tunda. Vahest märkab Jeesus mehe ärevust ja seepärast viib ta tema rahva seast kõrvale. Kui nad on kahekesi, näitab Jeesus, mida ta tema heaks teha kavatseb. Ta paneb sõrmed mehe kõrvadesse, sülitab ja puudutab seejärel tema keelt. Siis vaatab Jeesus üles taevasse ja ütleb: „Effata!” See semiidi väljend tähendab „avane”. Mees saab kohe kuuljaks ning hakkab selgesti kõnelema. Jeesus ei taha, et sellest imeteost kõikjal räägitaks. Ta soovib, et inimesed usuksid temasse selle põhjal, mida nad ise näevad ja kuulevad. (Markuse 7:32–36.)

Jeesuse vägi teha selliseid imetegusid avaldab sügavat muljet pealtnägijatele, kes on „ülimalt hämmastunud”. Nad lausuvad: „Kõik, mis ta teeb, on hea! Isegi kurdid paneb ta kuulma ja kõnevõimetud rääkima.” (Markuse 7:37.)