MIKS ei võtnud paljud esimesel sajandil elanud juudid Jeesust vastu Messiana? Üks tolleaegsete sündmuste pealtnägija räägib: ”Kui nad tulid pühakotta, astusid ülempreestrid ja rahva vanemad tema [Jeesuse] juurde, kui ta õpetas, ja ütlesid: ”Missuguse meelevallaga sa teed neid asju? Ja kes on sulle selle meelevalla andnud?”” (Matteuse 21:23). Nende silmis oli Kõigevägevam andnud juudi rahvale Toora (Seaduse) ning selle alusel andis Jumal mõnedele inimestele rahva üle meelevalla. Kas Jeesusel oli selline meelevald?

Jeesus näitas üles ülimat austust Toora ja nende vastu, kellele see andis autoriteetse positsiooni (Matteuse 5:17—20; Luuka 5:14; 17:14). Kuid ta mõistis korduvalt hukka neid, kes astusid Jumala käskudest üle (Matteuse 15:3—9; 23:2—28). Need inimesed järgisid pärimusi, mis said tuntuks suulise seadusena. Jeesus ei tunnistanud selle autoriteeti. Paljud omakorda ei tunnistanud teda Messiana. Nad uskusid, et Jumala toetuse võib pälvida üksnes see, kes järgib nende endi keskel olevate autoriteetide pärimusi.

”Kes on sulle selle meelevalla andnud?”

Moosese Seaduses oli selgelt näidatud, et religioosne võim ja sellega seotud õpetamisõigus kuulub eeskätt preestritele, Aaroni järeltulijatele (3. Moosese 10:8—11; 5. Moosese 24:8; 2. Ajaraamat 26:16—20; Malakia 2:7). Kuid sajandite jooksul muutusid mõned preestrid ustavusetuteks ja pahelisteks (1. Saamueli 2:12—17, 22—29; Jeremija 5:31; Malakia 2:8, 9). Kreeka ülemvõimu ajajärgul tegid paljud preestrid usuküsimustes kompromissi. Teisel sajandil e.m.a. hakkasid variserid — vastloodud judaismi rühmitus, kus suhtuti preesterkonda umbusaldusega — sisse seadma pärimusi, mida järgides võis tavainimenegi end pidada niisama pühaks, kui on preester. Sellised pärimused olid küll paljudele meele järgi, ent need polnud seaduse täiendusena vastuvõetavad (5. Moosese 4:2; 13:1).

Variseridest said uued Seaduse õpetlased — nad hakkasid tegema tööd, mille nende arvates preestrid tegemata jätsid. Kuna Moosese Seadus neile autoriteetset positsiooni ei andnud, arendasid nad välja uusi Pühakirja tõlgitsemisviise, kasutades varjatud vihjeid ja muid meetodeid, mis näisid toetavat nende vaateid.a Olles peamised nende pärimuste eest seisjad ja nende propageerijad, rajasid nad autoriteedile Iisraelis uue aluse. Meie ajaarvamise esimeseks sajandiks oli variseridest saanud judaismi kandvamaid jõude.

Kogunud olemasolevad suulised pärimused kokku ning otsides pühakirjalist alust uusi juurde mõelda ja sisse seada, nägid variserid vajadust lisada oma tegevusele autoriteetsust. Sündis uus käsitus nende pärimuste algupära kohta. Rabid hakkasid õpetama: ”Mooses sai Toora Siinail ja andis selle edasi Joosuale, Joosua andis vanematele, vanemad prohvetitele ja prohvetid andsid selle edasi Suure Sünagoogi meestele” (Abot 1:1, Mišna).

Sõnadega ”Mooses sai Toora” ei pidanud rabid silmas mitte üksnes kirjalikke seadusi, vaid kõiki nende suulisi pärimusi. Nad väitsid, et kõik need pärimused — mis olid inimeste endi välja mõeldud ja arendatud — sai Mooses Jumalalt Siinai mäel. Ja nad õpetasid, et Jumal ei andnud inimese pädevusse katta Toora puudujäägid, vaid määratles suuliselt selle, mis kirjalikus Seaduses ütlemata oli jäetud. Nende sõnul lasi Mooses suulise seaduse põlvest põlve edasi anda, kuid seda mitte preestritele, vaid teistele juhtidele. Variserid väitsid, et just nemad on selle ”katkestamatu” võimuahela õigusjärgsed lülid.