”Jeesusel hakkas neist kahju”

1.—3. a) Mida Jeesus teeb, kui kaks pimedat kerjust temalt abi paluvad? b) Mida tähendab väljend ”kahju hakkama”? (Vaata allmärkust.)

JEERIKO lähedal istuvad tee ääres kaks pimedat meest. Nad tulevad sinna iga päev, otsivad koha, kust rohkem rahvast mööda käib, ja paluvad avalikult almuseid. Sel päeval aga ootab neid ees midagi vapustavat, mis muudab täielikult nende elu.

² Äkki kuulevad kerjused kära. Kuna nad ei näe, mis toimub, küsib üks neist elevuse põhjust, ja talle öeldakse: ”Naatsaretlane Jeesus läheb mööda!” Jeesus on viimast korda teel Jeruusalemma poole. Kuid ta pole üksi, talle järgnevad suured rahvahulgad. Kuulnud, kes sealt mööda läheb, annavad kerjused endast valjusti märku ja hüüavad: ”Isand, Taaveti Poeg, halasta meie peale!” Inimesed saavad kerjuste peale pahaseks ja käsivad neil vait olla, kuid mehed on meeleheitel ega saa vaikida.

³ Üle rahvahulga sumina kostavad nende hüüded Jeesuse kõrvu. Mida ta ette võtab? Paljud asjad rõhuvad ta meelt ja südant. Algamas on tema maise elu viimane nädal. Ta teab, et Jeruusalemmas tuleb tal kannatada ja surra piinarikast surma. Sellegipoolest ei jäta ta neid tungivaid hõikeid tähele panemata. Ta peatub ja laseb hüüdjad enda juurde tuua. ”Isand, tee nii, et meie silmad avaneksid,” paluvad nad. Jeesusel ’hakkab neist kahju’, ta puudutab nende silmi ja nad saavad nägemise tagasi.a Viivitamatult saavad neist Jeesuse järelkäijad (Luuka 18:35—43; Matteuse 20:29—34).

 4. Kuidas viis Jeesus täide prohvetikuulutuse, et ta ”tunneb kaasa kehvale”?

⁴ See polnud mingi erandjuhtum. Jeesust ajendas tegutsema osavõtlikkus paljudel juhtudel ja väga erisugustes olukordades. Piibli prohvetikuulutuses oli ennustatud, et ta ”tunneb kaasa kehvale” (Laul 72:13, UM). Kooskõlas nende sõnadega Jeesus tõepoolest arvestas teiste tunnetega. Ta aitas teisi omal algatusel. Kaastunne ajendas teda tegema kuulutustööd. Vaatame evangeeliumite põhjal, milline osavõtlikkus peegeldus Jeesuse sõnades ja tegudes, ning mõtleme, kuidas saaksime meie samamoodi teistele kaasa tunda.

5., 6. Millistest näidetest ilmneb, et Jeesus oli empaatiline?

⁵ Jeesus oli väga empaatiline. Ta suutis kannatavate inimeste tundeid mõista ja neile kaasa elada. Olgugi et ta polnud ise kõigis neis olukordades olnud, tundis ta tõesti oma südames nende valu (Heebrealastele 4:15). Tervendanud naise, keda oli 12 aastat vaevanud verejooks, nimetas ta tema tõbe ”piinarikkaks haiguseks”, millest oli näha, et ta sai aru, missugust vaeva ja piina naine oli pidanud tundma (Markuse 5:25—34). Kui ta nägi Maarjat ja teisi koos temaga nutmas Laatsaruse surma pärast, läks nende kurbus talle nii hinge, et teda valdas meeleliigutus. Ehkki Jeesus teadis, et ta äratab Laatsaruse üles, puudutas nende mure teda sedavõrd, et ta silmi valgusid pisarad (Johannese 11:33, 35).

⁶ Ühel teisel korral tuli Jeesuse juurde pidalitõbine ja palus: ”Kui sa vaid tahad, võid sa mu puhtaks teha.” Mida tegi seepeale Jeesus, täiuslik mees, kes ei olnud ise kunagi haige olnud? Ta tundis pidalitõbisele südamest kaasa ja ’tal hakkas temast kahju’ (Markuse 1:40—42). Seejärel tegi ta midagi enneolematut. Ta teadis hästi, et pidalitõbised olid Seaduse järgi ebapuhtad ega tohtinud teiste sekka tulla (3. Moosese 13:45, 46). Jeesus oleks kindlasti suutnud selle mehe ka ilma mingi füüsilise kontaktita terveks teha (Matteuse 8:5—13). Siiski otsustas ta sirutada oma käe ja puudutada pidalitõbist, öeldes talle: ”Ma tahan. Saa puhtaks!” Pidalitõbi kaduski otsekohe. Millist empaatiat Jeesus küll väljendas!

 7. Mis aitab empaatiat kasvatada ja kuidas võib seda omadust väljendada?

⁷ Meid kui kristlasi kutsutakse üles jäljendama Jeesust empaatia osutamises. Piibel innustab meid olema ”osavõtlikud”b (1. Peetruse 3:8). Krooniliste haiguste või depressiooni all kannatajate tundeid ei pruugi olla kerge mõista — eriti kui me pole ise midagi sellist kogenud. Kuid pea meeles, et empaatia osutamine ei nõua, et oleksime tingimata ise samas olukorras olnud. Jeesus tundis haigetele kaasa, ehkki ta polnud ise kunagi haige olnud. Aga kuidas endas empaatiat kasvatada? Kuulates kannatlikult, kui need, kes on raskes olukorras, meile oma südant puistavad ja oma tunnetest räägivad. Võiksime endalt küsida: ”Kuidas mina end sellises olukorras tunneksin?” (1. Korintlastele 12:26.) Kui õpime olema teiste tunnete suhtes tähelepanelikumad, suudame paremini ’rääkida lohutavalt masendunud hingedega’ (1. Tessalooniklastele 5:14). Mõnikord võib empaatiat väljendada lisaks sõnadele ka pisaratega. ”Nutke koos nutjatega,” ütleb Roomlastele 12:15.

8., 9. Kuidas näitas Jeesus, et ta arvestab teiste tunnetega?

⁸ Jeesus oli teiste vastu tähelepanelik ja arvestas nende tunnetega. Tuleta meelde juhtumit, mil Jeesuse juurde toodi kurt mees, kes ei saanud hästi rääkida. Tajudes arvatavasti, et mees tunneb kohmetust, tegi Jeesus midagi sellist, mida ta harilikult inimesi tervendades ei teinud — ”ta viis tema rahva seast kõrvale”. Omaette olles, rahvahulga pilkude alt eemal, tegi ta mehe terveks (Markuse 7:31—35).

⁹ Samasugust tähelepanelikkust näitas Jeesus üles siis, kui inimesed tõid tema juurde pimeda mehe ja palusid, et ta tema terveks teeks. Jeesus ”võttis pimedal käest kinni” ja ”viis ta külast välja”. Seejärel tervendas ta mehe järk-järgult. Tõenäoliselt võimaldas see mehe ajul ja silmadel tasapisi kohaneda päikesest valgustatud maailma säravate vaatepiltide ja mitmekesisusega (Markuse 8:22—26). Jeesus tõesti oskas olla tähelepanelik!

10. Mil viisil me saame teiste tunnetega arvestada?

¹⁰ Et järgida Jeesust, tuleb ka meil arvestada teiste tunnetega. Seepärast jälgime hoolega, mida me ütleme, pidades meeles, et mõtlematute sõnadega võime teiste tundeid haavata (Õpetussõnad 12:18; 18:21). Teravatel sõnadel, halvustavatel märkustel ja salvaval sarkasmil pole kohta kristlaste seas, kes arvestavad teiste tunnetega (Efeslastele 4:31). Kogudusevanemad, kuidas saate teie teiste tunnetega arvestada? Kui annate nõu, pehmendage oma sõnu lahkusega, et säiliks kuulaja väärikus (Galaatlastele 6:1). Lapsevanemad, kuidas saate teie arvestada oma laste tunnetega? Kui distsiplineerite lapsi, püüdke seda teha nii, et nad ei peaks asjatult piinlikkust tundma (Koloslastele 3:21).

11., 12. Millised Piibli jutustused näitavad, et Jeesust polnud vaja paluda, et ta teiste vastu kaastundlik ja osavõtlik oleks?

¹¹ Jeesust polnud vaja alati paluda, et ta teiste vastu kaastundlik ja osavõtlik oleks. Tegelikult pole kaastundlikkus mingi passiivne omadus, vaid see ajendab inimest teiste heaks midagi tegema. Pole siis üllatav, et osavõtlikkus ajendas Jeesust omal algatusel teisi aitama. Näiteks, kui tema juurde jäi kord kolmeks päevaks suur hulk rahvast, kellel polnud toidupoolist, ei pidanud keegi Jeesusele ütlema, et inimestel on kõht tühi, või soovitama tal midagi selles suhtes ette võtta. Jutustuses öeldakse: ”Jeesus kutsus oma jüngrid enda juurde ja ütles: ”Mul on sellest rahvahulgast kahju, sest nad on juba kolm päeva koos minuga olnud ja neil pole midagi süüa. Ma ei taha neid tühja kõhuga ära saata, nad võivad teel nõrkeda.”” Seejärel andis ta rahvahulgale täiesti omaalgatuslikult ime läbi süüa (Matteuse 15:32—38).

¹² Mõtle veel ühele jutustusele. Aastal 31 m.a.j, kui Jeesus lähenes Naini linnale, avanes talle kurb vaatepilt. Linnast tuli välja matuserongkäik, mis suundus arvatavasti seal lähedal mäenõlval asuvate hauakoobaste poole, et matta lesknaise ”ainus poeg”. Kas suudad ette kujutada, millist valu võis see ema oma südames tunda? Ta läks matma oma ainsat poega ja tal polnud abikaasat, kellega leina jagada. Jeesus ”märkas” matuseliste rivis seda nüüd ka lapse kaotanud lesknaist. Nähtu puudutas teda niivõrd, et ’tal hakkas temast kahju’. Keegi ei pidanud talle midagi ütlema. Tema südames tekkinud kaastunne ajendas teda omal algatusel tegutsema. Niisiis ”astus ta ligi ja puudutas surnuraami”, ning äratas seejärel noormehe ellu. Mis sai edasi? Jeesus ei palunud noormehel ühineda arvuka rahvahulgaga, kes koos temaga rändas. Selle asemel Jeesus ”andis tema ta emale”, nii et nad olid taas üks pere ja noor mees sai leseks jäänud ema eest hoolt kanda (Luuka 7:11—15).

13. Kuidas me saame Jeesuse eeskujul omaalgatuslikult teisi aidata?

¹³ Kuidas saame meie Jeesuse eeskuju järgida? Muidugi ei saa me ime läbi toitu anda või surnuid ellu tagasi tuua. Küll aga saame jäljendada Jeesust sel moel, et pakume omal algatusel abi neile, kes seda vajavad. Usukaaslane võib sattuda majanduslikult väga raskesse olukorda või kaotada töö (1. Johannese 3:17). Mõne lesknaise kodu võib hädasti remonti vajada (Jaakobuse 1:27). Võib-olla meenub sulle mõni leinav pere, kes vajaks lohutust või praktilist abi (1. Tessalooniklastele 5:11). Kui näeme kedagi tõesti hädas olevat, ei pea me ootama, kuni meid paluma tullakse, vaid võime minna ja ise abi pakkuda (Õpetussõnad 3:27). Teistele kaasa tundmine ajendab meid omal algatusel neid aitama, nagu meie olud võimaldavad. Ära kunagi unusta, et üks väike lahke tegu või paar südamest öeldud lohutavat sõna võivad olla väga jõuline viis kaastunnet väljendada (Koloslastele 3:12).

14. Miks pidas Jeesus hea sõnumi kuulutamise tööd esmatähtsaks?

¹⁴ Nagu me selle raamatu 2. osast nägime, on Jeesus meile hea sõnumi kuulutamises suurepäraseks eeskujuks. Ta ütles: ”Ma pean ka teistele linnadele kuulutama head sõnumit Jumala kuningriigist, sest selleks on mind saadetud” (Luuka 4:43). Miks oli see töö talle esmatähtis? Eeskätt sellepärast, et ta armastas Jumalat. Kuid Jeesusel oli veel üks motiiv: teda ajendas teiste vaimseid vajadusi tähele panema südamest tulev kaastunne. Polnud tähtsamat viisi kaastunnet väljendada kui teha midagi inimeste vaimse nälja rahuldamiseks. Uurime nüüd kaht juhtumit, mis näitavad, kuidas suhtus Jeesus inimestesse, kellele ta kuulutas. Selle käigus saame analüüsida enda motiive, miks meie avalikus kuulutustöös osaleme.

15., 16. Räägi kahest juhtumist, mis näitavad, kuidas suhtus Jeesus inimestesse, kellele ta kuulutas.

¹⁵ Aastal 31 m.a.j, pärast umbes kaks aastat kestnud aktiivset kuulutustööd, laiendas Jeesus oma teenistust ja ”rändas läbi kõik linnad ja külad”, mis asusid Galileas. Rännakul nähtu puudutas tema südant. Apostel Matteus kirjutab: ”Nähes rahvahulki, oli tal neist kahju, sest nad olid vaevatud ja vintsutatud nagu lambad, kel pole karjast” (Matteuse 9:35, 36). Jeesus suhtus lihtinimestesse empaatiaga. Ta mõistis hästi, kui vilets on nende vaimne olukord. Ta teadis, et neid on halvasti koheldud ja et need, kes oleksid pidanud neid karjastena hoidma — usujuhid —, olid nad täiesti hooletusse jätnud. Jeesus tundis inimestele sügavalt kaasa ja see ajendas teda kõvasti tööd tegema, et lootusesõnumiga inimesteni jõuda. Hea sõnum Jumala kuningriigist oli see, mida nad kõige rohkem vajasid.

¹⁶ Midagi sarnast juhtus ka mõned kuud hiljem, 32. aasta paasapüha paiku. Tol korral astus Jeesus koos apostlitega paati ja sõitis üle Galilea mere, et leida vaikne koht, kus puhata. Aga suur hulk inimesi jooksis piki kallast ja jõudis teisele kaldale enne neid. Mida Jeesus tegi? ”Paadist välja astudes nägi ta suurt rahvahulka, aga tal hakkas neist kahju, sest nad olid nagu lambad, kel pole karjast. Ja ta hakkas neile õpetama paljusid asju” (Markuse 6:31—34). Taas nägi Jeesus, kui armetus olukorras on inimesed vaimses mõttes, ja ”tal hakkas neist kahju”. Otsekui ”lambad, kel pole karjast”, olid nad vaimses näljas ja ilma peale jäetud. Jeesus ei teinud kuulutustööd üksnes kohusetundest, vaid tema ajendiks oli kaastunne inimeste vastu.

17., 18. a) Mis ajendab meid teenistuses osalema? b) Kuidas me saame kasvatada endas kaastunnet teiste vastu?

¹⁷ Mis ajendab meid kui Jeesuse järelkäijaid teenistuses osalema? Nagu nägime selle raamatu 9. peatükist, on meile antud ülesanne ja vastutus kuulutada ja inimesi jüngriteks teha (Matteuse 28:19, 20; 1. Korintlastele 9:16). Kuid motiiviks, mis ajendab meid selles töös osalema, on midagi enamat kui vaid kohusetunne. Armastus Jehoova vastu on tähtsaim tegur, mis paneb meid kuulutama head sõnumit tema kuningriigist. Lisaks ajendab meid kuulutama kaastunne nende vastu, kes ei jaga meie uskumusi (Markuse 12:28—31). Kuidas aga kasvatada endas sellist kaastunnet?

¹⁸ Me peame nagu Jeesuski mõistma, millises olukorras inimesed on — nad on ”vaevatud ja vintsutatud nagu lambad, kel pole karjast”. Kujutle, et sa leiad ühe lootusetult ära eksinud lambatalle. Ilma karjaseta, kes viiks teda heinamaale ja vee juurde, on see vaeseke näljas ja janus. Kas ei tunneks sa sellele lambatallele südamest kaasa? Kas ei teeks sa oma parimat, et talle süüa ja juua anda? Selle lambatallega sarnases olukorras on paljud inimesed, kes pole head sõnumit veel kuulnud. Kuna valereligiooni karjased on nad hooletusse jätnud, on nad vaimses mõttes näljas ja janus ning neil puudub tõeline tulevikulootus. Meil on olemas see, mida nad vajavad: Jumala Sõnas leiduv toitainerikas vaimne toit ja kosutav tõevesi (Jesaja 55:1, 2). Kui me mõtleme meid ümbritsevate inimeste vaimsete vajaduste peale, hakkame neile südamest kaasa tundma. Kui suhtume inimestesse Jeesuse sarnaselt sügava empaatiaga, teeme kõik, mis suudame, et jagada nendega kuningriigi lootust.

19. Mida me võiksime teha, et ajendada piibliõpilast, kes on selleks valmis, osalema avalikus kuulutustöös?

¹⁹ Kuidas me saame aidata teistel Jeesuse eeskuju järgida? Oletame näiteks, et sooviksime innustada piibliõpilast, kes on selleks valmis, et ta hakkaks osalema avalikus kuulutustöös. Või siis tahaksime aidata mittetegevat kuulutajat, et ta hakkaks taas täiel määral teenistuses osalema. Kuidas selliseid inimesi aidata? Me peame puudutama nende südant. Tuleta meelde, et Jeesusel hakkas inimestest kõigepealt kahju ja seejärel asus ta neid õpetama (Markuse 6:34). Seega, kui suudame aidata neil endas kasvatada kaastundlikkust, võib süda ajendada neid olema Jeesuse sarnane ja jagama teistega head sõnumit. Võiksime neilt küsida: ”Kuidas on kuningriigi sõnumi vastuvõtmine sinu elu paremaks muutnud? Kuidas on lood nende inimestega, kes pole veel seda sõnumit kuulnud — kas ka neil oleks vaja head sõnumit kuulda? Mida saad sina nende aitamiseks teha?” Peamiseks kuulutustöös osalemise ajendiks on muidugi meie armastus Jumala vastu ja soov teda teenida.

20. a) Mida tähendab olla Jeesuse järelkäija? b) Mida käsitletakse järgmises peatükis?

²⁰ Jeesuse järelkäijaks olemine tähendab midagi enamat kui vaid tema sõnade järelekordamist ja tema tegude järeletegemist. Meil on vaja arendada samasugust ”meelelaadi”, nagu oli temal (Filiplastele 2:5). Võime seetõttu olla tänulikud, et lisaks Jeesuse sõnadele ja tegudele räägib Piibel meile ka sellest, mida ta seejuures mõtles ja tundis! Kui õpime tundma ”Kristuse meelt”, oskame ka paremini teistega arvestada ja neile südamest kaasa tunda ning kohelda inimesi samamoodi, nagu Jeesus üldiselt teisi kohtles (1. Korintlastele 2:16). Järgmises peatükis käsitleme seda, millistel viisidel Jeesus eeskätt oma jüngrite vastu armastust osutas.