„Teie kõik olete vennad”
„Ärge laske endid hüüda rabiks, sest üks on teie õpetaja; aga teie kõik olete vennad.” (MATTEUSE 23:8)
1. Milline teema väärib meie tähelepanu?
„KES väärib suuremat austust, kas misjonär või peetellane?” Seda küsis siiralt üks kristlik idamaa naine Austraaliast pärit misjonäri käest. Ta tahtis teada, kellest tuleks rohkem lugu pidada, kas võõrsilt pärit misjonärist või kohalikust Jumala teenijast, kes töötab Vahitorni ühingu harubüroos. Tema siiras küsimus, mis peegeldab klassiühiskonnale omast mõtteviisi, üllatas misjonäri. Küsimus, kes on suurem, lähtub soovist teada, kui suurt võimu või mõjuvõimu keegi ühiskonnas omab.
2. Kuidas me peaksime oma usukaaslastesse suhtuma?
2 Huvi selle küsimuse vastu ei ole sugugi uus. Isegi Jeesuse jüngrid vaidlesid alatasa selle üle, kes neist on suurim (Matteuse 20:20–24; Markuse 9:33–37; Luuka 22:24–27). Ka nemad olid pärit üsna klassiteadlikust ühiskonnast – 1. sajandi judaistlikust kultuurikeskkonnast. Just seda ühiskonda silmas pidades andis Jeesus oma jüngritele nõu: „Ärge laske endid hüüda rabiks, sest üks on teie õpetaja; aga teie kõik olete vennad” (Matteuse 23:8). Usuline tiitel „rabi”, mis tähendab ’õpetajat’, „kipub esile kutsuma uhkust ja üleolekutunnet neis, kes seda kannavad, ning kadedust ja alaväärsustunnet neis, kes seda ei kanna, kusjuures selle tiitli kogu olemus ja eesmärk on vastuolus lihtsusega, mis iseloomustab Kristust”, märkis piibliõpetlane Albert Barnes. Seega, kui kristlased kõnetavad oma ülevaatajaid, ei kasuta nad sõna „kogudusevanem” meelitava tiitlina ega tarvita pöördumisel väljendit „vanem see ja see”. (Iiob 32:21, 22.) Kogudusevanemad, kes mõistavad Jeesuse nõuande olemust, austavad omakorda teisi koguduseliikmeid, nii nagu Jehoova austab oma lojaalseid kummardajaid ja Jeesus Kristus austab oma lojaalseid järelkäijaid.
Jehoova ja Jeesuse eeskuju
3. Kuidas on Jehoova osutanud austust vaimolenditele?
3 Ehkki Jehoova on Kõigekõrgem, on ta oma looduid algusest peale austanud, lastes neil osaleda enda töödes (Laul 83:19). Esimese inimese loomisel kasutas Jehoova „meistertöölisena” (UM) oma ainusündinud Poega (Õpetussõnad 8:27–30; 1. Moosese 1:26). Ja kui Jehoova oli otsustanud hävitada kurja kuninga Ahabi, küsis ta oma inglite arvamust selle kohta, kuidas seda otsust ellu viia (1. Kuningate 22:19–23).
4., 5. Kuidas Jehoova osutab austust inimestele?
4 Jehoova on kõiksuse suveräänne valitseja (5. Moosese 3:24). Tal ei ole tarvis inimestega nõu pidada. Ometi ta nii-öelda kummardub alla, et neid tähele panna. Laulik ütles: „Kes on nagu Jehoova, meie Jumal, kes kõrgel istub, kes alandub vaatama, mis taevas ja maa peal on, kes tõstab põrmust üles vaevase” (Laul 113:5–8).
5 Enne Soodoma ja Gomorra hävitamist kuulas Jehoova Aabrahami küsimusi ning rahuldas tema õiglustunde (1. Moosese 18:23–33). Ehkki Jehoova teadis, kuhu Aabraham oma järelepärimisega välja jõuab, kuulas ta teda kannatlikult ja tunnustas tema mõttekäiku.
6. Mis tulemus oli sellel, kui Jehoova osutas Habakukile austust, kui see prohvet talle küsimuse esitas?
6 Jehoova kuulas ka Habakukki, kes küsis: „Kui kaua, Jehoova, ma pean appi hüüdma, ilma et sa kuuleksid?” Kas Jehoova suhtus sellesse küsimusse kui rünnakusse oma võimupositsiooni vastu? Ei, ta hoopis leidis, et Habakuki mure on õigustatud, ning andis talle teada, et ta laseb tõusta kaldealastel, kes tema kohtuotsuse täide viivad. Ta kinnitas prohvetile, et ennustatud kohtumõistmine „tuleb kindlasti” (Habakuk 1:1, 2, 5, 6, 13, 14; 2:2, 3). Suhtudes Habakuki muresse tõsiselt ja vastates talle, osutas Jehoova oma prohvetile austust. Tulemuseks oli see, et muserdunud prohveti meel läks rõõmsaks ning ta pani lootuse täielikult oma pääste Jumalale. See tuleb selgelt esile Habakuki nime kandvas inspireeritud raamatus, mis aitab meil tänapäeval tugevdada oma usaldust Jehoova vastu (Habakuk 3:18, 19).
7. Miks on Peetruse roll 33. aasta nelipühapäeval tähelepanuväärne?
7 Ka Jeesus Kristus on hea eeskuju selles, kuidas teistele lugupidamist osutada. Jeesus oli öelnud oma jüngritele: „Kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees” (Matteuse 10:32, 33). Sel ööl, kui ta reedeti, jätsid kõik tema jüngrid ta maha ning apostel Peetrus salgas teda kolm korda (Matteuse 26:34, 35, 69–75). Kuid Jeesus nägi enamat kui seda, mis silma ees; ta pani tähele Peetruse sisimaid tundeid, tema sügavat kahetsust (Luuka 22:61, 62). Vaid 51 päeva hiljem, nelipühapäeval, tõstis Kristus kahetseva apostli väärikust sellega, et lasi tal esindada 120 jüngrit ja kasutada „taevariigi võtmetest” esimest (Matteuse 16:19; Apostlite teod 2:14–40). Peetrus sai võimaluse ’pöörduda ja kinnitada oma vendi’ (Luuka 22:31–33).
Osutagem austust oma pereliikmetele
8., 9. Kuidas võib abielumees osutada oma naisele austust, võttes eeskujuks Jehoova ja Jeesuse?
8 Abielumehed ja lapsevanemad, kellele Jumal on andnud mõningase võimu, peaksid seda tarvitades võtma eeskujuks Jehoova ja Jeesuse Kristuse. Peetrus kutsus üles: „Teie, mehed, elage naisega targasti kui nõrgema astjaga ja osutage neile austust” (1. Peetruse 3:7). Kujutle, et võtad kätte õrna portselanist anuma, mis puust nõuga võrreldes on väga habras. Kas ei käiks sa sellega hoolikamalt ümber? Abielumees saab jäljendada Jehoovat sellega, et ta perekonnaasju otsustades kuulab ära oma naise arvamuse. Tuleta meelde, et Jehoova võttis aega Aabrahamiga arutlemiseks. Olles ebatäiuslik, ei pruugi abielumees näha asja iga kandi pealt. Kas poleks tal seega tark osutada oma naisele austust ja võtta tema arvamust tõsiselt arvesse?
9 Maades, kus meeste võim on sügavalt juurdunud, tuleb abielumehel meeles pidada, et rääkimaks oma sisimatest tunnetest, on tema naisel tarvis võib-olla ületada raske barjäär. Jäljenda viisi, kuidas Jeesus Kristus maa peal olles oma jüngreid kui oma tulevase pruudiklassi liikmeid kohtles. Ta pidas neid kalliks ning võttis arvesse nende füüsilisi ja vaimseid piiranguid veel enne, kui nad oma vajadustest teada andsid (Markuse 6:31; Johannese 16:12, 13; Efeslastele 5:28–30). Lisaks sellele võta aega tähele panna, mida su naine sinu ja su pere heaks teeb, ning väljenda oma tänu nii sõnades kui tegudes. Jehoova ja Jeesus mõlemad hindasid, tunnustasid ja õnnistasid väärilisi inimesi (1. Kuningate 3:10–14; Iiob 42:12–15; Markuse 12:41–44; Johannese 12:3–8). Üks kristlik idamaa naine, kelle mees sai Jehoova tunnistajaks, ütles: „Varem oli mu abikaasal kombeks minust kolm-neli sammu eespool käia ja lasta minul kõike tassida. Nüüd kannab tema kotte ja kiidab mind selle eest, mida ma kodus teen!” Siiras tunnustussõna võib palju ära teha selleks, et su naine tunneks ennast väärtuslikuna (Õpetussõnad 31:28).
10., 11. Mida saavad lapsevanemad õppida sellest, kuidas Jehoova tegeles mässumeelse Iisraeli rahvaga?
10 Lapsevanemad peaksid oma järeltulijatega tegeledes võtma eeskuju Jumalast, eriti kui lapsi tuleb korrale kutsuda. „Jehoova oli hoiatanud Iisraeli ja Juudat”, et nad pöörduksid oma kurjadelt teedelt, kuid nemad „jäid kangekaelseiks” (2. Kuningate 17:13–15). Iisraellased koguni „petsid teda oma suuga ja valetasid temale oma keelega”. Paljudele lapsevanematele võib tunduda, et nende lapsed käituvad vahel samamoodi. Iisraellased „kiusasid ... Jumalat” ja tegid talle meelehaiget. Ent siiski Jehoova „on armuline: ta lepitab pahateod ega tule hävitama” (Laul 78:36–41).
11 Jehoova püüdis iisraellasi veenda neid koguni paludes: „Tulge nüüd ja seletagem isekeskis ... Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks” (Jesaja 1:18). Ehkki Jehoova ei olnud eksinud, kutsus ta mässumeelset rahvast asju selgeks rääkima. See on suurepärane eeskuju lapsevanematele. Kui olukord seda nõuab, osutage oma lastele seda au, et kuulate nad ära ja arutlete nendega, miks neil tuleb endid parandada.
12. a) Miks ei tohiks me austada oma lapsi rohkem kui Jehoovat? b) Mida laste väärikusega arvestamine vanematelt nõuab, kui lapsi tuleb korrale kutsuda?
12 Muidugi vajavad lapsed mõnikord ranget manitsust. Lapsevanemad ei taha kindlasti olla Eeli sarnased, kes austas oma poegi rohkem kui Jehoovat (1. Saamueli 2:29). Samas peaksid lapsed tajuma korralekutsumise taga häid ajendeid. Nad peaksid tundma, et vanemad armastavad neid väga. Paulus andis isadele nõu: „Ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses ja Issanda manitsuses” (Efeslastele 6:4). Ehkki see kirjakoht näitab, et isal on õigus last distsiplineerida, on siin põhirõhk asetatud sellele, et isad peaksid arvestama laste väärikustundega ega tohiks neid vihale ärritada oma liialt karmi hoiakuga. Laste väärikusega arvestamine nõuab vanematelt aega ja pingutusi, ent tulemused on vaeva väärt.
13. Kuidas õpetab Piibel eakatesse pereliikmetesse suhtuma?
13 Pereliikmete austamine hõlmab midagi enamat kui üksnes oma naise ja laste lugupidavat kohtlemist. „Vanaks jäädes kuula oma laste sõna,” ütleb jaapani vanasõna. Selle rahvasõna mõte on selles, et eakad lapsevanemad ei tohiks oma vanemlikku autoriteeti liigselt rõhutada, vaid peaksid kuulama, mida nende täiskasvanud lapsed ütlevad. Ent nii nagu vastavalt Pühakirjale peaksid vanemad austama oma lapsi sellega, et kuulavad neid, nõnda ei tohiks ka lapsed kohelda eakaid pereliikmeid lugupidamatult. „Ära põlga oma ema, kui ta on vanaks saanud!” öeldakse Õpetussõnades 23:22. Kuningas Saalomon elas selle õpetussõna kohaselt ja austas oma ema, kui see ühe palvega tema poole pöördus. Saalomon lasi paigutada enda aujärjest paremale veel ühe trooni ja kuulas, mida tema eakas ema Batseba talle öelda soovis (1. Kuningate 2:19, 20).
14. Kuidas me võime austada eakaid koguduseliikmeid?
14 Meie suures usuperes on häid võimalusi ’jõuda üksteisest ette’ austuse osutamises eakatele koguduseliikmetele (Roomlastele 12:10). Nad ei pruugi jõuda enam nii palju korda saata kui varematel aegadel ja see võib neid masendada (Koguja 12:1–7). Üks eakas võitud tunnistaja, kes oli sunnitud haiglavoodis lamama, väljendas oma frustratsiooni kord sõnadega: „Kui ma ometi juba sureksin ja saaksin taas tööle asuda!” Niisugustele eakatele inimestele võib kohase tunnustuse ja austuse avaldamine väga palju tähendada. Iisraellasi kästi: „Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au!” (3. Moosese 19:32). Vanadele saab au anda sellega, kui aidata neil tunda ennast vajaliku ja hinnatuna. ’Üles tõusmine’ võib õigupoolest tähendada mahaistumist ja kuulamist, kui eakad inimesed jutustavad oma aastatetagustest saavutustest. See annab vanadele väärikustunde ja rikastab meie usuelu.
„Vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette”
15. Mida võivad kogudusevanemad teha selleks, et koguduseliikmed tunneksid ennast väärikana?
15 Kogudusevanemate hea eeskuju avaldab koguduseliikmetele soodsat mõju (1. Peetruse 5:2, 3). Kiirest ajakavast hoolimata väljendavad hoolivad ülevaatajad huvi nii noorte, perekonnapeade, üksikemade, koduperenaiste kui ka eakate inimeste vastu, olgu neil koguduseliikmetel parajasti probleeme või mitte. Vanemad kuulavad ära, mida koguduseliikmed öelda soovivad, ja kiidavad neid selle eest, mida need oma võimaluste piires teevad. Tähelepanelik kogudusevanem, kes avaldab vennale või õele tunnustust tema töö eest, jäljendab Jehoovat, kes hindab oma maiseid looduid.
16. Miks peaksime osutama kogudusevanematele sama palju austust kui teistele koguduseliikmetele?
16 Kogudusevanemad, kes jäljendavad Jehoovat, on heaks eeskujuks selles, kuidas nad järgivad Pauluse üleskutset: „Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu; vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!” (Roomlastele 12:10). Seda võib olla raskem teha vanematel, kes elavad maades, kus klassiteadlikkus on reegel. Näiteks ühel Idamaal on sõnale „vend” kaks vastet, üks austust väljendav ja teine tavaline. Veel hiljaaegu kasutasid koguduseliikmed ülevaatajate ja eakate inimeste poole pöördudes austavat sõna, kõiki teisi kõnetades aga tavalist sõna. Neil soovitati aga kasutada alati tavalist sõna, sest Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Teie kõik olete vennad” (Matteuse 23:8). Ehkki igal pool ei pruugi klassierinevused nii teravad olla, peame siiski kõik olema valvsad oma loomupärase kalduvuse suhtes teha inimeste vahel vahet nende klassikuuluvuse alusel (Jakoobuse 2:4, UM).
17. a) Miks peaksid kogudusevanemad olema ligipääsetavad? b) Kuidas saavad vanemad koguduseliikmetega tegeledes Jehoovat jäljendada?
17 On tõsi, et Paulus innustab meid pidama mõningaid vanemaid „kahekordse austuse” vääriliseks, kuid nad on ikka meie vennad (1. Timoteosele 5:17). Kui me saame minna julgusega Kõiksuse Suverääni armuaujärje ette, kas ei peaks me saama vabalt pöörduda ka kogudusevanemate poole, kelle kohus on püüda jäljendada Jehoovat? (Heebrealastele 4:16; Efeslastele 5:1.) Ülevaatajad võivad hinnata enda ligipääsetavust selle alusel, kui sageli tullakse neilt nõu küsima või neile ettepanekuid tegema. Nad peaksid õppima sellest, kuidas Jehoova teisi oma ettevõtmistesse kaasab. Jehoova tõstab teiste eneseväärikust, delegeerides neile kohustusi. Isegi kui kaaskristlase pakutud soovitused näivad kogudusevanematele ebapraktilised, peaksid nad neile väljendatud muret tähtsaks pidama. Neil tuleks meeles pidada, kuidas Jehoova suhtus Aabrahami uurivatesse küsimustesse ja Habakuki ahastushüüdu.
18. Kuidas saavad kogudusevanemad jäljendada Jehoovat, kui nad abivajajatele nõu annavad?
18 Mõned kristlased vajavad tõepoolest parandamist (Galaatlastele 6:1). Sellele vaatamata on nad Jehoova silmis kallihinnalised ja väärivad lugupidavat kohtlemist. „Kui nõuandja kohtleb mind lugupidavalt, tunnen, et võin vabalt tema poole pöörduda,” ütles üks Jehoova tunnistaja. Enamik inimesi võtab nõuannet meeleldi kuulda, kui peetakse lugu nende väärikusest. Tõsi, see võib tähendada suuremat ajakulu. Ent kui eksinud inimene ära kuulatakse, on tal kergem vajalikku nõu vastu võtta. Pea meeles, kuidas Jehoova arutles iisraellastega ikka ja jälle, sest tal oli kaastundmust nende vastu (2. Ajaraamat 36:15; Tiitusele 3:2). Juhatus, mida antakse mõistvalt ja osavõtlikult, puudutab abivajaja südant (Õpetussõnad 17:17; Filiplastele 2:2, 3; 1. Peetruse 3:8).
19. Kuidas me peaksime suhtuma neisse, kes meie kristlikke tõekspidamisi ei jaga?
19 Austust tuleb osutada ka meie võimalikele tulevastele vaimsetele vendadele. Nad on ehk pikaldased meie sõnumit vastu võtma, kuid meil tuleb olla nendega kannatlikud ja austada nende inimlikku väärikust. Jehoova „ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele” (2. Peetruse 3:9). Kas ei peaks me võtma omaks Jehoova seisukoha? Me sillutame teed tunnistuse andmiseks, kui püüame oma kaasinimestega alati heanaaberlikult käituda. Me tahame muidugi hoiduda niisugustest suhetest, mis kätkevad vaimseid ohte (1. Korintlastele 15:33). Kuid siiski soovime neid, kes meie tõekspidamisi ei jaga, kohelda lahkesti ja mitte üleolevalt (Apostlite teod 27:3).
20. Mida peaks meid ajendama tegema Jehoova ja Jeesuse Kristuse eeskuju?
20 Jehoova ja Jeesus Kristus peavad igaüht meist lugupidamise vääriliseks. Pidagem alati meeles nende eeskuju ning sarnaselt nendega jõudkem austuse osutamises üksteisest ette. Ärgem kunagi unustagem meie Issanda Jeesuse Kristuse sõnu: „Teie kõik olete vennad” (Matteuse 23:8).
Kuidas sa vastaksid?
• Kuidas me peaksime oma usukaaslastesse suhtuma?
• Kuidas ajendab Jehoova ja Jeesuse eeskuju meid teisi austama?
• Kuidas saavad abielumehed ja lapsevanemad teisi austada?
• Mismoodi käituvad kogudusevanemad, kes suhtuvad kaaskristlastesse kui oma vendadesse?
[Pilt lk 18]
Austa oma naist tunnustavate sõnadega
[Pilt lk 18]
Kinnita oma laste eneseväärikust neid kuulates
[Pilt lk 18]
Kohtle koguduseliikmeid lugupidavalt